Tule minevikku!

Patarei merekindlus muutus süngeks vanglaks © Eesti Mälu Instituut

MEELIS MARIPUU

1. APRILL 2020

3 min read Tänapäeval teab küllap enamik inimesi, mis paik on Patarei vangla, kuid kogu oma olemasolu kestel on see koht olnud kõrvaliste pilkude eest rohkem või vähem suletud. Kõige pikema ajavahemiku oma peagi kahesaja-aastasest ajaloost on nende müüride vahel tegutsenud vangla.

Eesti lähiajaloo kontekstis on vanglad meie inimeste arvates kahetise tähendusega.

Esiteks, õigusriigis on tegemist kinnipidamisasutustega, kus hoitakse vahistatud eeluurimise all olevaid isikuid ja karistust kannavad süüdimõistetud kurjategijad. Tavakodanik hingab kergendustundega, kui kurjategijad võimalikult pikaks ajaks vanglamüüride taha suletakse.

Teiseks aga sai okupatsiooniaastail 1940–1991 Patarei vanglast võõrvõimu ja tuhandete süütute inimeste kannatuste sümbol. Aastakümnetega on Patareist kujunenud ainulaadne mälestusmärk – paik, mida käsitavad iseenda, kaasvõitlejate või esivanemate ohverduskohana väga paljud inimesed. Vangla ajaloo kõrval on tegemist Baltikumis ja Põhjamaades unikaalse terviklikult säilinud kaitserajatisega ning Eesti ala kõige suurema klassitsistliku hoonekompleksiga.

Merekindlus ja kasarm Jättes kõrvale varasemad Tallinna lahe äärsed sõjalised kindlustused, algab tänapäevase Patarei kompleksi ajalugu aastast 1827, mil Venemaa imperaator Nikolai I kinnitas Tallinna sõjasadama kindlustamise projekti. Põhiplaanilt sekstanti meenutava merekindluse põhiosaks oli reidi ehk mere poole pööratud 247 meetri pikkune kaarjas kolmekorruseline ehitus – gorž. Selle taga sirutusid maa poole kaks 124 meetri pikkust, väljast kahe-, õue poolt ühekorruselist radiaaltiiba – lünett. Lüneti tipu vastas asus veel tänaseni säilinud eraldiseisev mortiirpatarei. Kogu kindlus oli ümbritsevast eraldatud veel vallikraaviga.

Suuremas sõjalises plaanis oli merekindlus mõeldud keisririigi pealinna Peterburi kaitseks. Soome lahe äärde ehitatud gorži korrused koosnesid risti läbi maja ulatuvatest lahingukambritest – kasemattidest, mille ligi kahe meetri paksustes välisseintes olid suurtükkide ja püsside laskeavad ning tõmbelõõrid püssirohusuitsu välja juhtimiseks. Kolmekorruselise gorži iga korrus mahutas 24 suurt võlvitud kahesuurtükilist lahingukambrit, kokku 90 lahingukambrit koos hoone otstes asuvate otsakambritega, kokku ligikaudu 200 suurtükile. Gorži merepoolses küljes eenduvad müürist kolm pooltorni, mis olid ette nähtud piki seina ehk flankeeriva tule andmiseks. Omavahel olid kasematid ühendatud avarate võlvkäikudega ning rahu ajal kasutati ruume sõdurite eluasemetena.

Lüneti esimene korrus oli valdavalt ette nähtud töökodade ja muude abiruumide jaoks. Teisele korrusele seadsid end sisse ohvitserid. Lüneti sisekülg kujutas juba algusest peale omapärast aatriumit, mis varjatuna kaitsekraavide, tõkete ja esialgu pooleteise korruse kõrguseni kerkivate seinte taha, lubas rahu ajal siin tegelda aianduse, lillekasvatuse ja muu meeldivaga. Ehitustööde käigus otsustati tugevdada kindluse maapoolset kaitset ning lüneti tipu ette ehitati poolkaarjas mortiirpatarei.

Patarei Krimmi sõjas 1840. aastal õnnistati kompleks pidulikult sisse, kuid täiendavad ehitustööd jätkusid ka järgmistel aastatel. Eriti teravalt kerkis see vajadus päevakorrale pärast 1853. aastat, mil Venemaa oli lõunapiiril taas sattunud sõtta Türgiga – see konflikt on meil saanud tuntuks Krimmi sõjana. Esmapilgul küll kauged sõjasündmused mõjutasid siiski ka elu Läänemerel, sest Tügi liitlasena osalesid sõjas nii Prantsusmaa kui ka Inglismaa ning Venemaa kartis Inglise laevastiku rünnakut oma pealinna vastu. 1854. aasta veebruaris kuulutati Tallinnas välja sõjaseisukord, linna ja kindluse vahelisel alal langetati puid ning põletati piiramise hirmus maha suurem osa Kalamaja eeslinna puitmajadest.

Ühekorruseline mortiiripatarei paekivihoone sai 1854. aastal pealisehitiseks lahtise kaitseplatvormi tellisrinnatisega. Samal aastal ehitati gorži läänetiiva kõrvale kahekorruseliseke patareiks nimetatud muldkindlustus, 1855. aastal rajati teise tiiva kõrvale teine muldpatarei. Osaliselt ehitati ümber ka mortiiripatarei kaitseplatvorm, mille moderniseerimine lõpetati 1855. aastal. Inglise laevad ilmusid tõepoolest Tallinna reidile, kuid jäid enamasti varjule Naissaare taha, mille nad olid hõivanud. Suurtükkidest tehti küll pauku, kuid täiemõõdulist lahingut maha ei peetudki ning vastastikune passimine kestis kuni sõja lõpuni 1856. aastal.

