Tule minevikku!

Puidust tankid tümitasid ristirüütlite väge © Darren Tan JONAS TERNEY ARASON JA BUE KINDTLER-NIELSEN 17. JUUNI 2022 3 min read Kui preester Jan Hus 1415. aastal ketserina põletati, tõstsid tema poolehoidjad Böömimaal mässu. Ülestõusu püüdis lämmatada 80 000 ristirüütlit, ent üks ühesilmne väejuht lõi oma superrelvaga nad taganema. Kindlustatud vankrite ja uudse taktika abil suutis hussiitide talupojavägi hea väljaõppega rüütleid võita ning panna vastu viiele ristiretkele. Ketserist märtriks Tšehhi preester Jan Hus istus kuude kaupa külmas ja rõskes kloostritornis Konstanzi linnas (nüüdsel Lõuna-Saksamaal). Usureformaatorit Husi süüdistati ketserluses ning 1415. aasta juunis algas lõpuks kohtuistung, mis pidi otsustama tema saatuse. Ümbritsetuna õpetatud vaimulikest ning Saksa ja Ungari kuningast Sigismundist, seisis kurnatud Hus süüpingis. Jan Hus. Jan Hus oli saabunud Konstanzi, kaasas kuningas Sigismundi turbekiri, mis pidanuks tagama talle puutumatuse. Nüüd ei varjanud ta oma ärritust kuninga petlikkuse pärast. „Böömi (tänapäeva Tšehhi) kuningriigis on niivõrd palju ja sedavõrd võimsaid valitsejaid, kes mind armastavad. Nende lossides võinuksin ma viibida ja enda peitmist jätkata,“ rõhutas ta oma ilmumise vabatahtlikkust. Husile esitatud süüdistuste loetelu oli pikk: ta ei tunnusta paavsti kui jumala esindajat maa peal, ta peab indulgentse kiriku kasuahne allakäigu väljenduseks ning tagatipuks leiab, et Böömimaal tuleks pidada tšehhikeelseid jumalateenistusi. Kohtuprotsess Jan Husi üle toimus Konstanzi kirikukogul ja kestis terve kuu. Preester kaitses ennast, kuid tema teoloogilised argumendid põrkusid kurtidele kõrvadele. © Peter Horree / Imageselect Kristlaskond lõhenes nagu ei kunagi varem 1378. aastal oli kirik enneolematus kriisis, sest paavsti valimisel tekkisid niivõrd suured lahkarvamused, et valiti kaks konkureerivat paavsti. Üks paavst istus Roomas ja teine paigutati Avignoni. Kirikulõhe ehk suur skisma, nagu seda ajajärku nimetatakse, vapustas kirikut kuni selle alusteni. 1409. aastal püüti jõuda kokkuleppele uues ühendavas paavstis, kuid tulemuseks oli koguni kolm paavsti. Samal ajal aga tärkasid Böömimaal Jan Husi juhtimisel reformiideed. Hus kritiseeris katoliku kiriku ülesehitust. Saksamaal Konstanzis peetud kirikukogu (1414–1418) pidi lahendama suure skisma, sest kaalul oli kiriku püsimine. Konkureerivatest paavstidest tuli vabaneda ja mingeid kõrvalekaldeid katoliku usust ei tohtinud olla. Tervikuna oli kirikukogu edukas. Kõik kolm paavsti kõrvaldati ametist ja valiti uus paavst Martinus V. Peale selle süüdistati Jan Husi ketserluses ja ta põletati tuleriidal. Tema reformiideed elasid aga edasi ning 100 aastat hiljem reformatsiooni algatanud Saksa teoloog Martin Luther oli Böömimaa ketserist tugevasti inspireeritud. „Ma ei suuda mõista, miks nad pidid põletama niisuguse võrratu mehe, kes kirjeldas pühi tekste sellise sügavuse ja vaimuandega,“ kirjutas Martin Luther Jan Husist. Näita rohkem Hus kuulas süüdistusi sirge seljaga ning hakkas seejärel kogu oma vaimuselgust appi võttes ümber lükkama argumente, mida piiskopid ja kardinalid esitasid. Paraku rääkis ta kurtidele kõrvadele. Kuningas Sigismund kuulutas: „Kui sa jääd oma ketserluse juurde, süütan ja põletan ma sind isiklikult!