Tule minevikku!

Pekingi inimene kadus jäljetult Kui Pekingi lähedalt leiti eelajaloolise inimese hammas, avanes fossiiliküttidele tõeline imedemaa. Teadlased leidsid Draakoniluude kõrgendikult ammustel aegadel elanud 40 inimlase jäänused. Juubeldamine lakkas, kui kivistised saladuslikult kadusid.

STINE OVERBYE & ANDREAS ABILDGAARD

1. SEPTEMBER 2020

3 min read Johan Gunnar Andersson patsutas koopaseinale Draakoniluude kõrgendikul ja vaatas lootusrikkalt oma assistenti, Austria paleontoloogi Otto Zdanskyt.

„Mulle tundub, et siin lebavad ühe meie esivanema jäänused, ja nüüd peate nad lihtsalt üles leidma. Võtke endale aega ja jätkake, kuni koobas on tühi,“ julgustas rootslasest geoloog-arheoloog oma pikahabemelist abilist.

Andersson oli seitse aastat varem palgatud Hiina tööstuse tarvis rauamaaki ja sütt otsima. Tollel 1921. aasta suvel huvitasid teda aga muud asjad. Päikeseimpeeriumis viibides oli geoloog teada saanud, et hiinlased pidasid nn draakoniluid väga tähtsaiks ning omistasid nendele legendaarsetele olenditele kõikvõimalikke positiivseid omadusi.

Rahvapärimuse järgi olnud draakon inimese sõber ja abiline. Purustatud ja jahvatatud draakonihambaist ja -luudest valmistatud ravimid arstisid hiinlaste veendumuse järgi kõike alates peavaludest ja malaariast kuni melanhoolia, düsenteeria ning palaviku ja sapikivideni.

Inimene pärineb kuumast kliimast Inimkonna sugupuu üle arutlevad teadlased pidevalt. Aafrika kubiseb esimeste inimeste luude kivististest ning seetõttu osutavadki teadlased sellele mandrile kui inimkonna hällile. Arvatavasti kujunes inimlane Homo erectus Aafrikas, kust ta rändas välja ja levis üle maakera ning sai nüüdisinimese, Homo sapiens ’i eelkäijaks.

Osa teadlasi usub, et Homo erectus pärines Aasiast, kust rändas Aafrikasse, kus liik arenes Homo sapiens ’iks.

Homo erectus (lad „püstine inimene“) eksisteeris u 1,8 miljonit aastat ja on seega inimliik, kes on olemas olnud kõige kauem. Võrdluseks: Homo sapiens on maakeral kõndinud kõigest ligikaudu 300 000 aastat.

Homo habilis Antropoloogidest paar Mary ja Louis Leakey leidis Tansaanias 1955. aastal esimese Homo habilis ’e skeleti. Liik, mille ajumaht oli u 550–687 cm3, kasutas primitiivseid kivitööriistu.

Homo erectus Klassikalise teooria kohaselt arenes Homo erectus H omo habilis ’est u 2 mln aastat tagasi. Uuel liigil olid pikemad jalad ja suurem aju, mille maht oli u 930 cm3.

Homo sapiens Sihvakama skeleti, vähemate kehakarvade ja tähelepanuväärselt suurema ajumahuga – 1350 cm3 – on Homo sapiens zooloogilises süstemaatikas, s.o inimese perekonnas, viimane lisandunud liik.

Nende hinnaliste luude üks parimaid leiupiirkondi Hiinas olid Draakoniluude kõrgendiku nõlvadel asuvad lubjakivikoopad Zhoukoudiani küla juures, umbes 40 kilomeetrit Pekingist edelas. Seal kubisesid lubjakivi poorsed kivimikihid ja praod eelajalooliste loomade iidsetest hammastest, luudest ning isegi tervetest luustikest.

Johan Gunnar Andersson lootis, et ekspert Zdansky, kes 1921. aasta kevadel oli saabunud Viinist, suudab teha unikaalseid paleontoloogilisi avastusi just seal. Tõsi, mitte küll draakonite, vaid näiteks dinosauruste ja teiste väljasurnud loomade ning võib-olla isegi eelajalooliste inimeste kohta.

Andersson oli ise juba mitmel korral Draakoniluude kõrgendiku koobastes ringi nuuskinud ja märganud peale hüääni-, sea- ja karuluude hämmastusega midagi, mis sarnanes vanade kivitööriistadega. Ta uskus, et Otto Zdansky osutub meheks, kes suudab koobastest olulised saladused välja pigistada. Sellest hoolimata polnud tal aimugi eesootavast suurest läbimurdest.