Töölisperest pärit nooruke tallinlanna Vilhelmine Klementi astus 1921. aastal illegaalsesse Eestimaa Kommunistlikku Parteisse (EKP). Ta vahistati ning mõisteti 1922. aastal sunnitööle. Naine suri Patareis 1929. aastal kõigest 24aastasena. Nõukogude ajal kandsid tema nime tekstiilivabrik ja kutsekool.

Tekst: Olev Liivik

Poliitvangid kujundasid sünge maine Patarei vanglat on aastakümneid tuntud eelkõige poliitilistel põhjustel kinnipeetute tõttu, kuigi suurema osa ajast on enamik vange olnud tavalised kriminaalid. Erandlikuna tõusevad esile 1940. aastad, mil kolm järjestikust vägivaldset võimuvahetust täitsid Patarei esmajoones poliitilise terrori ohvritega. Siiski leidus Patarei müüride vahel ka muul ajal vähemal või rohkemal määral neid, keda saab pidada poliitilisteks vangideks.

Sõdadevahelises Eesti Vabariigis karistusvanglana tegutsenud Patareisse suleti poliitilistel põhjustel kahe vastandliku leeri esindajad: riigikukutajad kommunistid, kelle koguarv võis ulatuda mõnesajani, ning 1930. aastate teisel poolel sadakond vapsi ehk paremäärmusliku vabadussõjalaste liikumise aktivisti, keda süüdistati samuti riigipöörde ettevalmistamises.

Eesti okupeerimine 1940. aastal muutis täielikult poliitvangide koosseisu ning neist said peamised vanglaasukad. Kümned tuhanded eestlased langesid kommunistliku terrori ohvriks ainuüksi seetõttu, et nende iseseisvusaegse tegevuse pärast loeti neid Nõukogude võimu suhtes vaenulikeks. Valdav osa nendest käis enne NSV Liidu karistuslaagritesse saatmist läbi eeluurimisvanglaks muudetud Patareist. Teise maailmasõja järgseil aastail täitsid

Patareid metsavennad või relvastamata vastupanus osalenud eestlased ning koostöös Saksa okupatsioonivõimuga süüdistatud isikud jt.

Vähemal määral jätkus poliitvange Patareisse ka hilisemail aastakümneil, üksikuid pea Nõukogude okupatsioonivõimu viimaste aastateni.

Saksa okupatsiooni ajal oli poliitvangide kontingent kõige kirjum. Suurim osa neist olid 1940.–1941. aasta Nõukogude okupatsioonivõimu kaasajooksikud või suisa kommunistid. Neile vastandliku suuna esindajad olid eesti rahvuslased, kes olid kommunistliku terrori üle elanud ning vangistati nüüd saksavaenuliku tegevuse eest. Samuti käisid Patareist läbi hitlerliku Saksamaa rassipoliitika ohvrid: tuhatkond juuti ja mustlast, kes kuulusid hävitamisele.

Näita rohkem Kaotatud sõja ja sõjatehnika kiire arengu tõttu kustutati Tallinn juba 1858. aastal Vene impeeriumi maakindluste nimekirjast. Tallinna merekindluse demilitariseerimine lõpetati siiski alles 1864. aastal ning kaitsekasarm rekonstrueeriti tavaliseks kasarmuks. Ambrasuurid ehk suurtükilaskeavad ehitati ringi akendeks, merekindlust ja linna tervikuna ümbritsenud muldkindlustused läksid tsiviilkasutusse ning hakkasid muutuma linna tollasteks rohealadeks. Merekindluse kaitsekasarm jäi aga edasi sõjaväe käsutusse ja seda tunti Patarei kasarmu nime all. Tegu oli väga võimsa ning paljudele soldatitele mõeldud kasarmuga – nii elas näiteks 1881. aastal goržis 2134 soldatit. 1892. aastal ehitati lünetile peale kolmas korrus, kuhu mahutati lisaks 640 soldatit. Patarei kompleks oli kasutusel kasarmuna kuni Vene tsaaririigi lagunemiseni ning Eesti Vabariigi loomiseni.

Eesti Vabariigi vangla Varasemad Tallinna vanglad Toompea linnuses ja Paksu Margareeta suurtükitornis olid 1917. aasta pöördeliste sündmuste ajal langenud tuleroaks ega olnud enam kasutatavad. 1919. aastal anti sadamapiirkonnas asuv algse otstarbe minetanud merekindluse kasarm, nn Patarei, üle kohtuministeeriumile ning mõnevõrra ümberehitatuna võeti see 1920. aastal kasutusele vanglana. Oma esialgse otstarbe kaotanud kindluste muutmine vanglateks on olnud üsna tavapärane meede. Meenutame kas või hästi tun- tud Londoni Towerit või Peeter-Pauli kindlust Peterburis, mis mõlemad on tänaseks muudetud muuseumiks.

Uus vangla oli Eesti suurim ja pidi mahutama ligi 1000 vangi. Kompleksi kuulusid haigla ja hulk töökodasid. Vanglahoone kindlustati ümberehituse käigus sisemüüride, vaheseinte, raudväravate ja osaliselt kahekordsete aknatrellidega. Kindluseks ehitatud hoone sobis oma kohati kuni kahe meetri paksuste seintega suurepäraselt vanglaks.

Kohe algusest peale lähtuti põhimõttest, et riigi raha säästmiseks peavad vangid endale ise ülalpidamist teenima. 1920. aastal käiku läinud Patarei vanglas olid oma õmblustöökoda, trüki- ja köitekoda jne.