“ 6. juulil 1415 pidi kohtuotsus välja kuulutatama. Ainus asi, mis võinuks Husi elu päästa, oli oma sõnadest ja kirjutistest lahtiütlemine. Hus jäi aga oma vaadetele kindlaks ning mõistetigi seetõttu ketserina süüdi. Sigismund pidi karistuse välja kuulutama ja silmakirjaliku žestina palusid vaimulikud ketseri elu säästa. Kuningas ulatas oma ametikepi ühele hertsogile, sõnades: „Tehke temaga, nagu on ketserile kohane.“ Hertsog tõi viivitamatult kuuldavale lõppotsuse: „Põletage ta!“ Katoliku vaimulikud ja kuningas Sigismund lootsid, et Jan Husi hukkamisega õnnestub neil lämmatada Böömimaa mässuline usuliikumine, mida Hus oli juhtinud. Konstanzis ette võetud ketseripõletamine aga hoopis süütas ususõja, mis kestis Kesk-Euroopas 15 aastat. Isegi siis, kui leegid Jan Husi jalgu nilpsasid, keeldus ta oma ketserlikest vaadetest lahti ütlemast. © Imageselect Heritage Selleks ajaks, kui Hus 1415. aastal tuleriidal põletati, oli ta rohkem kui kümnendi oma reformiideesid jutlustanud ja Böömimaa kuningriigi ametlikku kirikut kritiseerinud. 1398. aastast peale oli ta õpetanud Praha ülikoolis ja asunud varakult toetama Inglise reformaatori John Wycliffe’i kriitikat paavsti ja vaimulike privilegeeritud staatuse pihta. Sellega Hus ei piirdunud. Ta nõudis ka rahvuslikku enesemääramisõigust, Saksa-Rooma riigi alt vabanemist ning arveteklaarimist ahne ja jõuka kirikuga, sh indulgentside kasutamise lõpetamist. Husi kaasmaalasi kõnetas iseäranis ta mõtete rahvuslik lähtepunkt. Tšehhikeelne Böömimaa oli osa Saksa-Rooma riigist ja sakslased olid hõivanud paljud mõjukad positsioonid, sageli neid lihtsalt ostes või muul korruptiivsel moel saades. Jan Husi pooldajaid hakati nimetama hussiitideks ning neid leidus kõikides Böömimaa ühiskonnakihtides alates talupoegadest kuni aadlikeni. Pärast Jan Husi hukkamist koostasid tema toetajad Böömimaal protestikirja, millele kogunes 452 aadliku pitsatit. Kuningas Sigismundi ja kirikukogu teod mõisteti karmilt hukka. Hussiidid väitsid: „Kiriklikud vaimulikud räägivad valesid nagu meie riigi ja meie rahva reetlikud vaenlased ja on ise õelad ketserid ja kogunisti saatana pojad, kes on kõikide valede isa.“ Kuningas ja kirik reageerisid kiiresti, heites kõik 452 aadlikku kirikust välja ja kuulutades nad ketserluse toetajateks. Sigismund ei olnud läbirääkimistest huvitatud ja teatas selle asemel: „Las kõik tšehhid, sakslased ja roomlased teavad, et me ei jõua ära oodata seda päeva, mil me kõik hussiidid lämmatame.“ Mõni päev hiljem algas esimene ristiretk Böömimaa ketserite vastu. Kui katoliku preestrid (vasakul) pidasid missasid lihtrahvale arusaamatus ladina keeles, siis hussiidi preestrid (paremal) jutlustasid tšehhi keeles. © Walters Art Museum / Fine Art Images Hussiidid soovisid naasta Jeesuse ideaali juurde Hussiitide vaated olid vastuolus paljude katoliku tava põhimõtetega. Jan Husi järgijad püüdsid samamoodi kui Martin Luther sada aastat hiljem naasta piibellike juurte juurde. Kõik pidid sakramendi ajal veini saama Kuigi varased kristlikud käsikirjad nägid ette armulaualeiva ja -veini jagamise kogudusele, oli katoliiklastel vein reserveeritud vaimulikele. See pidi rõhutama vaimulikkonna eristaatust. Hussiidid nõudsid piiblile tuginedes, et kogudus saaks armulauasakramendi käigus ka veini. Protestiks katoliikliku tava vastu hakkasid nad 1414. aastal kõigile veini jagama. Vaimulikud pidid elama vaesuses Katoliku vaimulikkond oli sajanditega kogunud suuri rikkusi ja tublisti võimu. Kirik kaitses end väitega, et raha kasutati Jeesus Kristuse ülistamiseks. Jan Husi õpetuse üks tähtsaimaid aspekte oli soov teha kirikust taas lihtne ja alandlik institutsioon. Kiriku kuld, juveelid ja suured maavaldused pidid kaduma, et vaimulikud saaksid järgida Jeesuse eeskuju ning elada vaesuses. Kiriku rikutus oli viimsepäeva märk Katoliiklased uskusid, et piibli järgi naaseb Jeesus viimselpäeval. Kuigi see oli usu põhisõnum, ei pööranud kirik hilisel keskajal viimsepäeva ootamisele suuremat tähelepanu. Kirik soovis toimida ühiskonna stabiliseerijana. Hussiidid ja eriti just nende fraktsioon, mida kutsuti taboriitideks, ootasid viimsetpäeva põnevusega. Nad uskusid, et kiriku rikutus on märk apokalüpsise peatsest saabumisest. Oma võitlust nägid nad mässuna saatana vastu, mis pidi eelnema Jeesuse tulekule. Näita rohkem Ühesilmne juhtis hussiite Kui Jan Hus oli hussiitide sulg, siis Jan Žižka oli nende mõõk. Tema päritolust on teada peamiselt see, et Žižka sündis Lõuna-Böömimaal 1360. aasta paiku maaomaniku peres. Kahekümnendal eluaastal kolis ta Prahasse. Varases eas kaotas mees ühe silma ning sai Prahas hüüdnimeks Žižka, mis tähendab tšehhi keeles „ühesilmset“. 1409. aastal oli Žižka kuulunud Böömimaa kuninga Václav IV ihukaitsesse. Seal tutvus ta esimest korda Jan Husi ja tema reformiideedega. Karismaatilisest ja kõneosavast jutlustajast oli lummatud suur osa õukonnast ja sama juhtus Žižkaga, kellest sai hussiitide pühendunud liige. Kui Husi toetajad kuulsid, et nende vaimne juht põletati tuleriidal, siis nad radikaliseerusid. Ehkki Böömimaa kuningas Václav ajas leplikku poliitikat ja tegi kõik, et vältida oma valdustes religioosse kodusõja puhkemist, keesid meeleolud 30. juulil 1419 üle. Mõned hussiidid olid vangistatud ja nende vabastamiseks läks Žižka koos rühma kaasusklikega Praha raekoja juurde. Kui ühest aknast visati kivi, tungis rahvas Žižka juhtimisel raekotta. Vihased hussiidid viskasid raekoja akendest munakivisillutisele surnuks juhtiva bürgermeistri, justiitsbürgermeistri ja raehärrad. Praha raekoja ründamine ajas kuningas Václavi nii vihale, et ta sai kaks infarkti ja vajus surnuna kokku. Troonijärgluses seisis esimeses järjekorras ei keegi muu kui Saksa ja Ungari kuningas Sigismund, hussiitide vaenlane number üks. Algasid hussiitide sõjad. <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/06/Jan-Zhizhka.png" sizes="(max-width: 600px) 100vw, 600px" srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/06/Jan-Zhizhka.png 600w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/06/Jan-Zhizhka-300x300.png 