Üks poiss kirjutas 15. sajandi keskel oma õpiraamatusse: „Te ei suuda ette kujutada, kui väsinud olen ma kalast ja kuidas ma igatsen liha, sest kogu paastu ajal ei ole ma söönud midagi peale soolakala.“

Nagu ülejäänud perekond, tundis poiss ääretult suurt puudust hõrkudest liha­roogadest, mida ta ema tavatses valmistada. See poiss ei olnud muidugi üksi, sest paastu ajal kannatasid ühekülgse dieedi all kõik, kuna see tulenes kiriku keelust liha süüa. Nii aadlikud kui ka talupojad ja mungad ohkasid, kui soolakala taas lauale toodi. 40 paastupäeva venisid pikkamisi.

Eriti kuninglikult tavatsesid süüa tolleaegsed piiskopid. Neil olid suured valdused, nad elasid luksuslikult ning nende toiduhimu sundis neid loovalt mõtlema, et lihakeelust mööda hiilida. Ajapikku läks nende nutikus maksma peaaegu kõigi Euroopa kobraste elu.