Vangide arvu muutumist mõjutas tuntavalt sisepoliitiline olukord, mis tõi vanglasse lainete kaupa riigi vastu suunatud tegude eest süüdi mõistetud kurjategijaid, kes ise pidasid ennast poliitvangideks. Naaberriigist NSV Liidust toetatavad kommunistid ei loobunud Eesti iseseisvuse õõnestamisest ning otsisid võimalusi olukorras, kus kommunistliku partei tegevus oli Eesti Vabariigis keelatud. Vanglasse saadeti arvukalt kommunistlikke tegelasi jt NSV Liiduga koostööd teinud isikuid. Eluaegse vanglakaristuse saanud kommunistide arv suurenes ning peahoone teisele korrusele ehitati neile 1925. ja 1926. aastal välja eraldi jaoskonnad.

Poliitilised vangid Patareis 1935. aastal. Paremalt teine kommunist Johannes Lauristin.

Mädanenud silk vangide toiduks Sõjaväelane ja diplomaat William Tomingas sattus vabadussõjalaste toetajana 1934. aastal samuti Patarei vanglasse. Oma mälestuses kirjeldab ta vangla toonast olustikku: „Maksvate määruste järgi oli vangi ülalpidamiseks ette nähtud 18 senti päevas. Selle raha eest anti temale pool naela leiba, 12 grammi suhkrut, 2–3 kartulit, mõni silk, hommikul kohvi, lõunaks pool liitrit suppi ja õhtuks teevett. Silk on eesti rahvustoit ja selle kallal pole midagi nuriseda. Küll on aga silku raske kiita, kui see osutub kas mädanenuks või hapuks, räidinuks, nagu see oli tavaliseks nähteks keskvangla toidusedelil. Samad kitsad olud, mis arvatavasti ei võimaldanud vanglale hankida korralikku silku, ei lubanud ka supikeetmiseks osta muud kui neljanda järgu liha. Sisehoovi nurgas, vana vangla alumisel korral asuv köök ei pakkunud silmale puhtuse mõttes mingit mõnu, sealt ninna tungivad lõhnad tekitasid jälestustunnet. Kuid nälg on kõige parem kokk – söödi suppi, mille maitse kirjeldamisega pole mõtet katsetada, ja ka haput silku.

Supp kanti köögist laiali suurtes puutoobrites. Kandjaiks olid vangid, kes paarikaupa toobri raskuse all nõtkedes ähkisid treppide astmetel ja pikkades koridorides. Hiljem jagati samadest toobritest tee vett ja see vesi tõi tagasi mällu lõunal söödud supi – seal ujusid kas kapsalibled, kartulijäänused või muu kraam. Võid ja rasvaaineid vangidele ei antud, need öeldi olevat pandud suppi. Teed, nagu tubakatki samuti ei antud, see pidi olema võtta omast käest. Kuid, nagu juba öeldud, nälg sai kõigest üle. [—]

Sauna viidi mind üks kord kuus – üksinda, mida seletati minu kohta maksma pandud erijulgestuskorraga. Lugesin saunaruumis 62 kappa ja teadsin, et üksikkorpuses minuga seltsis istuvaid kommuniste viidi sauna korraga kõik koos, ka mitte sagedamini kui kord kuus. Mis puutub minu õigusse või kohustusse tööd teha, siis hakkasin juba pärast paarikuulist üksikkorpuses viibimist abidirektoreid igal võimalikul juhul tüütama palvega minu tööle lubamiseks. Töötegemise võimalusteks keskvanglas olid: trükikoda, tisleri-, kingsepa-, rätsepatöökojad, sepikoda ja saekaater.

Vastuseks sain ikka ja jälle, et minule on tööleminek keelatud. Muide, kommunistid olid püstitanud traditsiooni tööst keeldumiseks ja seda traditsiooni ka vangla administratsioon respekteeris.“

Näita rohkem Kümme aastat hiljem, 1930. aastate keskel, olid löögi all paremradikaalses vabadussõjalaste (vapside) liikumises ja riigipöördekatses osalenud. 1930. aastail ehitati juurde vangla teine ja kolmas korpus ning vanglakohtade arv suurenes umbkaudu kümnendiku võrra. Patarei normaalseks täitumuseks arvestati nüüd umbes 1200 vahialust. Kuna palju oli lühiajalisi vangistusi ning juba karistusotsuse saanud vangid saadeti edasi töölaagreisse väljaspool linna, oli aastas Patarei vanglast läbi käivate kinnipeetute arv kindlasti suurem. Eesti ümmarguselt 1 100 000 elanikust peeti ajavahemikul 1924–1933 igal aastal vanglais kinni keskmiselt 3142 isikut ning 1934–1938 keskmiselt 3642 isikut.

Suurema osa vangidest moodustasid siiski tavapärased kriminaalkurjategijad, kes ei püüdnud kukutada kehtivat riigikorda.

1938. aasta 7. mail kuulutas vastselt ametisse nimetatud president Konstantin Päts välja amnestia, millega vabastati vanglatest kokku 104 kommunisti ja 79 vabadussõjalast. 1940. aasta suveks oli peale kriminaalkurjategijate vanglates 36 isikut, kes oli süüdi mõistetud spionaažis NSV Liidu kasuks, ning 7 isikut, kes olid vangistatud poliitiliste süütegude eest.

Tallinna keskvangla ehk Patarei puutöötuba 1939. aastal. Töö aitas leevendada vanglas istumise igavust.

„Arbeit macht frei“ Patareis Tallinlanna Erika Suits (neiupõlvenimega Nõmberg) abiellus 1938. aastal kohaliku juudi noormehe Efraim Šeiniga. Esimese Nõukogude okupatsiooni aastal arreteeriti abikaasa vend. 1941. aasta suvel alanud Saksa okupatsioon sai saatuslikuks Efraimile, kelle peagi arreteerisid eesti omakaitselased. Surmaotsus viidi täide 15. septembril.

