Kell oli üksteist õhtul, kui tilluke­ses Põhja-Inglismaa külas ärkas üks rätsep. Oli 1699. aasta aprillikuu. Koos ülejäänud kodakondsetega istus rätsep laua taha einet võtma. Kõrval­majast kostis oigamist. Naabridki olid äsja esimesest öö­unest virgunud. Läbi õhukeste seinte kostis selgesti, et sealne noorpaar oli otsustanud nautida teineteist, mitte tükikest leiba.

Järgmises majas oli üles ärganud ka kohalik preester, kes asus nüüd oma eelseisvat jutlust ette valmistama. Üldse tõusid inimesed üles küla kõigis maja­pidamistes. See oli täiesti loomulik, sest 17. sajandi eurooplased tavatsesidki oma ööune kaheks jagada.

Küla teises otsas ärkas üheksa-aastane Jane Rowth kolde ääres istuva ja piipu toppiva ema ohke peale. Samal hetkel koputati aknale ja väike tüdruk võpatas hirmust. Kaks meest ootasid väljas ja käskisid Jane’i emal kaasa minna. „Heida pikali, ma tulen hommikul vara tagasi,“ ütles ema, enne kui uksest välja kadus. Jane kartis ema pärast tõsiselt. Ta teadis hästi, et esimese ja teise ööune vahele jäävatel tundidel lähevad õue ainult kurjategijad ja meeleheitel inimesed. Kõik teised jäävad siseruumidesse.