Teadlased jahtisid puuduvat lüli Tubli 60 aastat enne Anderssoni ja Zdansky uurimistööd oli Inglise loodusteadlane Charles Darwin 1859. aastal avaldanud oma revolutsioonilise teose „Liikide tekkimine loodusliku valiku teel“. Ta käis välja hüpoteesi, et inimestel ja ahvidel on ükssama esivanem.

Darwini ideed panid paljud õpetlased vihaselt pead raputama. Mõte, et inimene on mitu arenguetappi läbinud, näis nende silmis täiesti absurdne.

Tollal domineerinud maailmavaate põhjal olid kõik liigid tekkinud oma lõplikul kujul kohe pärast üleujutust kõigest mõni tuhat aastat tagasi.

Revolutsiooniline raamat istutas ometi mõtteseemne vastuvõtlikumate teadlaste meeltesse. Charles Darwini ideed inspireerisid neid otsima üleminekuvormi ehk ühenduslüli ahvide ja inimeste vahel. Seega algas intensiivne jaht eelajaloolistele luudele.

<img width="600" height="600" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/09/vahe-2.jpg" alt="" loading="lazy" srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/09/vahe-2.jpg 600w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/09/vahe-2-300x300.jpg 300w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/09/vahe-2-150x150.jpg 150w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/09/vahe-2-100x100.jpg 100w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/09/vahe-2-75x75.jpg 75w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/09/vahe-2-350x350.jpg 350w" sizes="(max-width: 600px) 100vw, 600px" /> Rootsi geoloog Johan Gunnar Andersson aitas leida Pekingi inimest.

Torkas hamba oma tasku Haamer ühes ja lamp teises käes, rügas 26aastane Otto Zdansky väsimatult kogu 1921. aasta suve kottpimedates koobastes.

Öösiti magas austerlane lähedal templis välivoodis, kuid igal varahommikul ronis ta Draakoniluude kõrgendikule. Kohusetundlikult kaardistas ta seal geoloogilisi kihte. Mõne kohaliku appi palgatud külaelaniku abiga töötas ta läbi savi ja lubjakivi, eraldades neist ettevaatlikult kivistunud luid ja hambaid.

Koopad näisid Zdanskyle – ambitsioonikale fossiilikütile – lausa paradiisina. Ta kaevas välja mitu väljasurnud selgroogse kivistist, kuid 1921. aasta hilissuvel sattus ta tõelisele peavõidule. Zdansky leidis oma senise teadlaseelu suurima aarde – leiu, mille tähendust ta instinktiivselt kohe aimas.

Sõeludes lahti taotud pinnasekihti, silmas Zdansky oma hämmastuseks üht kivistunud purihammast, mis eksimatult sarnanes inimese hambaga. Võib-olla oli see esimene tõend, et inimene tekkis just Hiinas.

Kellelegi midagi ütlemata poetas ta hamba oma taskusse, teades, et võis leida seni vanima jälje minevikuinimesest. Otsustades geoloogilise kihi järgi, milles hammas peitus, pidi kivistis olema vähemalt pool miljonit aastat vana. Enne kui austerlane uudispommil plahvatada lasi, pidi ta rahunema ja võtma aega hamba uurimiseks.

Otto Zdansky ei saanud oma töö eest raha. Talle kompenseeriti reisi- ja elamiskulud Hiinas, ent palka ei makstud. Seetõttu seadis ta tingimuseks, et tal oleks õigus oma leide ise uurida ning avaldada nende kohta teadusartikleid. Noorele ja üsna tundmatule teadlastele tõotas see rohkesti materjali, millele oma karjäär üles ehitada.

Rühm töölisi kaevandas Saksamaal 1856. aastal lubjakivi, kui nad leidsid esimese neandertallasele kuulunud kolba.

Tundmatu pealuu vallandas jahi meie esivanematele 19. sajandi alguseni olid teadlased veendunud, et inimesed pole kunagi evolutsioonilist arengut läbi teinud.

Rühm töölisi andis 1856. aasta augustis Saksamaal ühele kooliõpetajale, Johann Carl Fuhlrottile, üle veidra välimusega luutükid ja pealuu. Need luud olid nad leidnud lubjakivikaevandusest Neanderthali orus Saksamaal Düsseldorfi lähedal.

Fuhlrott uuris leide ning oli ise sellest aru saamata terve uue teadusharu, paleoantropoloogia loomise veerel.

Selle valdkonna teadlased tegelevad esiajalooliste inimlaste bioloogia ja eluviiside uurimisega.

Fuhlrotti kõhutunne ütles, et leid on eriline. Ta tundis ennast nende luukivististe suhtes siiski ebakindlalt.