Jaanuaris 1944 arreteeris Omakaitse ka Erika. „Julgeolekupolitsei otsusega vahistati ka minu vanemad ja vend süüdistusega – juudi vara varjamine. Neid hirmutati ja ähvardati, mõnitati: „Andke välja tütre kuld ja valuuta!“ Läbiotsimisel ei leitud soovitud varandust. Patareisse viidi ka vanemad, läksime kõik koos,“ kirjutab Erika Suits raamatus „Võimas ja sünge Patarei: mälestused Patarei vanglast 1924–1990“. „Juba eemalt paistsid Patarei massiivsed müürid. Sissekäigu juures suur loosung „Arbeit macht frei“.“ Vanglas kiiresti halvenenud tervisega Erika määrati tööle Patarei apteeki.

„Aknast oli mul „hea“ vaade: varahommikul surnute vedamine, teistest riikidest toodud juutide hukkamisele saatmine. Vilgas tegevus kestis iga päev, küll veeti vange Saksamaale koonduslaagritesse ja kohalikke metsadesse hukkamisele,“ meenutab Suits. „Järjekordselt ühel hommikul välja vaadates nägin, et hoovis tegeldi võllapuude ülesseadmisega. Selgus, et kolm vangi olid korjanud tüüfuse- haigetelt täisid tikutoosi ja levitanud neid tervetele. Korralduse kohaselt ei saadetud ühtegi vangi tööle, kõik vangid rivistati hukkamist jälgima. Tegevust juhatas SS-ohvitser. Poomise läbi mõisteti surma üks eestlane ja kaks venelast.“

Erika Suits pääses Patarei vanglast, kui Nõukogude Liidu väeüksused Tallinna vallutasid. Peagi aga hakkas NKVD uuesti tema vastu huvi tundma. Seekord päästis naise üksnes abiellumine parteilasega.

Näita rohkem Konstantin Pätsi autoritaarne režiim oli kaugel tänapäevasest arusaamast demokraatlikust valitsemisest, kuid vaikiva ajastu poliitika ei tekitanud tavainimestes ega isegi poliitilistes vastastes pidevat hirmu sattuda vanglasse või veelgi karmima karistuse alla. Rahva hulgas populaarsete vapside arreteerimise ja süüdimõistmise kampaania kestis ainult Pätsi võimuhaaramisele järgnenud ajajärgul ning režiimi stabiliseerudes nad vabastati. Kommunistidega oli aga lugu teisiti: nende tegevus oli olnud keelatud enam-vähem kogu Eesti Vabariigi aja (alates 1918. aasta detsembrist) ning sellele lisandus maha surutud kommunistlik riigipöördekatse 1924. aasta detsembris.

Okupatsioonivõimude vangla Eesti okupeerimine NSV Liidu poolt 1940. aastal ja Eesti NSV moodustamine ei muutnud Patarei kasutusviisi. Ikka oli tegu vanglaga, kuid kriminaalide kõrval kasvas nüüd vanglas kiiresti uue kommunistliku režiimi vastaste või vastasteks peetavate isikute, st poliitilistel põhjustel arreteeritute hulk. Vanglat, mis nüüd läks NSV Liidu salapolitsei NKVD alluvusse, asusid juhtima kommunistid ja NSV Liidu agendid, kes äsja olid ise vabanenud siinsetest kongidest.

Esimeste uute vanglaasukate seas olid endised juhtivad politseitegelased. Patarei vangla sai üheks peamiseks kommunistliku terrori sümboliks. Selle kõrval omandas kurikuulsuse veel Tallinnas Pagari tänaval kohaliku NKVD peahoone keldris asunud NKVD siinne sisevangla, kus elamistingimused olid eriti ebainimlikud ja toimusid kinnipeetute hukkamised, ning samuti endine politsei arestimaja, nn Kawe kelder.

Aastail 1940–1941 hoiti Patareis suurt osa Eesti Vabariigi vangistatud juhtivatest tegelastest, enne kui nad hukati või saadeti edasi NSV Liidu kinnipidamiskohtadesse. Neil aastail arreteeritud inimeste koguarv Eestis läheneb hinnangute järgi kümnele tuhandele.

NSV Liidu ja Saksamaa vahelise sõja puhkemise järel hakkas 1941. aasta juunis ja juulis arreteeritute hulk kiiresti kasvama ning vanglad olid täis. Juba kevadel vähehaaval alanud süüdimõistetute transportimine NSV Liitu muutus rinde lähenedes vangide massiliseks evakueerimiseks ja kohati ka kinnipeetavate valimatuks hukkamiseks.

Isa poolt juudi rahvusest Guido Pant sattus Saksa ajal Patareisse ja oleks suure tõenäosusega hukkunud, kui sakslaste teenistusse astunud klassivend poleks hakanud tema päästeingliks.

Tekst: Olev Liivik

Kummaline pääsemine Patareist 20aastane Tallinna noormees Guido Pant paigutati 3. aprillil 1943 Patareisse. Ta oli isa poolt juut ja ema poolt eestlane. Natsionaalsotsialistliku rassimääratluse kohaselt oli ta siiski juut. Tema isa ja veel ligi 1000 Eestisse jäänud juuti olid juba kinni võetud Saksa okupatsiooni esimeste kuude jooksul 1941. aastal ning sakslaste korraldusel 1942. aastaks ka mõrvatud.

Tõenäoliselt oleks Guido Pantki tema päritolu ilmsikstuleku korral hukatud. Punaarmeelasena sõjavangi langenud noormeest ootas aga ees kummaline, ehkki ängistav vangistus.

