Tänu juhusele leidsid teadlased „Roosi­romaani“ ehk keskaegse armastusromaani osad, mis pärinevad 1280. aastast. Pärga­mendi fragmendid leiti Inglismaalt Worcesteri piiskopkonna arhiividest, kus neid oli kasutatud teiste teoste kaitse­paberina. Fragmente uurinud Bristoli ülikooli professori Marianne Ailesi sõnul oli „Roosiromaan“ oma aja menuk, sest oli väga julgesti kirjutatud.

„Teame selle suurest populaarsusest tänu säilinud käsikirjadele-fragmentidele. Ka meie fragment annab sellest aimu,“ ütles Ailes. Romaani peategelaseks on armastaja, kes kurameerib oma välja­valituga – Roosiga.

Suhte metafooriküllane kirjeldus on sedavõrd tugeva seksuaalse alatooniga, et üks Briti 20. sajandi tõlkija keeldus kõige mahlakamate lõikude tõlkimisest.
Avastatud tekstijuppidest leiame näiteks kirjelduse sellest, kuidas armastaja, kel on palveränduri kepp ja kott, seisab reliikvialaeka ees ja tema kepp on „kõva ja tugev“. Seejärel kirjeldab armastaja, kuidas ta on „torganud selle nendesse vagudesse“ ning et ta põlvitab reliikvia ees, mis on „täis pehmust ja energiat nende kahe kauni samba vahel“. 

Romaani versioonide vahel on erinevusi ning ka leitud fragmenti ei leidu „Roosi­romaani“ näidistõlgetes. Professor Marianne Ailes arvab, et leitud fragmendid on tõenäoliselt leheküljed, mille oli keegi romaanist välja rebinud.