Seetõttu võttis kooliõpetaja ühendust eksperdi, anatoomiaprofessor Hermann Schaaffhauseniga. Professor nentis, et silmatorkav pikergune pealuu pärineb esiajalooliselt mehelt, keda sestsaadik nimetatakse neandertallaseks. Liik elas 150 000 kuni 40 000 aastat tagasi.

Juba 1857. aastal esitlesid Fuhlrott ja Schaaffhausen oma avastust õpetlaskonnale, kuid ükski teine teadlane sellele erilist tähelepanu ei pööranud. Keegi ei kujutlenud toona, et inimene võinuks läbida mitu arenguetappi.

Asjatundjad olid nobedad osutama, et luud pidid pärinema kas ahvilt või inimeselt, kes kannatas rahhiidi all, mis deformeerib luid. Alles siis, kui uurija Charles Darwin ühendas inimesed ja ahvid, sai alguse metsik jaht puuduvale lülile, st ahvide ja inimeste vahevormi kivististele. Jahi tulemusena leiti muu hulgas sinantropus ehk Pekingi inimene.

Näita rohkem Johan Gunnar Anderssoniga oli sõlmitud kokkulepe, et kõik Zdansky leiud tuleb viia Pekingisse. Seal pidid eksperdid tegelema kivististe liigitamise, pildistamise ning kastidesse pakkimisega. Seejärel tuli esemed viia Rootsi Uppsala ülikooli, kus Zdansky pidi neid hiljem uurima.

Välitööde rahastus lõppes 1923. aasta lõpul. Zdansky jättis Draakoniluude kõrgendiku selja taha ja sõitis järgmisel aastal Uppsalasse, et vaadata seal üle Hiinast kogutud materjal. Seal, just siis, kui ta oli leidudesse põhjalikult süvenemas, juhtus uus ime. Loomakivististe hunnikutest ilmus välja veel üks hammas eeldatavalt minevikuinimeselt.

Zdansky pani kaks hammast väikesesse klaaspurki raamatute vahele oma kabineti riiulil, sest ta polnud ikka veel valmis oma avastusega teadusliku üldsuse ette tulema. Selle asemel keskendus ta keeruka teadusliku dissertatsiooni kirjutamisele Zhoukoudianis tehtud leidude kohta.

Tõde avaldati kuningaperele Rootsi kuninglik visiit Hiinasse pani asjad liikuma. Kroonprints Gustaf Adolf, hilisem kuningas Gustav VI Adolf, pidi 1926. aastal koos oma kaasa, kroonprintsess Louisega, minema ümbermaailmareisile, peatudes ka Hiinas.

Sel puhul soovis Johan Gunnar Andersson kuningaperele Pekingis esitleda rootslaste arheoloogiliste väljakaevamiste tulemusi – need olid väljakaevamised, millele kroonprints oli aidanud rahastust leida.

Enne reisi pöördus Andersson Uppsala ülikooli paleontoloogiaprofessori Carl Wimani poole, et teada saada, kas tema instituudi teadlased on leidnud midagi huvitavat, mis aitaks suurt kuninglikku sündmust Hiinas veel pidulikumaks muuta. Wiman küsitles Zdanskyt, kes nõustus avaldama esialgse info oma avastuste kohta.

1926. aasta 22. oktoobril tervitas Andersson kuninglikke külalisi Pekingi meditsiiniülikooli auditooriumis, kus ta luges ette Zdansky kirjelduse iidsete hammaste kohta ning ühtlasi näitas neist diapositiive.

„See iseenesest äärmiselt ebatäielik leid võib osutuda kogu meie „Hiina kollektsiooni“ kõige märkimisväärsemaks saagiks,“ väitis Andersson pühaliku kindlusega.

Haudvaikus laskus üle suure auditooriumi. Kõik kohalolijad tunnetasid, et neid on äsja puudutanud ajaloo võnked. Leitud olid vanima maapealse inimese jäänused.

Telegraafitraadid hõõgusid Järgmistel päevadel levisid uudised epohhi loovatest leidudest üle maailma. Juhtivad teadusajakirjad, nagu Nature ja Science, kirjeldasid avastust, mis tõmbas endale mitte ainult õpetlaste, vaid ka asjaarmastajate suure tähelepanu.

Rootsi ajaleht Dagens Nyheter kirjutas leidudest 24. oktoobril. Ajalehe teatel olid Pekingi esitlusel viibinud teadlased ühel meelel, et „leid on ülioluline tõend selle kohta, et inimkonna häll asus Põhja-Aasias“.

Entusiastlike ekspertide kiidukoori segas ainult üks ebalev kriitik, Prantsuse paleontoloog ja preester Teilhard de Chardin, kes oli 1923. aastast alates Hiinas väljakaevamisi teinud.

Draakoniluude kõrgendikku ruutudeks jagades ja neid seejärel ükshaaval uurides vältisid teadlased võimelike leidude kahe silma vahele jätmist.

Draakoniluude kõrgendik oli teadlaste aardekamber Hiinlased uskusid, et Draakoniluude kõrgendik peidab draakonite jäänuseid. 1920ndail ilmus välja hoopis Pekingi inimene.

Aastakümneil pärast seda, mil austerlane Otto Zdansky leidis 1921. aasta suvel Zhoukoudiani lähedalt koobastest inimlase purihamba, välitööd laienesid ja leide tuli geoloogilistest kihistutest välja hulganisti.

Tänu paljudele ulatuslikele ja sihipärastele Draakoniluude kõrgendikul tehtud väljakaevamistele leidsid teadlased muu hulgas mitut tüüpi kivitööriistade jäänuseid ning veel sinantropuse hambaid.

Teadlaste ekstaas üha süvenes, kui nad väljakaevamiste ajal sattusid kolju, lõualuu ja luude fragmentidele, millest osa kuulus ilmselgelt sinantropusele .

Lõpuks selgus, et luude kivistised pärinesid mitmelt indiviidilt. Kokku õnnestus teadlastel leida jäänuseid 40-lt mõlemast soost ja erinevas eas inimlaselt.

Aarded ootasid Maa sisemuses

Koobastest kaevasid uurijad välja kuus terviklikku või peaaegu terviklikku laste ja täiskasvanud isendite pealuud.

Kõigest kolme väljakaevatud purihamba põhjal otsustas Kanada anatoom Davidson Black 1927. aastal uue liigi olemasolu, mille ta ristis sinantropus eks ehk Pekingi inimeseks (lad Sinanthropus pekinensis ).

Koobastest leidsid teadlased tuhandeid luu- ja kivitööriistu, mida oli kasutatud näiteks haamri, alasi või puurina või millega oli kaevatud. Paljudest kohtadest koobastes leidsid teadlased oletatava tuleaseme jälgi. Avastus paneb arvama, et sinantropus võis olla esimene inimlase liik, kes kasutas tuld. Koobastest leiti sadade loomaliikide – elevantide, hüäänide, piisonite ja hirvede – luude kivistisi.

Näita rohkem Chardin viibis samuti 22. oktoobril Pekingis kuninglikul kohtumisel. Mõni päev hiljem kirjutas ta Johan Gunnar Anderssonile kirja. „Tegelikult ei ole ma täiesti veendunud nende (hammaste – toim) eeldatavas inimlikus päritolus,“ märkis ta ja selgitas oma oletust, et need võivad olla „mõne röövlooma kõige tagumised purihambad“.

Seevastu Kanada teadlane Davidson Black, Peking Union Medical College’i anatoomiaosakonna juht, oli ülimalt positiivselt meelestatud. Pärast Zdansky publikatsiooni lugemist anti 1926. aastal talle eksperthinnangu tegemiseks üle kaks hammast. Sama aasta raportis järeldas ta, et hammaste inimlikus päritolus pole kahtlust: „Unikaalne on see, et esimest korda Aasia maajaos, Himaalajast põhjas on arhailiste hominiidide (iidsete inimlaste – toim) fossiilid leitud geoloogilisest kihistusest, mis on dateeritud.“

Sügavusest ilmub välja pealuu Entusiasm Zdansky avastuse üle oli nii suur, et Draakoniluude kõrgendikul algatati mitu eesmärgistatud väljakaevamist, mida rahastas Ameerika Ühendriikide fond The Rockefeller Foundation.

Loomulikult sai Otto Zdansky pakkumise tööd juhtida, kuid ta vastas eitavalt. Ta oli juba nõustunud asuma professori ametikohale Egiptuses Kairos. Pakkumine tehti selle asemel rootslasele Birger Bohlinile, kes samuti oli paleontoloogiaprofessori Carl Wimani kaastöötaja.

Bohlin leidis end 1927. aasta kevadel Zhoukoudianist, kus ta pidi esmalt võtma meetmeid, et kindlustada kokkuvarisemise vastu Draakoniluude kõrgendiku koobaste lagesid.

16. oktoobril 1927, ainult kolm päeva enne tolleaastase väljakaevamishooaja lõppu, astus Bohlin Zdansky uhketesse jalajälgedesse. Kõrgendiku ühe koopa nurgast avastas ta kolmanda inimlase kivistise – hästi säilinud purihamba alumise lõualuu vasakult poolelt.