300w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/06/Jan-Zhizhka-150x150.png 150w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/06/Jan-Zhizhka-100x100.png 100w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/06/Jan-Zhizhka-75x75.png 75w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/06/Jan-Zhizhka-350x350.png 350w" alt="" width="600" height="600" /> Husiitide väejuht Jan Žižka. Ristisõda ketserite vastu Hussiitide ülestõus paiskas Böömimaa kaosesse, senised vagad katoliiklased hakkasid üksteist taga kiusama, välja ajama ja tapma. Piisas üksnes kellegi süüdistamisest ketserluses, et saata mehed, naised ja isegi lapsed võlla kõlkuma. Konflikt omandas tõelise kodusõja iseloomu Prahas, kus viibis ka Žižka. Tänavaist said lahinguväljad, kus ühel pool võitlesid meeleheitel hussiidid ja teisel pool kuninga katoliiklased. Suurtele linnaosadele pandi tuli otsa ning Žižka juhtimisel püüdsid hussiidid võtta enda kontrolli alla linna kindlustusi. Praha hussiidid olid aga sisemiselt lõhenenud. Hussiitide mõõduka suuna esindajad – niinimetatud kariklased – otsustasid kuninga katoliiklastega läbi rääkida ning andsid neile üle kindluse, mille Žižka oleks muidu kindlasti endale vallutanud. 1419. aasta novembris põgenes vihane Žižka koos taboriitide, hussiitide liikumise radikaalse osaga, edelasse Plzeňi linna. Rooma paavst Martinus V soovis kõik kirikusisesed tülid karmilt maha suruda ning kutsus 17. märtsil 1420 ristiretkele Böömi ketserite vastu. Hussiidid valmistusid lahinguks ja paljud nende jutlustajad kruvisid üles peavoolu katoliikluse vastast retoorikat. „Kirikust on saanud mitte ainult võõrasema, vaid koletis, mis neelab omaenda järglasi,“ põrutas preester Jan Želivský. Peagi pärast paavsti ristiretke algust piirati Plzeň ümber ja Žižka sattus lootusetusse olukorda. Ühesilmsel böömlasel oli aastatepikkune sõjakogemus, muu hulgas oli ta võidelnud palgasõdurina ning juhtinud suurt röövlibandet. Nüüd pidas ta taboriitide sõjaväelise juhina läbirääkimisi rojalistide väejuhiga. Žižkale öeldi, et kui ta Plzeňi käest annab, võib ta vabalt minna Tábori linna Lõuna-Böömimaal, mis oli taboriitide peamine tugipunkt. Žižka 400meheline vägi asus teele 12 puuvankriga, mis olid täis laaditud toidumoona ja relvi. Lubadust kindlustada turvaline reis aga murti, sest katoliiklased ei pidanud ketseritele antud lubadusi endile siduvaiks. Jan Žižka tegi oma vankritega keskaegses sõjakunstis revolutsiooni. Väejuht ehitas nad ümber sõjavankriteks, mis toimisid väikeste mobiilsete kindlustena justkui tänapäeva tankid ning suutsid vastu pidada rüütlite ägedale rünnakule. © Getty Images Vankrid olid mobiilsed kindlused Vankrid suutsid vastu panna rüütlitele ja viskerelvadele Esialgu olid hussiitide sõjavankrid tavalised veovankrid, kuid ajapikku muutusid need raskemaks ja tugevamaks. Eriti vastupidav konstruktsioon ning tugevdatud, laskeavadega katteplaat kaitses sõdureid viskerelvade eest. Suurtükid tulistasid vaenlast Mõnest avast vahtis välja suurtükitoru, mis oli valmis vaenlase ratsaväge tulistama kivi- ja raudkuulide või kartetšidega. Rüütleid, kes liiga lähedale tulid, kostitati metallitükkide ja munakivide raske rahega. Püssikuul läks raudrüüst läbi Hussiitidel õnnestus tõhusalt rakendada uudseid tulirelvi. Vankrites kasutasid nad arkebuuse ehk haakpüsse, mille kuul suutis läbistada umbes 30–40 meetri kaugusel asuva rüütli turvise. Hiiglaslikud kaitsekilbid sulgesid avad Kitsaid vahesid vankrite vahel kasutati hussiidi sõdurite sisse- ja väljapääsuks. Neid avasid kaitsesid suured kilbid ehk pavis’ed, mis olid üle 1,5 meetri kõrged. Näita rohkem Vankrid andsid rüütlitele hoobi 25. märtsi keskpäeval märkas väejuht Žižka Sudoměři linna juures 2000 vaenlase ratsanikku, kes olid teel tema poole. Hussiitide vägi asus parajasti laias jõeorus, kus polnud mingisuguseid looduslikke kindlustisi. Žižka pidi ellujäämiseks improviseerima. Ta käskis ajada 12 vankrit kiiresti ühele väiksemale teerajale, mida ühest küljest piiras tiik ja teisest soo. Toonases sõjakunstis oli vanker ainult transpordivahend, ent nüüd tuli neist moodustada viimane meeleheitlik kaitseliin. Žižka laskis vankrid otsekui mobiilse pihtaiana üles rivistada ning kettidega üksteise külge kinnitada, et vankrid pakuksid kaitset raskerelvastuses rüütlite tormijooksu eest. Igale vankrile paigutasid tšehhid ammukütid ja haakpüssidega võitlejad. Vankrite taga seisid ülejäänud hussiidid, sealhulgas naised, igaühel käes mingisugune improviseeritud relv. Žižka plaani kohaselt pidi kitsas kaitsepositsioon tiigi ja soo vahel toimima lehtrina, kus rüütlid ei mahu üheskoos ründama. Pealetungivad rüütlid pidid takerduma vankrite taha, ent seejärel tervitanuks neid viljapeksukootide ja teiste relvadega varustatud talupoegade vägi. Väejuhil õnnestus kaitseliin paika saada vahetult enne rüütlite rünnakut. Tuhatkond rüütlit alustasid lahingut tormijooksuga ning kihutasid Žižka positsiooni suunas, kuid ei suutnud toekatest vankritest läbi murda. Vankrite ees olev ala muutus tapaväljakuks, kus rüütleid veristati sirpide, ammunoolte ja tinakuulidega. Meeltheitev rüütlivägi püüdis ületada sood, et rünnata Žižkat tiivalt, kuid hobused vajusid mutta. Turvises rüütlid pidid hobustelt maha tulema ja võitlema jalgsi, ent nõnda olid nad hussiitidele kerge saak. Võitlus jätkus tunde, ning kui päike loojus, kasutas Žižka võimalust oma väe kokkukogumiseks ja põgenemiseks. Ühesilmne väejuht oli 400 mehe ja 12 vankriga löönud tagasi raskerelvastuses rüütlid. Ühe päevaga oli ta teinud keskaegses sõjapidamises revolutsiooni. Kindlusvankrid (vt allolevat fotot) nägid algelised välja, kuid olid piisavalt võimsad, et peatada isegi raskerelvastuses rüütlite tormijooks. Sellel fotol on hussiitide sõjavankri replika. © LUDEK Vankritaktika toimis sadakond aastat Vankreid on sõjas alati kasutatud, kuid peamiselt transpordivahendite, sõjavankrite või viimase kaitseliinina. Jan Žižka tõi need aga eesliinile kui oma sõjaväe tähtsaima relva. Hussiitide väejuht mõistis, et kui moodustada rasketest kindlustatud vankritest rivi, mille taha varjudes saavad ta sõdurid võidelda, on võimalik rüütlite rünnak seisma panna. Hoogne otserünnak oli aga