1979. aastal Afganistani sisenenud sovettidest õhkus enesekindlust. Nõukogude Liit oli täielikult alahinnanud vastase võitlustahet. Nõukogude sõduritele sai sõjast põrgu, kus surm luuras igas mäekurus.
© Imageselect & Patrick Robert – Corbis / Getty Images
TROELS USSING JA BUE KINDTER-NIELSEN
1. VEEBRUAR 2023
Külmal 1980. aasta aprilliõhtul oli päike laskumas Hindukuši mägede lumemütside taha. Viimased õhtukiired langesid Nõukogude militaarsõidukite kolonnile, mis lookles mööda mägimaastikku. Afgaanide pealinnast Kabulist põhja pool asuvas Panjshayri [pandžšiiri] orus kajas turtsuvate lahingumasinate ja veokite müra, kui sõidukite kolonn veeres läbi kitsast kurust, mida ühelt poolt ääristas kuristik, teiselt poolt järsk kaljusein.
Vladimir Poljakov istus veokil ja nautis vaadet kaunitele mägedele, kui korraga kuulis 25aastane leitnant kaugel eestpoolt kõmakat. Pikal tumedapäisel ohvitseril ei olnud kahtlust, et Nõukogude sõdureid olid rünnanud kohalikud mässulised, islamistlikud mudžahiidid. Kõigest sekundeid hiljem sadasid kuulid ja granaadid juba ka Poljakovi üksuse peale. Ta hüppas koos oma meestega kaitseta veokitest välja ning otsis varju kaljurünkade tagant.
Mitmeminutise intensiivse tulistamise ajal jäi vaenlane nähtamatuks. Poljakov mõistis, et kui tema sõdurid kaljude taha peitumist jätkavad, siis lasevad nad end mudžahiididel lihtsalt maha tappa. Poljakov andis meestele märku ronida järsule mäenõlvale, et rünnata platool olevaid mässulisi. Kui nad lõpuks kohale jõudsid, olid afgaanid läinud – nad olid kadunud ööpimedusse.
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri. Ilmume lisaks Eestile ka Rootsis, Soomes, Norras, Taanis, Lätis, Leedus ja Hollandis.
© 2022 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud