Toomas Liiv kirjutab Jaan Krossi kooliromaani „Wikmani poisid“ järel­sõnas: „Me kõik oleme pärit oma koolist.“ Nii võib öelda, et ka Eesti Vabariik ja ideaalid sündisid Eesti koolis. Teame päris kindlasti, et härra Wikmani prototüübiks oli Jakob Westholm, kes juhtis omanimelist eragümnaasiumi Tallin­nas, ja et Jaan Kross õppis selles koolis ka ise aastail 1928–1938. Selle kooli vaimsust – nii päris- kui ka raamatu­maailmas – kujundas kristlik-rahvuslik idealism, kõrvuti traditsiooniliste õppe­ainetega õpiti siin võõrkeeli (prantsuse, inglise, saksa, ladina, vene, valikainena ka soome ja poola keel), kombeid, filosoofiat ja usuõpetust.

Ja kuigi kool oli suure õppemaksuga, õppis siin päritolult väga kirju seltskond. „Viisteist aastat olid piiritusekuningad, s.o. salapiiritusevedajate juhid, vabariigi kõige rahakam rahvas. Aga Wikmani juures ei õppinud neist ainsatki …,“ kirjutab Kross. „Paistis, et kui perekonna põhitunnuseks oli rikkus, pidi see härra Wikma­ni mõõdupuu järgi hea või vähemalt talutava nimega rikkus olema …“ Nii oli Wikmani gümnaasiumis silmapaistvalt palju riigitegelaste ja ettevõtjate poegi, sekka ka „ärimeeste ja ametnike võsusid“. „Aga kõigi nende nii või teisiti seltskondlikult valitud poiste kõrval leidus ootamatult palju üsna kirju päritoluga lambaid: nimetute pisipoodnike ja töölis- või käsitööperede lapsi. Sest peale eliidieelistamisnõrkuse oli härra Wikmanil veel teine ja võib-olla suuremgi nõrkus, nimelt eelistas ta halbadele õpilastele häid …

Kui Wikmani kooli „tagajärg“ oli truudus Wikmani koolile ja truudus teadmistele, siis sama võis öelda kogu selle ajajärgu koolielu kohta.