Pikki sajandeid peeti ööd kurjuse ajaks. Inimesed tõusid üles, et olla ööpäeva ohtlikematel tundidel valvel. Seda aega võis kasutada ka töötegemiseks või armatsemiseks.
© Uppsala Auktionskammare
BENJAMIN CHRISTENSEN JA BUE KINDTER-NIELSEN
1. VEEBRUAR 2023
Kell oli üksteist õhtul, kui tillukeses Põhja-Inglismaa külas ärkas üks rätsep. Oli 1699. aasta aprillikuu. Koos ülejäänud kodakondsetega istus rätsep laua taha einet võtma. Kõrvalmajast kostis oigamist. Naabridki olid äsja esimesest ööunest virgunud. Läbi õhukeste seinte kostis selgesti, et sealne noorpaar oli otsustanud nautida teineteist, mitte tükikest leiba.
Järgmises majas oli üles ärganud ka kohalik preester, kes asus nüüd oma eelseisvat jutlust ette valmistama. Üldse tõusid inimesed üles küla kõigis majapidamistes. See oli täiesti loomulik, sest 17. sajandi eurooplased tavatsesidki oma ööune kaheks jagada.
Küla teises otsas ärkas üheksa-aastane Jane Rowth kolde ääres istuva ja piipu toppiva ema ohke peale. Samal hetkel koputati aknale ja väike tüdruk võpatas hirmust. Kaks meest ootasid väljas ja käskisid Jane’i emal kaasa minna. „Heida pikali, ma tulen hommikul vara tagasi,“ ütles ema, enne kui uksest välja kadus. Jane kartis ema pärast tõsiselt. Ta teadis hästi, et esimese ja teise ööune vahele jäävatel tundidel lähevad õue ainult kurjategijad ja meeleheitel inimesed. Kõik teised jäävad siseruumidesse.
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri. Ilmume lisaks Eestile ka Rootsis, Soomes, Norras, Taanis, Lätis, Leedus ja Hollandis.
© 2022 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud