Tule minevikku!

Priimabaleriin Helmi Puuri ainuke saladus Priimabaleriin Helmi Puuril ja Estonial, täpsemini parvlaeval Estonia, on saatuslik ühisosa. Helmi Puuri puhul ei usuta siiani tema kukkumise, ent Estonia puhul hukkumise lugu. © A. Tšerpunov / Rahvusarhiivi filmiarhiiv SULEV OLL 1. JUULI 2023 3 min read Üks kõige erilisematest eestlastest saanuks tänavu 20. detsembril 90aastaseks. Ta oli nii eriline, et kui sõna LUIK kirjutatakse kusagil suurte tähtedega, siis on üsna tõenäone, et silmas peetakse just Helmi Puuri –seda särava, kuid väga lühikese ja sealjuures ülimalt katkendliku lavateega tantsijannat. Ühelt poolt on muidugi väga traagiline, et Helmi Puuri karjäär ei saanudki oma täiuses kunagi teoks. Teiselt poolt on just traagilised seigad need, milles publik leiab ülevuse, erakordsuse, tunde, et tahaks oma kangelannat kätel kanda. Sest Helmi Puur ju suutis teha imet, jäädes samas loomu poolest üheks meie seast. Aeg on viinud paljud neist, kes Helmi Puuri tema säravaimal tundidel tundsid, teda laval nägid ja olid tema kolleegid või koguni partnerid. Lahkus ju Helmi 80aastasena 6. juulil 2014, seega peaaegu kümme aastat tagasi. Aasta, mil algas uus hingamine Eesti teatri üks pikemaealisi ja ka pikemaajalisi mehi, aastaid Estonia peanäitejuhi ametit pidanud Arne Mikk aga mäletab teda. Oli ju täiesti teistmoodi aasta see 1953, kuhu jäi ka Miku esimene hooaeg Estonia ooperikooris. Esmalt muidugi Jossif Stalini surm märtsis, mis küll kohe vaimset kevadet ei toonud. Siis aga värskete lavajõudude lisandumine: toonase nimega Eesti NSV Riiklikku Akadeemilisse Ooperi- ja Balletiteatrisse Estonia saabus esimene lend baleriine Tallinna balletikoolist. Draamateatrisse aga asusid tööle Moskvas GITISe lõpetanud näitlejad. Helmi Puur tuli samal aastal Estoniasse Leningradi balletikoolist. Tuli, nägi, võitis. Ning mõni aeg hiljem kadus ootamatult lavalt, tekitades laialt levima hakanud müüdi, et juhtunu tagamaad polnud päris selged ja ühesed. Helmi Puuri saatuse kohale kooti salapärasusloor, mis nüüdki, peaaegu 70 aastat pärast omaaegseid sündmusi, kultuuri- või siis kõmuhuviliste eestlaste meeltele rahu ei anna. <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/burmeister.jpg" sizes="(max-width: 600px) 100vw, 600px" srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/burmeister.jpg 600w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/burmeister-300x300.jpg 300w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/burmeister-150x150.jpg 150w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/burmeister-100x100.jpg 100w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/burmeister-75x75.jpg 75w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/burmeister-350x350.jpg 350w" alt="" width="600" height="600" /> Ballettmeister Vladimir Burmeister nägi Helmi Puuri Leningradis tantsimas ning teda võlus baleriini temperament ja tantsujoonise täpsus. © Armin Alla / Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum Kahtlemata teadis õigeid vastuseid Helmi Puur ise. Need, kes teda tundsid, või ka need, kes on telest näinud baleriini 50. sünnipäeval ETV eetris olnud saadet „Rahvakunstnikud“, on veendunud, et kui „midagi oligi“, siis Helmi äärmine leebus ja tagasihoidlikkus oleksid kindlasti takistanud tal kellelegi näpuga näitamast, kõige väiksematki intriigi punumast. Kes aga baleriinide pingelist teed ja tööd põhjalikumat tunnevad, väidavad veendunult: Helmi tervis lihtsalt ei pidanud vastu. Raske lapsepõlv, sealhulgas Teise maailmasõja aastad, tühja kõhu kannatamine Leningradis õppides, tohutu pingutus tippu jõudmiseks – saatuslikke karikohti, mille otsa komistada, jätkus tema eluteel vähemalt ühe käe sõrmede jagu. Ema ja kolm last ühes toas Helmi Puuri elukäigu jälgimine on lihtne. Tal oli aastast 1968 kirjanikust abikaasa Heino Kiik, kes hea meelega nii enda, aga loomulikult ka Helmi – samuti ametliku perenimega Kiik – elutee usinalt kirja pani. Aastal 2012 ilmus koguni raamat „Legend Helmi Puur“. Kiik oli muidugi kirjanik ja ühtlasi oma pere mainekujundaja ning seda pitserit kannab ka nimetatud väljaanne. Küll on siin sisemise soojusega kirja pandud väikese tüdruku kehvadest oludest pärinemise ja ehk ka tulevaste haiguste algete lugu. Tantsuks sündinud Heino Kiige sõnade kaudu – ehkki Heino tutvus Helmiga siis, kui naise tantsijakarjäär juba lõppes – avaneb ka kehvade olude kiuste tantsijaks kujunemise lugu. „Sitsi tänava majas elas sama koridori peal ka tädi Anni, üksik inimene, kes armastas kitarri mängida,“ kirjutab Kiik. „Kujunes nõnda, et Helmi püüdis kitarrimängule kaasa tantsida. Ta oli filmides tantsu näinud ja see meeldis. Anni hakkas Helmit paluma, et ta iga kord tantsiks, kui teda vaatama tuleb.“ Helmi ema Elviine viis tantsuhuvilise plikakese Galina Jarova-Tšernjavskaja erastuudiosse (Venemaal õppinud Tšernjavskaja balletikool tegutses aastail Tallinnas vaheaegadega 1923–1946). Seal sai tüdruk siiski õppida ainult paar kuud, rohkemaks raha ei jätkunud. Hea pedagoog olevat aga märganud Helmi tantsulusti ja eeldusigi. „Kõik oleks sinnapaika jäänudki, kui Helmi 16-aastane vend Helmut poleks 1945. aasta varakevadel lehest märganud kuulutust – lapsi kutsutakse katsetele balletistuudiosse astumiseks,“ kirjutab Kiik. „Helmut ütles emale, et Helmi tahab väga tantsida, vii ta sinna katsetele.“ Aeg õppima asumiseks oli küllap viimane – Helmi sai 1945. aasta lõpus juba 12aastaseks. Veel mõni aasta ja LUIK oleks jäänud sündimata. Õnneks saatis edu ka õe soovile teed sillutanud Helmutit (1928–2007). Temast sai üheksakordne Eesti meister Kreeka-Rooma ja viiekordne Eesti meister vabamaadluses. Leningrad andis fluidumi Tallinna balletikoolist suunati Helmi Puur 1951. aastal ainsana õpinguid jätkama Leningradi koreograafiakooli, mille ta lõpetas 1953. aastal – nii kõlab kiretu ülevaade. Tegelikult on neis paaris aastas peidus nii tulevase edu kui ka hädade alged. „Meie hulgast saadeti kaks aastat enne kooli lõpetamist ennast Leningradi Vaganova nimelisse balletikooli täiendama meie kõige lootustandvam, kõige andekam tüdruk – Helmi Puur,“ kirjutab oma raamatus „Terpsichore tiiva all“ Helmi sõbranna ja kursuse-kaaslane Tallinna Balletikoolis Ülle Ulla. „Leningrad kujundas Helmi ümber, tegi imet. Sealt tuli Tallinnasse tagasi naiselik – selle sõna kõige kaunimas tähenduses – alati abivalmis, pehme loomu ja lahke silmavaatega neiu, kel naeratus alati huulil.“ © Valdur-Peeter Vahi / rahvusarhiivi filmiarhiiv Ago-Endrik Kerge Leningradi-sõidud Helmi Puuri kopsutuberkuloosi raviti pikemat aega Moskva tuberkuloosihaiglas ning hiljem veel Krimmi sanatooriumis. Sanatooriumis olles hakkas tantsija tegema esimesi kergemaid harjutusi. „Kõige olulisemad olid hingamisharjutused,“ teab Ülle Ulla. Puuri pikk, aeganõudev tagasitulek lavale algas Ulla väitel toonases Leningradis, repetiitoriks oli omaaegne Kirovi teatri jumaldatud baleriin Anna Šelest. Ettevalmistus kestis terve aasta. „Romeoks oli valitud Endrik Kerge – või oli Helmi ise tema valinud,“ meenutab Ulla, kelle abikaasa Ago-Endrik Kerge (1939–2021) toona oli. Esietendusel 18. juunil 1965 täitsid Romeo ja Julia peaosi siiski Tiiu Randviir ja Jüri Lass. 16. juulil 1965 toimus kaua oodatud ning eriliselt ettevalmistatud Romeo ja Julia etendus Helmi Puuri ja Endrik Kergega. Ago-Endrik Kerge ise räägib Jüri Kruusi koostatud albumraamatus „Legend, mis väärib laulu – Helmi Puur“ koostööst nii: „Mulle meenub 1965. aasta kevad. Helmi on pärast aastatepikkust teatrist eemalolekut Leningradis, kus ta valmistab ette oma teistkordset tagasitulekut. Selleks sai Julia osa „Romeo ja Julias“. Veel praegu, aastakümneid hiljem, mäletan proovides valitsenud vaimsust. Olin Helmi partner ja mul oli siis võimalus mõista, mida tähendab proovide intensiivsus, tulemuslikkus. Helmi ei teinud kunagi tühja, sisutut proovi.“ Näita rohkem „Üks inimene tuleb ja ta on südames,“ kinnitab ka Helmi Puuri saabumise ajal juba Estonias töötanud Arne Mikk. Selles naises peitunud fluidumit, sellist sarmi pole Miku sõnul lihtsalt võimalik õppida. Oli muuski mõttes õnnelik aeg. Diktaatorit polnud enam ja ka kunsti vallas hakati lootma suuri muudatusi. Helmi oli 20aastane. Läbi elatud rasked ajad olid õnnelikult selja taga ja uusi katsumusi ei osanud keegi aimatagi. Kui avaneb väljalõigete kaust Nii tagasihoidlik, kui noor baleriin ka oli, ometi kogus ta oma teekonda kajastanud ajaleheväljalõikeid. Ühel heal päeval sattus nende kaust ka Heino Kiige kätte. Emotsioonid, mis kaustast vastu paiskuvad, tunduvad isegi üllatavalt vabad ja tundeküllased. Tollal veel raadios töötanud hilisem telelegend Valdo Pant on öelnud nõnda: „1954. aastal toimus eesti rahva ajaloos midagi erilist, sellist, millest sai legend. Balletilava jaoks oli sündinud LUIK, seninägematu, seniolematu oma imelises lihtsuses, säravas siiruses.“ Sellele LUIGEKS saamisele pani aluse Tallinna lavastama kutsutud toona 50aastane Vladimir Burmeister, Stanislavski ja Nemirovitš-Dantšenko nimelise Moskva akadeemilise muusikateatri peaballettmeister, kelle seost „Luikede järvega“ süvendas arvatavasti tõsiasi, et emaliini pidi kuulus ta Pjotr Tšaikovski suguvõssa. © Gunnar Loss / rahvusarhiivi filmiarhiiv Tiiu Randviir: Issand, kui kõhn sa oled! Õppisime Helmi Puuriga koos 1946. aastal asutatud Tallinna balletikoolis, tema küll ühe tüdrukute kursuse võrra eespool. Ühel päeval – mina olin siis kolmandas klassis – tuli meie kooli kuulus balletipedagoog Agrippina Vaganova ja valis välja kaks tüdrukut, keda toonasesse Leningradi koreograafiakooli õppima kutsuda sooviti. Need tüdrukud olid minust viis aastat vanem Helmi Puur ja mina. Minul isa ei lubanud võõrasse linna minna – olin sel ajal ju vaid veidi rohkem kui kümneaastane. Helmi läks. Kui ta 1953. aastal tagasi tuli, sai temast Estonia solist. Juba aasta hiljem tantsis ta luigena Vladimir Burmeisteri lavastatud „Luikede järves“. Kogu etendus oli tõeliselt õnnestunud ning sellele oli väga raske pileteid saada. Estonia teater võttis meid, balletikoolist tulnuid, hästi vastu. Me olime saanud professionaalse ettevalmistuse, aga varasemal põlvkonnal piirdus koolitus tavaliselt stuudiotega. Väikese ja armsa Helmi võttis trupp kohe oma hoole alla, pikaaegne solist Inge Põder oli tema jaoks nagu protežee. Kui vahel ka kellegi kohta midagi selja taga sosistati, siis mingeid tõsisemaid vastuolusid meil polnud. Keskendusime oma tööle, ei pannud otsekui tähelegi seda, mis ümberringi toimus. Ning me polnud praeguses mõttes staarid. Jah, Helmi sai populaarseks, talle toodi väga palju lilli, aga meie populaarsus polnud võrreldavgi samal ajal teatris töötanud Georg Otsa omaga. Kahjuks jätsid raskused, mille Helmi lapsepõlves läbi elas, ning ka tühi kõht, mida ta Leningradis kogema pidi, tema edasisele karjäärile kindlasti olulise jälje. Käisin teda Tallinna keskhaiglas ka vaatamas. Ning üle mu huulte libises otsekui poolkogemata lause: „Issand, kui kõhn sa oled!