Pisarad voolasid printsessi põski mööda alla, kui ta seisis ning lohet ootas. Tüdruku lihane isa oli jätnud ta keset Liibüa kõrbet ning suundunud leinast murtuna tagasi oma kodu­linna Silenesse.

Ainult igapäevased inimohvrid – ja seekord oli liisk langenud printsessile – hoidsid ära selle, et koletis oma mürgise hinge­õhuga taas linna ründaks.

„Mu jumal“ hüüatas printsess, nähes järsku lohe asemel hoopis sihvakat rüütlit hobuse seljas. Ratsanik kandis kilbil punast risti.