rüütlite ainus sõjatarkus. Kui nad olid sunnitud oma galopi peatama, siis muutusid nad vankritesse ja nende taha peitunud sõdalastele kergeteks sihtmärkideks. Vankritaktika rakendamist jätkati ka pärast Žižka surma, kuid mitte kaua. Juba 16. sajandil muutusid tulirelvad nii võimsaks, et suutsid puidust katteplaate hõlpsasti läbida. Vankrite taassündi võib näha 20. sajandil ilmunud soomusautodes ja tankides. Žižka tuli Prahale appi Pärast võimsat võitu Sudoměři juures saabus Žižka kangelasena Táborisse ning hussiidid arvasid, et ta on neile jumala määratud juht. Peagi ülendati Žižka ülemjuhatajaks. Žižka juhtimisel muutus Böömimaa kodusõda veel verisemaks. Ta viis oma mehed väikestele sõjaretkedele, et terroriseerida Tábori ümbruskonnas kohalikke paavsti- ja kuningameelseid. Iga kord õnnestus tal vastast üllatada. Kättemaksuks paljude tagakiusatud või tapetud hussiitide eest lasi ta külmavereliselt hukati arvukalt sõjavange. Kord, kui oli võetud kuus vangi, pakkusid taboriidid, et säästavad ühe mehe elu, kui too hukkab ülejäänud viis. Vang nõustus. Sel ajal, kui väejuht Žižka võitis oma taboriitidega Lõuna-Böömimaal ühe lahingu teise järel, oli kuningas Sigismund saabunud Põhja-Böömiaale väega, mis koosnes 20 000 saksa palgasõdurist. 16. mail sai Žižka Praha kariklastelt kirja, milles nad anusid, et ta tuleks neid päästma, kuna Sigismundi vägi ähvardas linna. „Kui te soovite jumala seadustele alluda, siis tõtake meid päästma kõhkluseta ja nii paljude meestega, kui suudate kokku koguda,“ seisis läkituses. Pikemalt mõtlemata mobiliseeris väejuht oma armee ja tõttas 9000 mehega kiiresti põhja suunas. Žižkal õnnestus 90 kilomeetrit läbida nelja päevaga, nii et tema vägi jõudis Praha lähistele enne Sigismundi oma. Prahas asus Žižka kohe tugevdama linna kindlustusi, eriti linna tarneteede ümbruses, kus ta nägi ette kuninga väe rünnakut. Ettevalmistused olid napilt lõppenud, kui Sigismundi vägi jõudiski Praha juurde. Koos Euroopast pärit ristisõdijatega seisis nüüd linna all ühtekokku 80 000 meest. Just nagu Žižka oli ennustanud, ründas Sigismund just neid künkal asuvaid kindlustusi, mis turvasid linna tarneteid. Kuningas ei lasknud ennast hirmutada faktist, et tema vägi pidi liikuma mööda pudelikaelasarnast teed, mille ühes servas oli järsk kallak. Sellisel teel läks ristisõdijate arvuline eelis taas kaotsi. Seetõttu õnnestus vähemuses olnud kaitsjatel ründajaid tõrjuda pikki tunde, nii et Žižka karastanud sõdurid jõudsid neile appi. Sõdurid tungisid ristisõdalaste tagalasse, kus hakkas levima paanika. Üle 200 rüütli suruti kaljuservalt alla, nii et nad kukkusid 75 meetri kõrguselt sodiks. Ristisõdijad kaotasid lahingus küll kõigest 500 meest, kuid paraku läks lahingus kaotsi ka ristisõdijate usaldus Sigismundi strateegiliste võimete suhtes. 30. juulil, kõigest kaks nädalat hiljem, jooksis kogu ristisõdalaste vägi laiali. 1419. aastal, pärast neli aastat kestnud rahutusi, hakkasid hussiidi preestrid üles kutsuma relvastatud vastuhakule katoliiklaste vastu. © REFLEX Viis ristiretke ei suutnud ketsereid allutada Hussiitide sõjad kestsid ajavahemikul 1419–1434 ehk 15 aastat. Böömimaa hussiidid pidid end ikka ja jälle kaitsma ristisõdalaste ja kuningas Sigismundi vastu, kes nõudis ketserluste väljajuurimist. 1420: Hussiidid purustasid esimese ristiretke Ristiretk Böömimaa ketserite vastu organiseeriti 1420. aastal, kuid revolutsioonilised vankerkindlused muutsid rüütlite taktika kasutuks. 80 000meheline ristivägi lagunes pärast Praha all lüüasaamist. 1421: Tohutu sõjavägi tungis Böömimaale 1421. aastal kutsuti taas ristiretkele ketserite vastu ja Böömimaale tungiti hilissuvel. Ristisõdijad ei olnud ikka veel vankerkindluste vastu võitlema õppinud. Pärast mitut alandavat lüüasaamist läksid ristiretkelised laiali. 1422–1424: Puhkes hussiitide kodusõda Kolmas ristiretk sumbus kiiresti, kuid pärast mitme aasta pikkust võitlust alustasid hussiitide kaks fraktsiooni – kariklased ja taboriidid – omavahel kodusõda. 1424. aastal võitsid taboriidid Jan Žižka juhtimisel, kuid peagi pärast seda suri väejuht katku. 1426–1431: Hussiidid jätkasid võidukalt Kuningas Sigismundi leer oli veendunud, et Jan Žizka surm nõrgestas hussiite. Ristiretked seda aga ei tõestanud. Neljas ristiretk tõrjuti 1427. aastal ning viies 1431. aastal. Lõpuks mõistsid katoliiklased, et nad ei suuda böömlasi võita. 1434: Reetmine lõpetas konflikti Pärast aastatepikkust püüdlust rahuläbirääkimisteks sai kariklastel küllalt. Nad sõlmisid kuningas Sigismundiga kokkuleppe ning reetsid taboriidid. Kariklaste ja katoliiklaste liit saavutas taboriidide üle lõpliku võidu 30. mail Lipany lahingus. Näita rohkem Böömimaad tuli kaitsta Praha kaitsmine oli hussiitide kaks fraktsiooni ajutiselt ühendanud, kuid ohu kadudes lagunes ka hussiitide allianss kiiresti. Taboriidid soovisid täielikku eraldumist katoliku kirikust ning porduelule, raiskamisele, uhkete rõivaste kandmisele ja joomisele lõpu tegemist. Kariklaste soovid olid tagasihoidlikud. Nende eesmärk oli saavutada õigus järgida oma usulisi tõekspidamisi ilma katoliku kirikust eraldumata. Žižka lahkus Prahast ning proovis oma väega allutada taboriitidele iga viimast kui Böömimaa linna. Rabí lossi piiramise ajal juhtus aga õnnetus: ühesilmset väejuhti tabas tema tervesse silma ammunool. Žižka jäi ellu, kuid oli nüüd peaaegu pime. Väejuht suutis aga isegi ilma silmanägemiseta oma taktikalise geniaalsuse säilitada ning võitude seeria jätkus. Ka kuningas Sigismund ei loobunud plaanist rebida Böömimaa ketserite käest ära. Ta hoolitses järjekordse ristiretke korraldamise eest hussiitide vastu. 1421. aasta sügisel tungis ta 40 000 mehega Ungarisse. Sõjavägi suundus hõbedakaevanduslinna Kutná Horasse ning ründas tee peal suurima jõhkrusega kõiki külasid, mis ette jäid. Mehed tapeti ja naised vägistati. Žižka vägi oli säilitanud meisterliku mobiilsuse ning jõudis Kutná Horasse enne Sigismundi. Žižka juhatuse all oli seekord ainult 10 000 meest, kuid rohkem kui 100 vankrit. Ta seadis oma tihedasti paigutatud vankrite ringi – vankerkindluse – üles väljapoole linnamüüre. Kui Sigismundi vägi 21. detsembril saabus, reetsid Kutná Hora elanikud Žižka. Linnas domineerisid sakslased ning nemad