“ Helmi aga naeratas – baleriini jaoks on niisugune hinnang ju kompliment! On tõsi, et baleriinidel on suur vigastuste oht ja neid vaevavad tihti terviseprobleemid. Ka mina olen seljahädaga Tartus operatsiooni oodanud. Helmi puhul võis täiendav mure olla see, et tema organism ei võtnud ravimeid hästi omaks. Nii venisidki raviajad väga pikaks ning karjäär jäi kokkuvõttes väga lühikeseks. Kui minu karjäär kestis 25 aastat, siis Helmi oma minu mäletamist mööda vaid kaheksa. Kord küsis Urmas Ott saates „Carte blance“ minult meie suhete kohta Helmiga. Ütlesin, et siit te küll midagi intrigeerivat ei leia. Tegime aastate jooksul mitmel korral koostööd, Helmi oli minu repetiitor. Erilisena meenutan meie koostööd balletiga „Carmen“, mille oli helilooja Rodion Štšedrin seadnud Georges Bizet’ muusikale. Seda võiks nimetada isegi meie teineteisemõistmise kõrgpunktiks. Näita rohkem Olgu viimasega, kuidas on, kuid saabunud edus oli kindlasti suur roll selles, et Burmeisteri „Luikede järve“, mis esietendus Estonia lavastusest aasta varem, 1953. aastal, hinnatakse Vene koreograafia ajaloo silmapaistvaks sündmuseks. 1960. aastal tõi Burmeister „Luikede järve“ välja ka Pariisi Grand Operas. Just niisugusel erilisel teekonnal sai võimaluse osaleda ka Helmi Puur. Ning väljalõigete kaustast leitud T. Toomase meeleolukatke annab sellele erilise, veidi kodukootud varjundi: „1953. aasta viimasel veerandil oodati Moskvast „Estoniasse“ Stalini preemia laureaati Vladimir Burmeisterit, kes oli andnud nõusoleku Tšaikovski balleti „Luikede järv“ lavastamiseks. Helmi Puur haaras tugevamini stangest, ta parem käsi jäi hetkeks väljasirutatult õhku rippuma ning langes siis aeglaselt alla. Tervelt üheksa aastat, peaaegu poole oma elueast, oli Helmi õppinud Tallinna ja Leningradi koreograafilistes koolides. saanud paar kuud tagasi „Estonia“ balletikollektiivi liikmeks ja nüüd ... Aga kui Helmi pärast treeningut pika koridori lõppu jõudes kuulis, et Burmeister laseb teda saali tagasi kutsuda, värahtas ta noor süda õnneliku eelaimuse ja hirmu segatud tundest.“ Tõepoolest sündiski ime „Veebruar kirjutas kalendrisse kolmanda kuupäeva (aastal 1954 – toim);“ jätkab seesama T. Toomas. „Estonia teatrisaalis jooksid lavaeesriided kokku, lõppes „Luikede järve“ esietendus. Aplaus mürises kaljudele paiskuva lainetusena, mida tuul aina üles piitsutab. Uuesti, ikka uuesti tuli Helmi Puuril teha kummardusi täiskiilutud saalile, saata tänulikke pilke rõdule.“ „Selline sensatsioon!“ ütleb nüüd, peaaegu 69 aastat hiljem, ikka veel kõrgendatud häälel ka Arne Mikk, kel oli õnn toonastest emotsioonidest vahetult osa saada. Siis ühtäkki, õige pisut pärast seda suurt triumfi, sellele järgnenud ülesastumisi Leningradis ja Moskvas ning juba välismaalgi, pärast seda, kui kujur Erika Haggi hakkas baleriinist koguni skulptuuri looma, kukkus taevas maa peale kildudeks. „Helmi jõudis tantsida Beatricet „Ebapeius“ ja Mariat „Bahtšisarai purskkaevus“. Päeval tegi ta hoolega Lydia Austeri „Tiina“ proove,“ meenutab Ülle Ulla. „Just enne „Tiina“ esietendust jäi Helmi ootamatult haigeks. Esietendus pidi toimuma 1955. aasta 30. detsembril.“ Midagi niisugust ei juhtunud! Juhtunu oli siiski pelgalt esimene ehmatus. 27. aprillil 1956 oli Puur Ulla väitel uuesti rivis ja toimus „ilus esietendus“. Tõsi, mitte enam „päris“ esietendus. Kannatused polnud sellega otsas. „Ilusasse balletiellu sekkus seljahaigus,“ kirjutab Heino Kiik raamatus „Legend Helmi Puur“. „Kui ballett „Tiina“ läks väga edukalt, pidi Helmi Puur seljavalu pärast äkki lavast loobuma. Mõned etendused tegi valu trotsides, kuid siis valu tugevnes, ei saanud ette kummarduda ega tahapoole painutada. <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/tagasitulek.jpg" sizes="(max-width: 600px) 100vw, 600px" srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/tagasitulek.jpg 600w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/tagasitulek-300x300.jpg 300w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/tagasitulek-150x150.jpg 150w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/tagasitulek-100x100.jpg 100w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/tagasitulek-75x75.jpg 75w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/tagasitulek-350x350.jpg 350w" alt="" width="600" height="600" /> © Karl Oras / rahvusarhiivi filmiarhiiv Helmi Puur oma tagasitulekust „Minu elus oli 1965. aasta erakordselt tähtis ja unustamatu. Pärast pikka eemalolekut tulin teatrisse, armastatud lavale. Minu käest on korduvalt küsitud, kas olin „Romeo ja Julia“ etenduse eel, 16. juulil 1965, väga erutatud. Jah, olin. Aga see oli meeldiv erutus — omamoodi tunne, mida ei oska sõnul seletada. Ootasin hetke, mil pärast 5-aastast vaheaega taas lavale astun. Tundsin, et ka saal ootas. Minu väljatuleku eel valitses niisugune vaikus, et oleks võinud kuulda nööpnõela langemist … öeldakse, et kui tantsija on ühe kuu treeningust väljas, kulub tal vormi taastamiseks kuu aega. Kui vaheaeg oli aasta, tuleb endise tasemeni tõusmiseks ka aasta usinasti harjutada … Ka minul tuli kõigega a-st ja b-st peale hakata. Ja sel päeval olin ma õnnelik, et see töö polnud asjatu. Igapäevane treening on tantsija elu raudne seadus. Kõrvalekaldumised on kurjast. Igapäevase treeningu, proovide ja etenduste kõrval tuleb kogu osa ikka jälle läbi mõelda ja tunda. Et oma nõrkusi võita, tuleb neid eelkõige teada.“ Näita rohkem Arstid ei osanud põhjust leida. Moskva erihaigla tunnustatud professor tegi pildi ja rääkis Helmile, et lülisambas on väikeses kohas erisusi, kus luu on pehme ja see võib painutuste juures põhjustada survet närvile. Hoiatas, et ravi ajal ei tohi teha suuri painutusi.“ Siinkohal toob abikaasa ja kirjanik välja ka selle, millest olid paljud omavahel vaikselt rääkinud. „Rahva suure lemmiku salapärane eemalejäämine tekitas kuulujutte,“ nendib Kiik. „Räägiti, et ta pillati tahtlikult maha ja nõnda vigastati selga. Et seda tehti kadedusest, mis Helmi kuulsusesära tekitas. Helmi kinnitas, et midagi niisugust ei juhtunud; tegelikult ei ole ta kordagi ka kogemata kukkunud.“ Rolliks liiga roheline! Jutt on esile tulnud aga uuesti ja uuesti. „Keegi ei ole mind pillanud,“ kinnitas Puur ka 1995. aastal telesaates „Carte Blanche“. „Oli lihtsalt ülepingutus ja minu selja patoloogiline viga ei kannatanud seda pinget välja. Ja siis jäigi selg haigeks.“ Aeg, millal Puuri haigus tekkis, andis aga ise juttudele usutavust juurde. Kadedus kadeduseks, ent partei või rahvuse mõttes „omade“ edutamine käis toonases ENSVs täie hooga. Seda kas või arvukates ühismajandites, kus nn ustavust eelistati jõuliselt põllutöö ja selle juhtimise tundmisele ning nn vale inimese kõrvaldamiseks suudeti alati põhjusi leida. Päris puhas polnud mõistagi ka ballett. Tõestuseks üks kild Helmi Puuri 60. sünnipäeva puhul temaga Päevalehes 18. detsembril 1993 avaldatud intervjuust. „Kas Odette-Ottilie rolli tõttu kolleegide seas vastuolusid ei tekkinud?“ küsib ajakirjanik Madli Parts. „Ei ütleks, et oli erilisi vastuolusid,“ vastab Puur. „Vist ainult üks nüanss jõudis minuni. Proovid juba toimusid, kui me tollane ballettmeister Senta Ots kutsus kollektiivi nõupidamisele, millel muu hulgas mainiti, et keegi kolleegidest olevat käinud agaralt parteiasutustes tõestamas ja protesteerimas, et nii noorel ja „rohelisel“ tantsijal ei ole õigust nii suurt rolli saada. Ballettmeister oli väga nördinud, mina hakkasin aga elu rohkem nägema.“ Kui tantsija oli päikest täis Helmi Puuri lähedalt tundnud Ülle Ulla nägi hea kolleegi sunnitud lavapauside taga siiski eelkõige aineliselt kehva lapse- ja tüdrukupõlve. „Olime omavahel arutanud, et kindlasti olid sõjaaegsed kehvad elutingimused ja ka sõjajärgsed aastad Helmi tervist nõrgestanud,“ kirjutas Ulla mälestusteraamatus „Terpsichore tiiva all“. „Eriti raskeks kujunesid talle õppeaastad Leningradi balletikoolis. Esialgu Eesti valitsus toetas Helmi õpinguid, aga siis lõpetati abistamine ära. Ema oma imetillukese sissetulekuga ei suutnud aidata. Siis märkas balletipedagoog Jelena Širipina tunnis, et Helmi ei suuda enam töötada nagu enne, et tal pole jõudu ja ta on kohutavalt kõhnaks jäänud. Širipina korraldas nii, et Helmi sai balletikooli toidule.“ 1959. aasta kevadeks on Helmi Puur siiski taas vormis, taas LUIK. Teatrikriitik Lea Tormis hindab toonast osatäitmist veel küpsemaks ja sügavamaks. Järgneb Adolphe Adami „Giselle“, mis väidetakse Eesti teatri ajalukku kirjutatavat lausa kuldtähtedega, ning seejärel etenduvad veel „Esmeralda“ ja „Chopiniana“. Helmi Puur (paremal) ja tema abikaasa kirjanik Heino Kiik 11. septembril 1988 Tallinna lauluväljakul toimunud Eestimaa Laulul. Keskel toonane ajakirjanik Siim Kallas ja Rahvarinde juht Edgar Savisaar. © Harald Leppikson / rahvusarhiivi filmiarhiiv Meie esitantsijat hakati kutsuma isegi Eesti Ulanovaks. See oli erakordselt suur tunnustus, sest kokku peaaegu 30 aastat toonase Leningradi ja Moskva teatrite lavadel säranud Galina Ulanova (1910–1998) kuulsus ulatus üle maailma. Suur staar aga märkas ka teisi. „Helmi Puuri päikest täis kunst on endasse sulatanud erakordse ande ja romantilise balleti ebamaise ilu,“ on ta lausunud 1996. aastal. Seekord veel rängem haigus „Aasta 1960 – Helmi Puur haigestub teist korda, palju rängemalt kui neli aastat tagasi,“ kirjutab abikaasa Heino. „Ka nüüd on arstid segaduses. Püütakse leida õiget diagnoosi.“ Tipp-baleriini haiguse teemal võtab sõna isegi ajaleht Komsomolskaja Pravda. Ajakirjanik S. Startseva kirjelduse kohaselt polnud haiglasse viidud baleriini kohta esialgu teada isegi seda, kas ta jääb elama. Haiguseks diagnoositakse tuberkuloos. 1960. aastal toimetati peaaegu teadvusetu šokiseisundis Helmi Puur haiglasse. Arstid diagnoosisid kõrges palavikus patsiendil tuberkuloosi ega olnud kindlad, kas ta jääb elama. © Valdur-Peeter Vahi / rahvusarhiivi filmiarhiiv Seis, millesse alles äsja ülistatud noor artist on sattunud, meenutab õudusunenägu. Laval 32 fueteed (kiire täispööre tugijala varvastel – toim) teinud Helmi Puur peab hakkama uuesti käima õppima, ka kõike muud otsast alustama. Juba aasta pärast võtab ta aga mõttes ette Sergei Prokofjevi balleti „Romeo ja Julia“, kuulab palatis plaate. Veel aasta hiljem, 1962. aastal on naise meeleolu taas all. Tervis ei taha paraneda. Lootus kord veel lavale tulla hakkab kaduma. Alles aastal 1965 ... „Tema teistkordne tagasitulek lavale pärast pikaajalist rasket haigust ja taastusravi, pärast ettevaatlikku, hoolikalt kaalutud treeningut, oli kangelastegu,“ hindab Ülle Ulla. Need hetked jäid ajalukku Priimabaleriini tagasitulek on tõepoolest tavatu. Nii tavatu, et see võetakse üles isegi filmi „Tagasitulek“ tarvis. Ajaleht Kodumaa näeb 4. augustil 1965 avaldatud artiklis sündinut nii. „Käesoleva hooaja etendustest „Estonia“ teatris kujunes erakordseks ja unustamatuks Prokofjevi ballett „Romeo ja Julia“. Avamäng orkestrilt, seejärel esimene pilt und silmilt pühkivast Itaalia linnast – kogu aja istus saali viimase võimaluseni täis kiilunud publik nagu hinge kinni pidades, oodates. Siis ilmus noorukese Juliana rambivalguse särasse meie armastatud baleriin Helmi Puur. Puhkes võimas aplaus. Orkester katkestas mängu. See oli kõnelev aplausitorm, selles peitus rahva armastus suure kunsti vastu, austus ja lugupidamine kunstniku visadusele ja tahtejõule. Aastaid tagasi imetlesime me Helmi Puuri Tšaikovski kauni Luigena. Mitme aasta kestel sundis haigus baleriini teatrist eemale jääma. Oma jäägitu kiindumuse tõttu kunstisse suutis Helmi Puur ületamatutena näivad takistused võita. Ta astus taas publiku ette. See oli erakordne etendus. Iga vaataja südamesse tungis baleriini väljendusrikkus, ta hämmastav sisemine hingestatus. Harva on teatris olnud niisugust kontakti publiku ja lava vahel. Kui eesriie sulgus, järgnesid mitte lõppeda tahtvad ovatsioonid. „Luikede järve“ esietendus Estonias kujunes triumfiks. Ottiliet tantsis Helmi Puur ja printsi rollis astus üles Artur Koit. © Armin Alla / Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum Ikka jälle kutsus publik armastatud kunstniku välja. Helmi Puuri käte vahele kuhjus südasuviste õite lopsakas küllus – üha uued sületäied roose. Aplodeeris publik, aplodeeris orkester, aplodeeris kogu lava.“ „Inimesed saalis nutsid,“ meenutab ka Arne Mikk. „Helmi Puuri iga taastulek oli sensatsioon.“ Laval olijana aplodeeris tookord ka Ülle Ulla, kes tegi kaasa Julia ema ehk sinjoora Capuletti rollis. „Ta on ennast peitnud suure vanaaegse tugitooli taha,“ meenutab Ulla Helmi Puuri elu üht kõige erilisemat lavahetke. „Tõuseb selle tagant püsti ja viskab väikese padjaga oma amme, kes ei aimanud tema peidusolekut.“ Sel hetkel etendus katkes. „Kogu puupüsti täis saal, viimane kui inimene, ka orkester, kõik tõusid püsti ja hakkasid aplodeerima,“ kirjeldab Ulla. „Balletti armastavad inimesed said tagasi oma lemmiku. Nad tänasid teda ja taevast.“ Uus ootus on taas üles köetud. Ka ajaleht Kodumaa resümeerib: „Jääme pinevil ootama uut teatrihooaega, jääme ootama uusi balletilavastusi Helmi Puuriga.“ Nüüd siis lõplikult Tegelikult jääb see uus tulemata. „Helmi Puur jäi kolmandat korda seljahaiguse pärast lavalt ära,“ kirjutab tema abikaasa. Tõsi, naine paranes, hakkas harjutama, et veel kord tagasi tulla. Siis ta loobus. „Jäin uuesti haigeks ja sel korral loobusin saatusega vägikaika vedamisest,“ lausus Helmi Puur telesaates „Rahvakunstnikud“. Teatris töötas ta küll veel edasi, kuid juba repetiitorina, lihtsamas keeles rolli kätteõpetajana. Related Posts edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Unustatud sõdurid Lätimaal toimunud Kuramaa koti lahingutes" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/pre-7-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/pre-7-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/pre-7-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Lahingud Unustatud sõdurid Lätimaal toimunud Kuramaa koti lahingutes Kuramaa lahingud: unustatud sõdurid Üle 10 000 skandinaavlase võitles Natsi-Saksamaa poolel. Paljud neist kaotasid elu Lätimaal Kura poolsaarel, kus taani,... by Esben Mønster-Kjær and2 others 1. märts 2024 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Kas kiviajal sai Inglismaale jalgsi?" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/Doggerland-pisifoto-600-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/Doggerland-pisifoto-600-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/Doggerland-pisifoto-600-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Arheoloogia Kas kiviajal sai Inglismaale jalgsi? Kas kiviajal sai Inglismaale jalgsi? Kas on tõsi, et Põhja-Euroopa oli Inglismaaga maismaaühenduses veel kiviajalgi? © William E. McNulty /... by Imeline Ajalugu 9. juuli 2023 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Mis oli idaindialane?" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/idaindialane-pisifoto-600-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/idaindialane-pisifoto-600-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/idaindialane-pisifoto-600-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Ühiskond Mis oli idaindialane? Mis oli idaindialane? Kas idaindialane oli laevatüüp või öeldi nii kõikide nende laevade kohta, mis Aasia vahet sõitsid? © Bridgeman... by Imeline Ajalugu 8. juuli 2023 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Meremees Alexander Selkirk oli tegelik Robinson Crusoe" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/600-3-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/600-3-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/600-3-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Seiklused Meremees Alexander Selkirk oli tegelik Robinson Crusoe Meremees Alexander Selkirk oli tegelik Robinson Crusoe Pärast ühte tüli kapteniga jäi meremees Alexander Selkirk inimtühja saare rannale. Ta lootis,... by Lars Bangert Struwe 1. juuli 2023 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Seitse ajaloolist suvekokteili" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/600-6-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/600-6-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/600-6-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Igapäevaelu Seitse ajaloolist suvekokteili Seitse ajaloolist suvekokteili Klassikalised kokteilid pakuvad mitte üksnes hõrke maitseelamusi, vaid ka dramaatilisi ajaloolisi legende oma sünnipära kohta. Neis seiklevad... by Henrik Elling 1. juuli 2023 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Kopranahad hõbeda vastu" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/600-2-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/600-2-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/600-2-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Eesti Kopranahad hõbeda vastu Kopranahad hõbeda vastu Bagdadis valmistatud hõbemündid Rõuge linnamäel© Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu arhiivMAURI KIUDSOO1. JUULI 2023 3 min read Rõuge... by Mauri Kiudsoo 1. juuli 2023 Tags: First Second Third Forth Fifth Sixth

Priimabaleriin Helmi Puuri ainuke saladus

Tule minevikku!

Kingitus väärtusega 53€!

Toimetus

Tellimine

Reklaam ajakirjas

Imelise Ajaloo raamatud

Privaatsustingimused

Üldtingimused

Kirjuta meile

© 2023 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud

Tere Tulemast tagasi!

Loo uus kasutaja!

Taasta enda parool