Nagu tema eelkäija, toppis ka Bohlin oma leiu taskusse, kiirustades seejärel Pekingisse. Seal otsis ta üles Kanada teadlase Davidson Blacki, et talle aaret näidata. Oma treenitud pilguga nägi Black kiiresti, et hammas on sama tüüpi nagu need kaks, mille leidis Zdansky.

Nüüd sai Black kokku juba kolme hamba põhjal püstitada hüpoteesi tervest uuest inimliigist, millele ta pani nimeks Sinanthropus pekinensis ehk Pekingi inimene (meil ka: sinantropus).

Evolutsioonimuuseum Uppsalas säilitab tänapäeval nelja sinantropuse hammast.

Neljandat hammast säilitatakse Rootsi muuseumis Uppsala ülikooli evolutsioonimuuseumis tegid teadlased 2011. aastal sensatsioonilise avastuse. Ühest kastist, mis oli 1920ndail jalust ära pandud, leidsid nad hästi säilinud silmahamba – see oli pärit Pekingi inimeselt! Seega on Rootsi muuseumi kogus kõik neli hammast sellelt iidselt inimeselt, kelle viimane ametlik ladinakeelne nimetus on Homo erectus pekinensis .

Teadlased on sestsaadik analüüsinud hammast, mis uuringute järgi pärineb vanemalt naiselt. Hammas on kulunud ning kaks emailikildu on lahti tulnud. Kahjustus võis näiteks juhtuda, kui hambaomanik hammustas kõvasti loomaluud.

Keegi ei teadnud enne 2011. aastat hamba olemasolust. Rootslased mängisid väljakaevamistel Zhoukoudianis Hiinas 1920. aastail peaosa ning paljud luude kivististe ja muude leidudega kastid saadeti korrapäraselt Rootsi.

Näita rohkem Birger Bohlin tegi peagi katse kujutada, milline võis see olend välja näha. Ta joonistas sinantropuse portree, mis rootslase käe all sai karmi juuksepahmaka, etteulatuvad kulmukaared ja ahvi näo taolise näo. Tänu Rockefelleri heldele rahavoole jätkusid Zhoukoudianis ulatuslikud väljakaevamised. Järgmistel aastatel tulid nähtavale ühed kivistunud inimjäänused teiste järel. Järgmine ülioluline leid oli peaaegu terviklik pealuu, mida märkas väljakaevamiste praktiline juht, hiinlane Pei Wenzhong, 2. detsembril 1929.

Pei süda peaaegu seiskus, kui ta maapinnast umbes 40 meetrit allpool leidis ühest jääkülmast koopast suure ümmarguse luu, mis oli kinnitunud lubjakiviseina. Ettevaatlikult haamriga töötades vabastas Pei Wenzhong ammu taga otsitud kolba, mis tähistas väljakaevamiste eelseisvat kulminatsiooni.

Taas haaras kõiki suur elevus. Pressikonverentsil 28. detsembril 1929 tõid teadlased esimest korda triumfeerivalt välja sinantropuse pealuu. Kui varem olid neil leidudena olnud üksnes hambad ja luufragmendid, siis nüüd oli neil terve pealuu, mis täielikult kinnitas Pekingi inimese olemasolu.

Ainuüksi aastail 1927–1929 saatsid paleontoloogid Zhoukoudianist Davidson Blacki laborisse Pekingis 1485 kastitäit kivistisi. Koljusid, luid ja hambaid otsekui tulvas sügavustest välja. 1931. aastal leidsid teadlased ka arvutult kivitööriistu, headel päevadel isegi rohkem kui terve korvitäie.

Jaapanlased tungivad Hiinasse Leiud pakkusid Davidson Blackile rohkesti uurimistööd ja ta rügas peaaegu ööpäev ringi, uurides hoolikalt fossiile ja kirjeldades arvukaid leide oma laboris Pekingis, kus ta istus sügavalt keskendunu ja luude kohale kummardununa. 15. märtsil 1934 see kõik aga lõppes. Kanadalane suri kõigest 49aastasena südamerikke tõttu, kui tegeles töölaua taga just sellega, mis teda kõige rohkem huvitas – Pekingi inimese kolbaga.

Sellal olid väljakaevamised Zhoukoudianis võtnud peaaegu tööstuslikud mõõtmed. Koobastes kaevas fossiile välja umbes 130 inimest. Nad kasutasid täiesti uut töö organiseerimise süsteemi, mille järgi jagati uuritav piirkond nummerdatud väljadeks, mida seejärel hakati üksteise järel välja kaevama. Meetod muutis arheoloogide tööd märkimisväärselt ning tegi lihtsaks individuaalsete leiukohtade tuvastamise.

Intensiivne pingutus tasus end ära ja leiud üha kuhjusid. Pealuud ja kolbafragmendid, ülemised ja alumised lõualuud, sajad hambad ja skeleti teised luud muudkui ilmusid pinnasest välja. Leiud pärinesid kokku 40 isendilt ja kõik need kivistised veeti Pekingisse ning säilitati luku ja riivi taga USA-le kuulunud Peking Union Medical College’is.

Kui jaapanlased 7. juulil 1937 Hiinasse tungisid, tuli väljakaevamised Zhoukoudiani juures järsult katkestada. Verised lahingud Hiina sõdurite ja Jaapani invasioonivägede vahel toimusid üsna koobaste lähedal ja peagi läks Zhoukoudian jaapanlaste kontrolli alla.

Teadlased olid enne seda välitööd peatanud ja sealt lahkunud, kuid kolm kohalikku abilist käisid peale, et neil lubataks jääda Draakoniluude kõrgendikku valvama, et jaapanlased väljakaevamiste alale ei tungiks ning seda ei hävitaks.

Kangelaslik pingutus läks neile kalliks maksma. Mehed vangistati, ja kuna nad keeldusid vaenlastele avaldamast, kus Hiina sissid end peitsid, piinati nad 1938. aasta mais surnuks.

Samal ajal, kui sünged sõjapilved raskesti Hiina kohale laskusid, töötasid paleontoloogid Peking Union Medical College’is väsimatult, analüüsides ja registreerides Draakoniluude kõrgendikult leitud aardeid.

Peale mõne hamba ja luu kivististe kipskoopia on Pekingi inimeste kivististe leiud kadunud.

Uus avastus teeb inimese vanemaks 2009. aastal tuli üks USA-Hiina uurimisrühm välja erakordse uudisega. Tänu uuele vanuse määramise tehnikale suutsid teadlased välja selgitada, et sinantropus on u 750 000 aasta vanune ehk u 200 000 aastat vanem, kui eksperdid siiani oletasid.

Kuna fossiilid on kadunud, polnud teadlastel võimalust määrata luude vanust radiosüsinikumeetodil. Selle asemel analüüsisid nad radioaktiivseid aineid kvartsiladestustes Draakoniluude kõrgendiku leiukohas ja arvutasid välja ainete lagunemise aja.

Selle meetodi põhjal järeldasid teadlased, et need geoloogilised kihistused, kust sinantropus leiti, on u 750 000 aastat vanad.

Näita rohkem Jaapani sõdurid valvasid kohe instituudi juures ning jälgisid hoolikalt, kes hoonesse sisenes ja sealt väljus. Ainuüksi sõdurite kohalolu põhjustas teadlaste seas rahutust ja muret, pannes nad maailmakuulsate luude saatuse pärast hirmu tundma.

Instituudi assistent Hu Chengzhi alustas sakslase Franz Weidenreichi korraldusel kivistiseleidudest kipsvalatiste tegemist. Weidenreich, kes oli pärast Davidson Blacki üle võtnud instituudi juhtimise, kartis põhjendatult, et jaapanlased võtavad instituudi üle kohe, kui puhkeb sõda ameeriklastega. Kui ta 1941. aasta aprillis Ameerika Ühendriikidesse reisis, võttis ta seetõttu enamiku valatisi endaga kaasa.

Teine teadlane, hiinlane Jia Lanpo, võttis endale ülesandeks kopeerida käsitsi kõik leitud kivististest tehtud visandid ja kõik leiukohtade kaardid. Ta ei julenud originaalsuuruses koopiaid välja smugeldada, kuna need olnuks üleliia suured ning oht, et valvsad jaapanlased need avastavad ja konfiskeerivad, oli liiga suur.

Selle asemel vähendas ta mõõtmeid ja joonistas õhukesele paberile, nagu seda lennupostipaber tollal oli. Pärast kaht kuud vaevarikast tööd oli ta valmis koondama kogu materjali väikesesse raamatusse, mis tal õnnestus jaapanlastest valvuritest mööda smugeldada.

Kõik need ettevaatusabinõud osutusid erakordselt ettenägelikeks. Kui Jaapan pommitas 7. detsembril 1941 USA mereväebaasi Pearl Harborit, astusid Ameerika Ühendriigid Teise maailmasõtta.

Ja juba päev pärast rünnakut tungisidki jaapanlased Peking Union Medial College’isse.

Sõdurid nõudsid hoiuruumi võtmete üleandmist. Ruumis säilitati luku taga maailmakuulsaid Pekingi inimese kivistisi. Seal tervitasid neid aga tühjad riiulid. Fossiilid olid kadunud, järel olid ainult mõned kipsvalatised.

Fossiilid kadusid jäljetult Kuhu kõik fossiilid peideti või toimetati, on osutunud paleontoloogia ajaloo üheks suurimaks mõistatuseks – saladuseks, mis on siiani lahendamata. Viivitamatult pärast kadumise avastamist hakkasid jaapanlased Peking Union Medical College’i personali seas küsitlema kõiki, kelle käsi võis olla kivististe kadumises mängus. Ülekuulamised tulemusi ei andnud. Jaapanlased süüdistasid fossiilide varastamises oma vaenlast, ameeriklasi.

Kaks päris sündmuste keskmes olnud teadlast, Jia lanpo ja Hu Chengzhi, rääkisid hiljem, et 1941. aasta novembri keskel olid nad pannud fossiilid kastidesse, mis pakiti kahte suurde puukirstu. Jia ja Hu sõnutsi kavatseti kirstud vedada New Yorki ning säilitada seal, kuni rahu jälle Hiinasse saabub.

<img width="600" height="600" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/09/pearl.jpg" alt="" loading="lazy" srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/09/pearl.jpg 600w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/09/pearl-300x300.jpg 300w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/09/pearl-150x150.jpg 150w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/09/pearl-100x100.jpg 100w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/09/pearl-75x75.jpg 75w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/09/pearl-350x350.jpg 350w" sizes="(max-width: 600px) 100vw, 600px" /> Päev pärast Pearl Harbori pommitamist püüdsid Pekingisse tunginud jaapanlased konfiskeerida Pekingi inimese ehk sinantropuse luujäänuste kivistisi. Need olid aga kadunud.

Kivististe küttimine jätkub Välklampide välkude saatel esitles Fangshani piirkonna kohalik omavalitsus 2005. aasta juulis moodustatud komiteed, millele anti ülesandeks otsida üles Teise maailmasõja ajal jäljetult kaotsiläinud sinantropusekivistised.

Komitee koosseisu kuulusid teiste seas ka paleontoloogid. Esitlusel, mis toimus Draakoniluude kõrgendiku lähedal, ütles komitee esimees: „Me loodame, et Pekingi inimene jõuab peagi koju.“

Selleks lõid võimud kuuma liini, kuhu võisid pöörduda inimesed, kellel on siseinfot kadunud fossiilide kohta. Paaril esimesel kuul helistas napilt 70 inimest, kes arvasid teadvat, kuhu fossiilid on peidetud. Keegi härra Ren Pekingist väitis, et ta teab kedagi, kelle isa peitis üht pealuud oma kodus.

Teise Pekingi residendi, härra Liu sõnul hoidis üks tema tuttav, vana revolutsionäär, üht pealuud, ent kahjuks ei suutnud ta meenutada isiku nime ega aadressi. Lõpuks teatas härra Wu Jiangxi provintsist, et nüüdseks 121aastane mees oli kunagi talle usaldanud, et fossiilid asuvad kusagil Hiinas.

Kõik jäljed viisid surnud punkti ja Pekingi inimese saatus on siiani ebaselge. Lootus kivistised leida elab Hiinas siiski edasi.

Näita rohkem Visalt püsiva kuulduse põhjal transporditi kirstud rongiga USA sõjaväelaagrisse Holcombi väikeses Hiina rannikulinnas Qinhuangdaos ning lastiti kaubalaevale SS President Harrison. Kuulduste kohaselt jooksis laev 8. detsembril Šanghai lähedal Jangtse jõe suudmes madalikule, kus jaapanlased olevat väidetavasti pardale tulnud ja kirstud konfiskeerinud.

Sama teooria ühe variatsioonina ei sattunud ameeriklaste laev madalikule, vaid selle konfiskeerisid jaapanlased, kes pukseerisid aluse koos pardal olnud hinnalise lastiga oma kodumaale. Põhjuseks olevat olnud asjaolu, et Jaapani keiser soovis palavikuliselt oma valdusse Pekingi inimese kivistisi.

Ükskõik mis ka juhtus, on fakt, et Draakoniluude kõrgendikult leitud kivistised kadusid nagu vits vette ning pole pärast seda enam välja ilmunud.

Tänapäeval on olukord selline, et hiinlased kahtlustavad jaapanlasi fossiilide omandamises, jaapanlased aga kahtlustavad, et luud on ameeriklaste käes. Ameeriklased oletavad aga hoopis, et hiinlased ise hoiavad sinantropuse kivistisi peidus.

Rootslaste ennustus osutus õigeks Peale hammaste, mis jõuti Uppsalasse toimetada, on kõik Zhoukoudiani fossiilid kadunud.

