Oli teisipäev, 27. juuni 1995, kell oli 10.15. „Käed üles! See on rööv!“ Berliini Zehlendorfi linnaosa Kommerts­panga kliendid ja personal kangestusid hirmust, kui nägid nelja püstolkuulipildujatega panka tormanud meest. Kurjategijad kandsid kombinesoone ja üleni näo ette tõmmatud musti mütse. Nad suunasid oma relvad ruumis olevate klientide ja töötajate poole ning käsutasid kõik põrandale maha. Segast olukorda ära kasutades lipsas üks töötajaist panga­juhataja kontorisse, kus Armin Jende parajasti oma töölaua taga istus.

„Andke alarm, andke alarm,“ jõudis ta hingeldada, enne kui röövlid kontorisse tungisid.
Jende süda tagus ärevusest, kuid ta sai meelerahu siiski tagasi, mõeldes panga instruktsioonidele relvastatud röövide puhuks: „Inimelud on olulisemad kui raha. Tehke, nagu röövlid ütlevad, et see kõik kiiresti mööduks.“

Rööv, mis Armin Jende juhitud pangafiliaalis parajasti toimus, ei kulgenud sugugi tavaliselt. Õige pea sai selgeks, et bandiitide panka ilmumine oli Saksamaa kriminaalajaloo ühe kõige veidrama kuriteo algus.