Pöörased uljaspead: filmindus nõudis kartmatuid staare

© Getty Images & Shutterstock

TROELS USSING

21. MÄRTS 2024

Filmi lapsepõlves olid vaprad näitlejad ja kaskadöörid tööstusharu surematud kuningad. Majad kukkusid neile kaela, nad osalesid autoavariides ning sadasid alla lennukitega. Seda kõike järjest nõudlikumaks muutuva publiku lõbustamiseks ja jahmatamiseks. Ohvrid olid aga suured, sest filmikompaniide huvides hukkusid nii inimesed kui ka loomad.

Francis Xavier Bushman klammerdus kõvasti ohjade külge. Tema juhitud võidusõidu­kaarik tormas Rooma hipodroomil – tegelikult küll Rooma lähedale püstitatud kulisside ees.

Suurfilmi „Ben-Hur“ filmimine oli kestnud üle aasta ja sel 1924. aasta sügispäeval filmiti üks filmi tähtsamaid stseene: võidusõit Circus Maximuses. Bushmanil oli filmis kurikaela Messala roll. Ameeriklane ja mehhiklane Ramon Novarro, kes mängis Ben-Huri, olid ainsad oma kaarikuid ise juhtinud näitlejad. Kümmet ülejäänud kaarikut ohjasid kaskadöörid.

Hipodroomil galoppivate hobuste kapjade müdin peaaegu summutas Rooma tuunikatesse rõivastatuna tribüünidel entusiastlikult ergutushüüdeid karjuvate itaalia statistide kära. Pingelises õhk­konnas hakkas Bushman parajasti läbima areeni 180kraadist kurvi, kui märkas, et ühel teisel kaarikul on ratas lahti tulemas. Kohe tabaski kaariku telg maapinda ja selle juht lendas peaaegu 10 meetrit läbi õhu. „Ma pöörasin end ümber ja nägin teda seal üleval. See oli nagu aegluubis film. Ta kukkus alla puuvirna otsa ja suri sisemistesse vigastustesse,“ meenutas Francis Bushman hiljem.

Sageli kasutati valgel kinolinal draama loomiseks optilisi illusioone.

© Clipstill & Shutterstock

Maalitud klaas tegi põrandasse augu

1936. aasta meistriteoses „Moodsad ajad“ sõidab Charles Chaplin kauba­majas rulluiskudega. Ühel hetkel balansseerib ta lahtisel 4. korruse serval – seal, kus piire on alla kukkunud.

Filmi vaatajaskond judises iga kord, kui Chaplin servale lähenes, kuigi tegelikku­ses filmimise ajal oht puudus. Näitleja uisutas nimelt täiesti tasasel põrandal. Filmitrikk seisnes ühe klaasitüki asetamises kaamera ette. Klaasile olid maalitud auk ja alumised korrused.

Kui operaator filmis läbi klaasi, kattus osa tasasest põrandast klaasi­maaliga, millel oli aatrium.

Näita rohkem

Filmimise ajal filmis filmimeeskond korraga kaht kõrvuti istuvat näitlejat.

© Clipstill & Shutterstock

Kaameranurk murdis jalaluud

Juba 1906. aastal kasutasid prantsuse tummfilmitegijad ära kaameranurki, et publik hirmust karjuma panna. 

Filmis „Le Bon Écraseur“ ehk „Suurepärane kihutaja“ tormab stsenaariumis ette nähtud kiirusdeemon mööda külateed, kui üks vaene mees jalgupidi sõiduki alla satub.

Tulemus on õudne. Rattad lõikavad mehe jalad maha ning järgnevas lähivõttes on näha ülejäänud kehast eraldatud jalgu.

Tegelikult ei sõidetud teel olevast mehest üle, see üksnes näis nii. Auto sõitis lihtsalt mööda teed kaamera ja ohvri vahelt läbi.

Trikk jättis eriti veenva mulje, kuna filmimeeskond oli õnnetuse järel lähivõtete filmimiseks palganud mehe, kelle jalad olid amputeeritud.