Tänu fossiilide suurepärastele jäljenditele ja detailsetele kirjeldustele, mille oli ette valmistanud ennekõike Franz Weidenreich, on teadlastel siiski võimalus kaotsiläinud kivistisi teiste kivististega võrrelda.

Aja jooksul selgus, et Pekingi inimene ehk sinantropus sarnaneb eelajaloolise ahvinimese pitekantropusega, kes on inimahvide ja nüüdisinimese vahepealne vorm.

Praegu peame Homo erectus ’t inimese perekonnas, kuhu kuulub ka tänapäeval elav nüüdisinimene Homo sapiens , kandvaks haruks ehk meie enda liigi otseseks eelkäijaks.

Kui Johan Gunnar Andersson patsutas 1921. aastal Draakoniluude kõrgendikul koopaseina ning sõnas Otto Zdanskyle, et tema oletab, et seal lebavad ühe meie esivanema jäänused, tabas rootslane selle ettekuulutusega täpselt naelapea pihta.

Andersson ei osanud tol ajal ette näha, et üks 20. sajandi tähtsaimaid leide kaob jälgi jätmata. Teadusele on see kaotus asendamatu ning kõrgendik näib olevat luudest tühjendatud.

Loe lisaks Jia Lanpo & Huang Weiwen The Story of Peking Man, Oxford Uni. Press, 1990

Amir Aczel The Jesuit and the Skull, Riverhead Books, 2007

Related Posts edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Moodne Eesti perenaine" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/pre-4-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/pre-4-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/pre-4-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Eesti Moodne Eesti perenaine Moodne Eesti perenaine 1920. ja 1930. aastail tõusis au sisse teadlik perenaine, kes oli kodumajanduskunsti õppinud spetsiaalsetel kursustel. Oma majapidamises...

by Anu Kannike 1. sept. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Saksamaa lõigatakse pooleks" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/pre-2-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/pre-2-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/pre-2-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Sõda Saksamaa lõigatakse pooleks Saksamaa lõigatakse pooleks 25. aprill 1945 läks ajalukku Elbe päevana ehk päevana, mil lääne- ja idarindel võidelnud sõdurid kohtusid. Kohtumiseks...

by Esben Mønster-Kjær 1. sept. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Miks oli Preisi kiivri tipus piigiots?" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/7pre-2-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/7pre-2-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/7pre-2-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Leiutised Miks oli Preisi kiivri tipus piigiots? Miks oli Preisi kiivri tipus piigiots? Teravikuga kiiver valmistati pargitud nahast, mis lakiti üle.© BilledbylineEMRAH SÜTCÜ & BUE KINDTLER-NIELSEN1.AUGUST 2020...

by Emrah Sütcü ja Bue Kindtler-Nielsen 1. aug. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Miks jätsid viikingid Gröönimaa maha?" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/6pre-2-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/6pre-2-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/6pre-2-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Tsivilisatsioon Miks jätsid viikingid Gröönimaa maha? Miks jätsid viikingid Gröönimaa maha? Arheoloogid on Gröönimaalt leidnud üle 600 maha jäetud talukoha jäänused.© BilledbylineEMRAH SÜTCÜ & BUE KINDTLER-NIELSEN1.AUGUST...

by Emrah Sütcü ja Bue Kindtler-Nielsen 1. aug. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Milline funktsioon oli kaliifil?" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/5pre-2-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/5pre-2-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/5pre-2-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Kultuur Milline funktsioon oli kaliifil? Milline funktsioon oli kaliifil? Abdülmecit II oli 1924. aastal viimane osmanite kaliif.© BilledbylineEMRAH SÜTCÜ & BUE KINDTLER-NIELSEN1.AUGUST 2020 3 min...

by Emrah Sütcü ja Bue Kindtler-Nielsen 1. aug. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Mis oli kirjutatud Mao väikeses punases raamatus?" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/5pre-1-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/5pre-1-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/5pre-1-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Ühiskond Mis oli kirjutatud Mao väikeses punases raamatus? Mis oli kirjutatud Mao väikeses punases raamatus? Raamatus „Esimees Mao tsitaadid“, mida tuntakse ka Mao väikese punase raamatuna, on ära...

by Emrah Sütcü ja Bue Kindtler-Nielsen 1. aug. 2024 Tags: First Second Third Forth Fifth Sixth

Pekingi inimene kadus jäljetult

Tule minevikku!

Kingitus väärtusega 53€!

Toimetus

Tellimine

Reklaam ajakirjas

Imelise Ajaloo raamatud

Privaatsustingimused

Üldtingimused

Kirjuta meile

© 2023 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud

Tere Tulemast tagasi!

Loo uus kasutaja!

Taasta enda parool