Viljandi sõjavangilaagrist Tallinna saadetud juudikahtlustusega Pant istus Patarei vanglas ligi 15 kuud. Teda ei kuulatud üle ja tema kohta ei langetatud ühtegi otsust. Üksnes ühel korral, 1943. aasta detsembris, viidi ta ülekuulamisruumi, kuid seal ei oodanud teda ees eeldatud julgeolekuohvitser, vaid üks tuttav naisterahvas.

Naine andis imestunud noormehele maiustustega jõulupaki ja selgitas: „Teate, mind saatis siia Ferdinand, kes palus teile nimelt edasi öelda, et te ei muretseks sellepärast, et teid keegi ülekuulamisele ei kutsu. Ärge äratage mitte millegagi tähelepanu.“ Kohtumise lõpus hoiatas ta veel kord: „Istuge nii vaikselt kui üks hiir oma urus.“

Mainitud Ferdinand oli olnud Pandi klassivend Westholmi gümnaasiumis, Ferdinand Grube, kes oli asunud sakslaste julgeolekupolitsei teenistusse. Oma ametikohta kasutades kõrvaldas ta Pandi toimikust kompromiteerivad dokumendid ning ligi poolteist aastat püüdis Saksa julgeolek tulutult välja selgitada, miks Panti vanglas hoitakse. Ettevaatuse mõttes ei lubanud Grube Pandi emal poega külastada ega talle kirju saata.

Sama kummaliselt, nagu oli kulgenud vangistus, toimus ka vabastamine. 27. augustil 1944 kutsuti ta kongist välja, saadeti valvuriruumi ning lasti vabastamistunnistusele all kirjutada. Selgitusi Pandile ei antud, vaid paluti sõbralikus toonis vanglast lahkuda.

Pandile järgnes salapärane Saksa mundris mees, käes laskevalmis revolver. Kui hirmul Pant Patareist kaugemale jõudis, küsis konvoeerija hääl tema selja tagant: „Kuhu sul kiire on? Pea nüüd kinni. Kuhu sa narr to-tormad!“

Nüüd alles tundis Pant temas ära oma kaitseingli Ferdinand Grube, kelle juures ta varjas ennast viimased päevad kuni sakslaste lahkumiseni.

Näita rohkem Kõigest alla viie protsendi Venemaale viidutest nägid veel uuesti Eestimaad. Nõukogude võimu ajal said vabadusse jäänute jaoks Patarei ja Pagari vanglast kohad, kust algas nende omaste kadumine teadmatusse.

28. augustil 1941 vallutasid Saksa väed Tallinna ning Patarei rakendati taas kohe vanglana tööle. Vangla personal koosnes suuresti Eesti Vabariigi aegsetest vanglaametnikest, kes olid olnud aasta oma töölt kõrvaldatud. Väidetavasti ilmus 1941. aasta sügisel käskkiri, mis kohustas Eesti Vabariigi aegseid politsei- ja vanglaametnikke naasma endisele ametikohale. Lisaks saatis uus võim endistele teenistujatele koju kirjalikud kutsed.

1941. aasta suvel ja sügisel oli arreteeritute hulk poliitilistel põhjustel niivõrd suur, et nende kinnipidamiseks asutati kohale jõudnud Saksa üksuste korraldusel vanglatele lisaks ajutised koonduslaagrid.

15. oktoobriks 1941 oli Eestis 16 kinnipidamiskohta kokku 9750 kinnipeetavaga. Patarei vanglas ettenähtud 1200 kohal oli juba 2600 kinnipeetavat. Vangide arv püsis Patareis 2000–2500 ringis ka järgmistel aastatel, hakates suurenema 1944. aastal, augustiks oli vange umbes 4200.

Juudid Patarei vanglas Formaalselt allutati Patarei vangla nagu teisedki vanglad okupatsioonivõimu asutusena töötavale Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumile. Tegelikult juhtisid kõiki kinnipidamiskohti Saksa Julgeolekupolitsei ja SD IV osakond (Gestapo). Alates 1942. aasta suvest oli Patarei vangla ametlik nimetus Töö- ja Kasvatuslaager nr 1 (sks Arbeitserziehungslager ).

Patarei vanglat kasutati Saksa okupatsiooni ajal esmajoones Eesti poliitiliste (sh juutide) ja teiste süütegude (sõjamajandust kahjustav tegevus, spekulatsioon jne) eest süüdi mõistetud kinnipeetavate ning kriminaalkurjategijate hoidmiseks. Erandina paigutati sinna 1943. aastal ajutiselt mõnikümmend ellu jäänut aasta varem Eestisse toodud Saksa ja Tšehhi juutidest, kellest enamik oli hukatud Kalevi-Liival. Lisaks saabus 1944. aasta mais Saksa võimude korraldusel Prantsusmaalt Tallinna Patarei vanglasse ligi 300 sealset juuti, kellest suur osa siin hukkus, ning umbes 40 viidi 1944. aastal Saksamaale.

1944. aastal koondati rinde lähenedes järk-järgult Patareisse vange teistest kinnipidamiskohtadest edasi saatmiseks sunnitööle Saksa koonduslaagritesse. Vangivalvurid vabastasid viimased kinnipeetavad endiste vangide sõnul enne Saksa vägede lahkumist Tallinnast. Punaarmee hõivas Tallinna 22. septembril 1944.

