Külmal 1980. aasta aprilli­õhtul oli päike laskumas Hindukuši mägede lumemütside taha. Viimased õhtukiired langesid Nõu­kogude militaarsõidukite kolonnile, mis lookles mööda mägimaastikku. Afgaanide pealinnast Kabulist põhja pool asuvas Panjshayri [pandžšiiri] orus kajas turtsuvate lahingumasinate ja veokite müra, kui sõidukite kolonn veeres läbi kitsast kurust, mida ühelt poolt ääristas kuristik, teiselt poolt järsk kaljusein.

Vladimir Poljakov istus veokil ja nautis vaadet kaunitele mägedele, kui korraga kuulis 25aastane leitnant kaugel eestpoolt kõmakat. Pikal tumedapäisel ohvitseril ei olnud kahtlust, et Nõukogude sõdureid olid rünnanud kohalikud mässulised, islamistlikud mudžahiidid. Kõigest sekundeid hiljem sadasid kuulid ja granaadid juba ka Poljakovi üksuse peale. Ta hüppas koos oma meestega kaitseta veokitest välja ning otsis varju kalju­rünkade tagant.

Mitmeminutise intensiivse tulistamise ajal jäi vaenlane nähtamatuks. Poljakov mõistis, et kui tema sõdurid kalju­de taha peitumist jätkavad, siis lasevad nad end mudžahiididel lihtsalt maha tappa. Poljakov andis meestele märku ronida järsule mäenõlvale, et rünnata platool olevaid mässulisi. Kui nad lõpuks kohale jõudsid, olid afgaanid läinud – nad olid kadunud ööpimedusse.