Näita rohkem

 

Õnnetuspaigal rammisid katkist sõidukit veel mitu võidu­sõidukaarikut. Hobused kukkusid kuival kruusal katkiste kaarikute pilbastunud puit- ja metallosade otsa. Vigastatud kaskadööride valukarjed segunesid hobuste paanilise hirnumisega, samal ajal kui filmijad appi kiirustasid.

Veel kolm kaskadööri olid viga saanud ja viiele hobusele tuli kuul pähe lasta. Õnnetus meenutas kõigile võtteplatsil viibinutele, kui ohtlik on töö filmimaa­ilmas. Juba tummfilmi lapseeast saadik täitis kinolinasid üha enam trikke ja tapmisstseene. Kinopublikule meeldis toores ja erutav meele­lahutus. Ainult vähesed mõtlesid sellele, et loomad, kaska­döörid ja näitlejad peavad oma elu kaalule panema.

Riskiti pisku eest

Filmitööstuse tõeline õitseng saabus 1920. aastate alguses, kui kompanii Metro-Goldwyn-Mayer investeeris miljoneid dollareid „Ben-Huri“ tegemisse. Helifilm polnud veel läbi löönud, seega pidid lugu jutustama pildid ekraanil. Professi­onaalsed kaskadöörid olid filmitööstuses toona juba üldlevinud, kuid see polnud alati nii olnud.

Ajaloo esimene tuntud kaskadöör oli üks California rahalistesse raskustesse sattunud hüpnotisöör. Kui filmitegijad Francis Boggs ja Thomas Persons lubasid talle 1908. aastal filmi „Krahv Monte Cristo“ võtetel osalemise eest poolteist dollarit ehk ühe korraliku meestesärgi hinna, vastas hüpnotisöör jaatavalt. Stseen polnud aga kaugeltki ohutu.

„Ma soovin, et ujuksid murdlainetes. Kui ma ütlen: „Lase käia!“, siis sa sukeldud ja jääd vee alla nii kauaks, kui suudad. Tuled pinnale. Vehid käega, kui üles tuled, ja pöörad oma näo meie poole,“ selgitas Boggs. Parukas peas, nii et ta nägi välja nagu näitleja Edmond Dantès, läkski hüpnotisöör Vaikse ookeani lainetesse. Vahepeal hakkas Persons kaameravänta keerutama.

„Lase käia!“ karjus Boggs mere poole ning hüpnotisöör sukelduski. Umbes pool minutit jälgisid kaks filmimeest vaikselt rulluvaid laineid.

„Mis sa arvad …“ poetas Persons, peatades filmimise.

„Ma maksin selle paruka eest 10 dollarit käsiraha!“ vastas Boggs, kes hakkas kiirustades rõivaid seljast võtma.

Ükski tummfilmiajastu näitleja või kaskadöör ei hukkunud autoõnnetuses.

© Getty Images

Enne filmimist vahetati autod romude vastu

Enne kui autod kokku põrkasid või vastu seina sõitsid, olid sõidukid olnud töökojas ja saanud kenakese remondi.

Neid ei tehtud seal korda, vaid vastupidi: masinad pidid õigel hetkel, kui kaamera käis, täielikult kokku kukkuma.

Rattapolte lõdvendati ja kere hoidsid koos lahtised kruvid. Mõnikord paigaldasid mehaanikud autosse käepideme. 

Kui näitleja sellest tõmbas, kukkus kõik koost. Väikesed nipid lasid õnnetustel paista raskemad, kui need tegelikkuses olid. Samal ajal kartsid näitlejad rooliratta taga ikkagi seda, et teravad autodetailid võivad neid õnnetuse ajal vigastada.

Näita rohkem

 

Mõni sekund hiljem viskusid mõlemad filmitegijad lainetesse, kust nad saidki kätte nii hinnalise paruka kui ka pool­uppunud hüpnotisööri. California dublant sülitas allaneelatud merevee välja, ja kui oli jõudu kogunud, nõustus uuesti proovima, soovides 50 senti lisatasu.
Hüpnotisööri nime ei registreeritud filmikompaniis kunagi, kuid teda peetakse filmikunsti esimeseks kaskadööriks.

Tema lugu on üsna tüüpiline kinolina esimese põlvkonna uljaspeade puhul, kes mingil juhul polnud professionaalid või vähimalgi määral õppinud ohtlikke trikke tegema. Tavaliselt oli tegemist täiesti juhuslike meestega, kes olid kiire raha teenimiseks valmis eluga riskima. Seda isegi juhul, kui päevapalk ületas harva kolme dollarit.

„Tunnistagem ausalt, et tuli olla segane, et lasta ennast sodiks peksta raha eest, mida me teenisime,“ ütles üks anonüümne kaskadöör, kes ise sukeldus tööstusharru kõigest 17aastasena, kui elukutse oli alles uus.

Ilmselt meelitas päris palju­sid uljaspäid ka uus kaasakiskuv meedium, mida film endast kujutas. Vahest puudus neil näitlemisanne, kuid oma elu kaalule pannes said nad vähemalt kogeda glamuurse filmimaailma puudutust.

Jämekoomikat armastasid kõik

Kui kaskadööride nimed tiitritesse ei ilmunud, siis näitlejaid, kes olid valmis ise hingematvaid trikke tegema, teadsid kõik. Filme hinnati ka huumori pärast. 1910. aastate algul olid tumm­filmifarsid suur hitt. Publik armastas filme, nagu keystone kop’ide seeria, kus kujutati politseinikke üle mõistuse käpardlike ja naeruväärsetena.

Sellised tobedad filmipolitseinikud hävitasid kõik, millele käe külge panid. See nõudis loomulikult üksjagu trikke, näiteks kui politseiautod avariisse sattusid või kui lõputu rida politseinikke lasi end mööda maad lohistada, klammerdudes kihutava patrullauto külge.

Filmiprodutsent Mack Sennet oli mees politseifarsside taga, mida filmiti alates 1912. aastast Californias Key­stone’i stuudios. See filmistuudio toimis tegelikult ajaloo esimese kaskadööriakadeemiana, kus noored näitlejad õppisid trikikomöödiate meetodeid.

Õppekava järgi õpetati nii hüppamist kui ka kukkumist, enne kui näitlejatel lubati töötava kaamera ees trikke teha. Vigastamatult ei pääsenud siiski keegi.

„Ma arvan, et olen saanud löögi rohkem kui 600 autolt ja kahelt rongilt. Ükskord sain jalaga matsu isegi kaelkirjakult,“ rääkis austraallane Snub Pollard, kes töötas Keystone’is.

Liikumatust kujutisest tekstiga „BANG!“ ei piisanud kinolinal dramaatilise efekti saavutamiseks.

© Imageselect & Shutterstock

Publikul tuli heli ette kujutada

Üks varasemaid näiteid rohkete plahvatuste ja suitsuga filmist on D. W. Griffithi rohkem kui kolme tunni pikkune „Rahvuse sünd“ aastast 1915.

Seal toimusid paljud stseenid Ameerika kodusõja aegsel lahinguväljal, kus assistendil paluti visata väikseid granaate kaamera ees olevate näitlejate sekka.
Järgmistel aastatel olid plahvatused tumm­filmides kontrollitumad ja 1920. aastail vastutasid juba palgatud eksperdid selle eest, et kõik toimuks nii ohutult kui võimalik.

Plahvatuste korral kasutati sageli kaskadööre, sest endastmõistetavalt suurendasid need vigastuste ohtu. Uljaspead tegid enne filmimist koostööd lõhkeaine­ekspertidega, nii et nad teadsid alati, kus ja millal plahvatus aset leiab. Õnnetuste vältimiseks pandi püssirohulaengud kõige sagedamini maa alla. Kui püssirohi plahvatas, tekitas turbakiht suuri tolmupilvi, mis muutis plahvatuse dramaatilisemaks.

Näita rohkem

 

Mack Sennet eelistas pigem köie­tantsija akrobaatikaoskustega inimesi kui jumalast antud andega näitlejaid, kes suutnuks teatris Shakespeare’i monolooge esitada.

Kui nende miimika sobis, palkas Sennet seetõttu meelsasti akrobaate ja rodeo­ratsanikke ehk inimesi, kes suutsid ohtlike võtete ajal ellu jääda. Üks visamaid neist oli Hank Mann.

„Kõigist kaskadööridest, kes mul palgal olid, oli Hank Mann kõige vastupidavam. Ta tegi ära iga triki, mille minu psühhopaadid stsenaariumiruumis leiutasid,“ kirjutas Sennett.

Staarid suutsid ise oma trikke teha

Keystone’i stuudiotes töötas ka Harold Lloyd, kellest sai pärast Esimest maailmasõda üks tummfilmide megastaare. Selleks ajaks olid stsenaariumid muutunud tegevusrohkemaks ja detailsemaks. Areng toimus peamiselt seetõttu, et publik esitas filmidele üha suuremaid nõudmisi. See tähendas ka kulukamaid ja rafineeritumaid trikistseene.

Lloyd sooritas ise enamiku oma trikkidest, roomates näiteks sõitvate trammide ja kahekordsete busside peal. Oma akrobaatiliste oskuste tõttu sai ta hüüdnime The Human Rubber Ball ehk Inim­kummipall.

Vapper komödiant oleks 1919. aastal siiski peaaegu surma saanud, kui ta pidi pommi süütenöörist sigareti süütama. Eksikombel oli rekvisiit täidetud ehtsa püssirohu, mitte ohutu pulbriga. Lloyd lasi õnneks pommist lahti, enne kui see plahvatas, kuid see õnnetus läks talle maksma pöidla, nimetissõrme ja kahjustatud silma.

Kuigi „Noa laev“ oli esialgu tummfilm, lisati enne esilinastust hulk helikaadreid.

© Imageselect

Üleujutus lõppes nagu vanas testamendis

Režissöör Michael Curtiz asus 1928. aastal piibli loo kallale Noa laevast. Ungari päritolu ameeriklase ambitsiooniks oli luua „ajaloo kõige hämmasta­vam film“.

Seetõttu ei hoidnud Curtiz end tagasi, kui suurejooneline üleujutusstseen purki pidi saama. Lüüsi kasutades vabastas filmimeeskond korraga 23 000 tonni vett. Tohutu veemass paiskus üle palgatud statistide rühma, kes pidid teesklema, et nad upuvad.
Kahjuks lõppes filmimine liiga realistlikult. Nimelt uppus kolm statisti üleujutuses ja neljandal tuli jalg amputeerida. Tõsiselt vigastatud statistide aitamiseks kutsuti kohale 35 kiirabiautot.

Enne filmimist oli režissöör võimalikku ohtu üsna kergelt suhtunud. „Mu jumal! Mida sa statistidega teha kavatsed?“ küsis operaator Hal Mohr oma ülemuselt enne filmivõtet.

„Oh, nad peavad sellega lihtsalt kuidagi­moodi hakkama saama,“ vastas Curtiz muretult. Paraku nad ei saanud.

Näita rohkem

 

Nagu Lloyd, oli ka Buster Keaton lausa sündinud meelelahutusäri jaoks. Vähesed näitlejad olid nii sportlikud kui Keaton, kes oma sõnul suutis „maanduda kui kass“. Filmi „Elektriline maja“ vänta­misel 1921. aastal kukkus ameeriklane katuselt õnnetult alla. Ta maandus end kägarasse tõmmates ja veeretades, kuid minestas hiljem valust.

1920. aastail hakkasid filmikompaniid rohkem kasutama professionaalseid kaskadööre ja ka vastavaid palgaastmeid. Dekaadi lõpus sai kaskadöör päevatöö eest umbes 50 dollarit.

Summa polnud suur, võrreldes töö riskantsusega. Aastail 1925–1930 sai filmimise ajal Californias vigastada 10 794 inimest ja surma 55.

Paljud surmajuhtumid leidsid aset lennu­trikkide ajal, mis kujunesid pärast Esimest maailmasõda väga suureks hitiks. Avariiline sõjalennuk maksis kõigest 500–600 dollarit, selle summa olid filmikompaniid meelsasti nõus välja käima. Nüüd ronisid kaskadöörid rongidelt trossi pidi üles lennukitele või astusid ülal õhus tiibade peale, sageli ilma langevarjuta.

Ekraani vallutasid õhuakrobaadid

Odavad lennukid tähendasid ka seda, et filmiprodutsendid võisid dramaatiliste stseenide otsinguil lubada endile lennuki purustamist. Ohtlike lennuõnnetuste filmimisest sai seetõttu trikimaailmas uus haru. Dick Grace, kes oli lennanud Esime­ses maailmasõjas, kuulus kõige osavamate kaskadöörpilootide hulka, ja sai oma õhujulgustükkidega tuntuks. Kahjuks polnud aga kõik piloodid sama osavad. Staar, nagu Grace, ei lubanud endale kaastunnet isegi siis, kui nägi ühte kolleegi surnuks kukkumas.

„Vaene neetud tola. Ta pidanuks paremini teadma. Seal ta lebas, tundmatuseni puruks muljutuna, pea lömastatud pesukausisuuruseks. Tema nimi – see ei tähenda midagi. Ta oli lõppude lõpuks kõigest amatöör ja kes, pagan võtaks, hoolib mõnest sellisest,“ ütles Grace kadunukese kohta.

Pingul traati kasutati tummfilmides ratsaõnnetuste põhjustamiseks.

© Clipstill & Shutterstock

Traat tappis nii hobuse kui ka ratsaniku

Dramaatilised filmistseenid täiel galopil kukkuvatest hobustest olid ääretult populaarsed.

Vastupidi ratsanikule, kes teadis, millal kukkumine toimub, ei aimanud hobune aga midagi, enne kui ootamatult tabas pinguletõmmatud traati.

„Hobuse saab tappa traadiga,“ ütles Hal Needham – üks parimaid hobusetreenereid tummfilmiajastul.

Traadid muutsid ka kaskadööri töö ohtlikumaks, kuna too võis selles kontrollimatus trikis hõlpsasti jääda looma ja maapinna vahele. Seetõttu hakati hobuseid  märguande peale kukkuma treenima, näiteks tugeva rakmetõmbe peale. Alles 1940. aastast keelati komistustraadi kasutamine.

Näita rohkem


Ka „Ben-Huri“ filmimine Itaalias 1924. aastal nõudis inimelu. Veel hullem oli see, kui filmijad mõistsid, et võidu­sõidustseenid on filmis kasutamiseks liiga pimedad. Stseen tuli päikeselises Californias uuesti filmida.

Alles pärast kolme aastat filmimist, üht surma, arvukaid kaskadööride ja näitlejate saadud vigastusi ning umbes sadakonda tapetud hobust said Francis Bushman ja filmimeeskond üksteisele lõpuks 1925. aastal head aega öelda. Tummfilmi kulminatsiooniks peetav „Ben-Hur“ oli valmis.

Ajakirjandus võttis filmi hästi vastu. „Ben-Hur ei ole lihtsalt lame kujutis filmilinal. See on kunstiteos ja erutab veel vähemalt kümme aastat,“ kirjutas ajakiri Photoplay pärast esilinastust.

„Ben-Hur“ jäi viimaseks suureks tummfilmiks, mõni aasta hiljem tegi läbimurde helifilm. Kartmatuid kaskadööre vajas Hollywood aga edaspidigi.

Loe lisaks

John Baxter

Stunt: The Story of the Great Movie Stuntmen, Macdonald, 1973

Shawna Kelly

Aviators in Early Hollywood, Arcadia Publishing, 2008

Loe ka neid artikleid

Tere Tulemast tagasi!

Sisesta enda kasutajaandmed

Taasta enda parool

Palun sisesta parooli taastamiseks, enda kasutajanimi või emaili aadress