Patarei pärast sõda 1944. aasta septembris tekkis Patarei vangla töös ajutine katkestus, kuid Punaarmee ja NKVD naasmine tähendas vanglate kiiret täitumist. Lahingutele järgnes repressioonide laine, mis pidi maa puhastama „nõukogudevastasest elemendist“ ja aitama kaasa vallutatud alade sovetiseerimisele. See meenutas oma olemuselt suuresti 1941. aasta hilissuvel ja sügisel toimunut, kui sakslased puhastasid Eestit „bolševistlikust elemendist“. Sõjas terveks jäänud vanglad täitusid kinnipeetutega kiiresti. 1945. aasta alguseks oli Eesti vanglates juba üle 4200 arreteeritu, sh Patareis 2378 (vangla oli siis ette nähtud 1200 kinnipeetavale). 1945. aasta 10. märtsiks oli ainuüksi Patareis 3620 vahistatut (kõigis vanglais kokku 6730 vangi), mis oli üks suuremaid vangide arve Patarei ajaloos. Suurema osa sõjajärgsel ajal süüdimõistetuist moodustasid poliitilistel põhjustel vangistatud inimesed – kommunistliku terrori ohvrid. 1946. aastal jõuti esmase puhastusaktsiooniga ühele poole ning uute arreteerimiste arv hakkas kahanema.

Kommunistidest riigireeturite vabastamine Patareist 1940. aasta juunipöörde ajal.

Püsima jäänud Nõukogude okupatsiooni edasistel kümnenditel moodustasid Patareis kinnipeetutest valdava osa eeluurimisalused, kes ootasid oma kohtuotsust. Vanglat kasutatigi eelkõige eeluurimisvanglana. Ülekuulamistega kaasnes tihti vägivald ja neil puhkudel viidi vahialuseid nn musta rongaga riikliku julgeoleku ministeeriumi sisevanglasse Pagari tänaval. Musta rongana tuntud furgoonauto küljele oli eksitamiseks maalitud kiri „Leib“. Pagari tänava sisevangla oli seal rakendatud vägivalla ja talumatute elamistingimuste tõttu veelgi halvema kuulsusega paik kui Patarei.

Süüdimõistmise järel etapeeriti vangid NSV Liidu sisepiirkondade sunnitöölaagritesse karistust kandma. Kolmekordsest ületäitumusest hoolimata „unustati“ mõni vang siiski mitmeks kuuks Patareisse.

Patarei hoonekompleks jäi Eesti NSV siseministeeriumi valitsemisala keskseks vanglaks ka kogu Teise maailmasõja järgseks ajaks. Aastate jooksul oli Patarei vanglal hulk ametlikke nimetusi, viimati oli selleks Eeluurimise Isolaator nr 1. Patareid kasutati vanglana veel ka taastatud Eesti Vabariigis justiitsministeeriumi valitsemisalas kuni 2002. aasta detsembrini.

Mälestusi Patareist Erich Talve, arreteeriti 1940 ja 1949: „Vangla saunas paljastusid inimliku viletsuse ja häda märgid. Seal nähti siniseks pekstud selgi, väänatud käsivarsi ja vigastatud kehaliikmeid. Kui õhtul pestud ihuga poeti oma narile, tuli taluda pesemata tekkide lõhna.“

Hans Tammemägi, arreteeriti 1946: „Mina sattusin IV jaoskonna ühte poolkambrisse. Ukse kõrval parask, seinaääred täis istuvaid või lamavaid mehi 50–60 ringis. Mehed kogunesid ukse juurde „uut“ uudistama. „Vana“ vangina oskasin endast aru anda: kust tulen, paragrahv, mis uudist, keda tean. Magamiskoht „uuel“ algab muidugi paraski kõrvalt ja nihkub vanade olijate üleviimisega edasi ning uued asuvad asemele. Kambris olid ainult poliitilised, isamaareeturid ja fašistid, nagu valvurid väljendasid. Oli metsavendi, kaitse- ja isamaaliitlasi, sõjaväelasi, õpetajaid ja advokaate, lihtsalt igalt elualalt. Meeleolu oli vaatamata viletsale toidule, eesootavale teadmatusele ja mõnitavale kohtlemisele ikka ootus- ja lootusrikas.

Kambri merepoolne aknaava näitas seina paksuseks umbes kaks meetrit, selle välisserva olid müüritud massiivsed trellid. Aknaklaasid tavaliselt puudusid. Kui suvel soe mereõhk leevendas ülerahvastatud kambris valitsevat leitsakut, siis sügisel ja talve hakul, kui mul tuli veel Patareis olla, tuli öösel end nii katta, et tuul riideid pealt minema ei viiks ja külm liiga ei teeks.

Tollal ei andnud vangla mitte mingisugust riietust, magamisriietest rääkimata. Magada tuli põrandal külg külje kõrval ja selles, mis seljas, saapad ja kraamikotike pea all padjaks, käterätik padjapüüriks. Nii palju oli siiski lubatud, et pakiga võisid saada ka riideesemeid. Sain minagi koduse sooja mustrilise teki, millest õmblesin endale magamiskoti. Ega neid riideesemeidki kuhugi mujale polnud mahutada kui enda alla ja peale.

Iga kambrielaniku kohta mõõtsime seina või põranda peale kriipsuga „piirid“, s.o riba elamiseks-magamiseks. Mõõduks kasutasime kambri seinal rippuvat papitükki vangla sisekorraeeskirjadega, mis oli 40 sentimeetri laiune.“

Ants Salum, arreteeriti 1946: „Pead olema valvas, et ei satu „lehmale“, s.t nuhile, kes teatud ülesandel püüab sinult kätte saada midagi sellist, mis huvitab uurijat. Ka vangla juhtkond oli huvitatud kambri mikrokliimast ja saatis oma „lehma“ kambrisse. Tavaliselt reetsid nad end varsti. Patareis käisid uurijad suhteliselt harva, seega oli ülekuulamiseks väljakutseidki vähe. Et nuhkidelt spetsinformatsiooni saada, kutsuti neid välja teistest sagedamini. Kui taoline subjekt ei osanud tagasi tulles meeste pärimisele midagi mõistlikku vastata, oligi põhjus teda kahtlustada. Kui nuhi järjekordsele „aruandmisele“ järgnes ootamatu arapp, mille tulemusel leiti kellegi käest nuga, pliiats või midagi muud ohtlikku, siis oli nuhk ennast reetnud. Nii juhtus meie kambris ühe noore poisiga, kes oma teo eest pidi karistusegi vastu võtma. Mehed otsustasid ta läbi rookida. Selleks pletiti pikk käterätik nuudiks, tehti märjaks ja sellega udjati nuhi paljast selga ja tagumikku. Protseduuri oli jube pealt vaadata. Selle läbiviijaiks olid noored tugevad maamehed, kelle käest nuga leiti. Veel samal päeval viidi „lehm“ meie kambrist minema.“

Patareist Pirita-Kosele Scheeli krundile hukkamisele viidud kommunistliku terrori ohvrite surnukehade äravedu 1941. aasta hilissügisel.

Surmamõistetud ja hukkamised Patarei kurikuulsat mainet on süvendanud tõik, et seal on kogu vangla ajaloo vältel hoitud surmamõistetuid ja viidud täide hukkamisi. Veel tänagi katab seda temaatikat tihe saladusloor.

Sõdadevahelisel iseseisvusajal segati surmamõistetule mürgijook. Kui hukatav sellest keeldus, viidi otsus täide poomise läbi.

Eriti suures saladuses hoiti surmaotsuste täideviimist Nõukogude okupatsiooni ajal. Alles pärast kümnete hukatud ja salaja mahamaetud laipade avastamist Saksa okupatsiooni ajal linnalähedasel Scheeli suvemõisa krundil hakkas selguma karm tõde. Surmamõistetuna olid nad oma saatust oodanud Patareis, kust neid viidi alates aprillikuust 1941 mahalaskmisele. Esimeses järjekorras olid nende seas poliitilise politsei töötajad ja teised, kes olid aktiivsemalt kommunismiohu vastu võidelnud. NSV Liidu ja Saksamaa vahelise sõja puhkedes hukati veel kümneid vahistatuid. Kokku sai esimesel punasel aastal surmaotsuse vähemalt 400 inimest. On tõenäoline, et mõrvapaiku oli mitu. Saksa okupatsiooni ajal hoiti Patareis sadu poliitilistel ja rassilistel põhjustel surmamõistetuid, eriti 1941. aastal, kuid nende mahalaskmisi teadaolevalt kohapeal ei toimunud. Küll poodi vanglahoovil üksikuid kriminaale.

Pärast sovetivõimu naasmist alanud massilised vangistamised päädisid tihti ka surmaotsuste ja hukkamistega. Nagu varem, koguti poliitvangidest surmamõistetud kokku ja anti julgeolekule hukkamiseks üle. Esimeses suuremas rühmas oli 1945. aasta märtsikuus 22 surmatavat, pärastpoole jäid rühmad väiksemaks. Maist 1947 kuni augustini 1950 hukkamisi ei toimunud, sest sellal oli surmanuhtlus NSV Liidus kaotatud. Edaspidi surmaotsuste määramine ja täideviimine jätkus, kuid 1950. aastate teisest poolest moodustasid valdava osa surmamõistetutest mittepoliitiliste süüdistustega kurjategijad. Hukkamiseks moodustati vangla töötajaist erikomando, kes pidi otsuse Patarei esimese korruse ruumes täide viima ning surnukeha salaja matma. Viimane surmaotsus viidi täide veel pärast taasiseseisvumist.

Näita rohkem Ülo Uusma, arreteeriti 1950: „Patareis olin uues osas kambris nr. 25. Kaaslasteks Artur Rinne, Hirmus Ants (kuulus metsavend Ants Kaljurand – toim), arste, juriste, maamehi jt. Kambris valitses kindel päevakava. Iga uustulnuk pidi tegema ülevaate viimati loetud ajakirjandusest, kuuldud uudistest välispoliitikas. Päevad sisustati ettekannetega. Iga mees räkis oma elukutsest, loetust jm. Suurim koormus oli A. Rinnel, kes andis läbilõike muusikaajaloost, ilmestades seda muidugi lauluga. Peale üleviimist Patarei merepoolsesse külge lisandusid meile /helilooja/ Tuudur Vettik ja polkovnik Olav Mullas. Viimane teatas, et on kommunist ja siin muidugi eksikombel. Teda ignoreeriti. Nagu kõik uustulnukad pidi temagi alustama kambrielu paraski kõrvalt.“

Harik Norralt, arreteeriti 1946: „Kord sattusin kaheks nädalaks kartsa, nn sepapatta. Patarei operatiivtöötaja (ülemuse) Kaardimetsa abiline Nõu kutsus mind välja enda kabinetti. Tegi lõpuks ettepaneku hakata kambri nuhiks, „lehmaks“. Keeldusin. Sain siis seitse päeva kartsa. [---] Oli põrgulikult külm. Sa pidid ennast pidevalt sundima soojendusharjutusi tegema. Kui olin olnud kartsas seitse päeva, vestles operatiivtöötaja minuga uuesti. Tulemusteta. Uuesti seitsmeks päevaks. Pärast kaht nädalat kartsas viibimist jäeti mind rahule. Kartsas sai 300 gr leiba. Kunas midagi muud sai, ei mäleta.“

Luule-Laine Johanson, arreteeriti 1945: „Poolteist aastat vanglas olles 16–17- aastastena tegime mõndagi tahes või tahtmata, mis polnud lubatud. Kartser oli pime, põrand tsemendist. Mäletan, et võtsin saapad jalast ja panin pea alla. Magada tsementpõrandal oli väga külm, tihti tuli pöörata teist külge, et alumine vastu põrandat liialt ära ei jahtuks, ja soojendasime ennast üksteise kõrval. Hiljem viidi mind üksikusse, sest kartseris ei jagunud kohti. Seal olime ka kolmekesi. [---] Enamikus üksikkambrites olid surmamõistetud, kes ootasid oma viimast minutit. Meie kambri akendest avanes vaade merele, vasakul pool olid suured vana maja kambrid, kus juba kohtuotsuse saanud vangid ootasid tappisaatmist. Igal õhtul ronisime aknale ja laulsime „Head ööd, head ööd kõigile soovime me, kätte jõudnud on ju nüüd öö, head ööd, head ööd ...“ Isegi valvurid meid ei keelanud.“

Vaike Jaaks, arreteeriti 1949: „Meie kambris olid ainult poliitvangid, olukord oli märksa inimlikum. Kuid ka selles kambris ei mahutunud kõik naridele magama. [---] Mind ja Silvi-nimelist tüdrukut viidi viieks päevaks kartserisse. Kartseriks oli imepisike ruum ilma aknata, valgustuseks väike elektripirn. Nari oli paljas puualus, kivipõrandast veidi kõrgemal. Toiduks oli ca 200 või 300 gr leiba ja pool liitrit kuuma vett. [---] Väljakäiku viidi kord päevas, isegi paar korda, kui juhtus olema leebem valvur. Kartsereid oli mitu. Mõned neist olid eriti julmad – nn külmkartserid, kus ei tohtinud rõivaid seljas olla. Kõige pikem oli 10päevane kartser.“

Valter Kannik, arreteeriti 1949: „Kartserist on ka üks helgem mälestuskild. Kui ma seal kitsukeses külmas ja rõskes kongis kolm sammu edasi, kolm tagasi närviliselt marssisin, avati korraga vaikselt ukseluuk. Sealt paistis kena noore naisvalvuri naeratav nägu. Sõrmetõmbega kutsus ta mu ukse juurde, ulatas mulle süüdatud sigareti, andes samal ajal sõrme enda suule vajutades märku toimunust vaikimiseks. Ime küll – aga isegi sellisel ajal ja sellises kohas võis leiduda mõni inimlikult kaasatundev ingel!“

Related Posts edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Kuramaa lahingud: unustatud sõdurid" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/pre-7-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/pre-7-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/pre-7-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Lahingud Kuramaa lahingud: unustatud sõdurid Kuramaa lahingud: unustatud sõdurid Üle 10 000 skandinaavlase võitles Natsi-Saksamaa poolel. Paljud neist kaotasid elu Lätimaal Kura poolsaarel, kus taani,...

by Esben Mønster-Kjær and2 others 1. märts 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Millisel religioonil oli esimesena ainult üks jumal?" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/7pre-2-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/7pre-2-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/7pre-2-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Religioon Millisel religioonil oli esimesena ainult üks jumal? Millisel religioonil oli esimesena ainult üks jumal? © Pictures From History / Bridgeman ImagesEMRAH SÜTCÜ & BUE KINDTLER-NIELSEN1. MÄRTS 2020...

by Emrah Sütcü ja Bue Kindtler-Nielsen 1. märts 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Kes pumpas täis esimese õhkrehvi?" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/6pre-3-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/6pre-3-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/6pre-3-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Leiutised Kes pumpas täis esimese õhkrehvi? Kes pumpas täis esimese õhkrehvi? Esimesed äriliselt edukad õhukummid leiutati jalgrattale.© ShutterstockEMRAH SÜTCÜ & BUE KINDTLER-NIELSEN1. MÄRTS 2020 3 min...

by Emrah Sütcü ja Bue Kindtler-Nielsen 1. märts 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Millal lendas esimene reaktiivlennuk?" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/5pre-3-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/5pre-3-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/5pre-3-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Masinad Millal lendas esimene reaktiivlennuk? Millal lendas esimene reaktiivlennuk? Lennukil oli metallkere ja rattakomplekt, mida ei saanud sisse tõmmata.© U.S. Air forceEMRAH SÜTCÜ & BUE...

by Emrah Sütcü ja Bue Kindtler-Nielsen 1. märts 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Kuidas nimetati esimest nunnaordut?" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/3PRE-3-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/3PRE-3-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/3PRE-3-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Religioon Kuidas nimetati esimest nunnaordut? Kuidas nimetati esimest nunnaordut? Õde Scholastica rajas esimese teadaoleva nunnaordu 6. sajandi algul.© Andrea MantegnaEMRAH SÜTCÜ & BUE KINDTLER-NIELSEN1. MÄRTS...

by Emrah Sütcü ja Bue Kindtler-Nielsen 1. märts 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Miks sai Richard I hüüdnimeks Lõvisüda?" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/2PRE-3-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/2PRE-3-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/2PRE-3-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Ühiskond Miks sai Richard I hüüdnimeks Lõvisüda? Miks sai Richard I hüüdnimeks Lõvisüda? Richardist sai Inglismaa kuningas 1189. aastal ja ta valitses 1199. aastani, mil suri ammunoole...

by Niels-Peter Granzow Busch 1. märts 2024 Tags: First Second Third Forth Fifth Sixth

Patarei merekindlus muutus süngeks vanglaks

Tule minevikku!

Kingitus väärtusega 53€!

Toimetus

Tellimine

Reklaam ajakirjas

Imelise Ajaloo raamatud

Privaatsustingimused

Üldtingimused

Kirjuta meile

© 2023 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud

Tere Tulemast tagasi!

Loo uus kasutaja!

Taasta enda parool