eelistasid elada Sigismundi kontrolli all. Seetõttu saatsid linnaelanikud Žižka väe vastu välja omaenda maakaitseväe ning Žižka leidis end ootamatult piiramisrõngast. Nüüd kulus hea nõu marjaks ära. Hussiitide vankerkindluses polnud kuigi palju toiduvarusid, kuna nad olid arvestanud linnast saadava abiga. Žižka ei kavatsenudki jääda vaenlase järgmist sammu ootama. Öö varjus rivistas ta kõik oma vankrid kahte kolonni ja juhtis protsessiooni täielikus vaikuses edasi. Sihiks oli vaenlase väe ainuke nõrk koht – kuninga laager. Kui vankrid olid magamislaagri keskele jõudnud, läks põrgu lahti: hussiitide kahurid ja haakpüssid tulistasid uniste kuningapooldajate pihta. Kõikjal sähvisid leegid ja hõljus suits. Kohe seejärel hakkasid vankrid taas liikuma, ning sellal kui haakpüsse laeti, küttisid rüütleid ammulaskjad. Taas peatusid vankrid ja uued lasud sähvatasid läbi ööpimeduse. Kuninga laager kajas paanikakarjetest. Keegi polnud seal öist rünnakut ega suurtükikuulide rahet oodanud. Nagu Žižka oli kavandanud, õnnestuski selle julge käiguga lüüa piiramisrõngasse auk ning kogu tema vägi suutis välja murda. Sigismund oli rünnakust, mis oleks talle peaaegu elu maksma läinud, nii tugevasti vapustatud, et ei söandanud hussiite jälitada. Järgmistel päevadel võis kuningas Sigismund ainult passiivselt pealt vaadata, kuidas Žižka võttis tema väe vastu ette ühe rünnaku teise järel. Viimaks oli Sigismund sunnitud tõmbuma tagasi Ungarisse. <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/06/Jan-Zhizhka-surm.png" sizes="(max-width: 600px) 100vw, 600px" srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/06/Jan-Zhizhka-surm.png 600w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/06/Jan-Zhizhka-surm-300x300.png 300w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/06/Jan-Zhizhka-surm-150x150.png 150w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/06/Jan-Zhizhka-surm-100x100.png 100w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/06/Jan-Zhizhka-surm-75x75.png 75w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/06/Jan-Zhizhka-surm-350x350.png 350w" alt="" width="600" height="600" /> Jan Žižka surm ei peatanud hussiite, kuid liikumine kaotas oma loomuliku liidri. © ALBUM / RITZAU SCANPIX Katk võttis Žižka Kui polnud enam välisvaenlast, kellega võitlemiseks koonduda, siis ei kulunud eriti palju aega, kui puhkes uuesti hussiitide kahe fraktsiooni sisekonflikt, mis 1423. aastal arenes otsustavaks kodusõjaks. Žižka suunas oma taboriidid nüüd kariklaste vastu ja ka seekord väljus pime väejuht lahinguist võitjana, suutes kõik hussiidid oma lipu alla koondada. Žižka juhtis rahukõnelusi ja temast oli nüüd saanud hussiitide kõrgeim juht. Taboriitidel olid suured plaanid oma territooriumi laiendada, kuid peagi pärast sõjakäigu algust haigestus 64aastane väejuht katku. Pärast pikka lahinguväljal veedetud elu, kus tal polnud väejuhina tarvis vastu võtta ühtegi kaotust, suri Jan Žižka 11. oktoobril 1424. Surivoodil olevat ta väidetavasti palunud oma pooldajatel teha tema nahast sõjatrumm, et ta võiks säärasel moel jätkata nende lahingusse juhatamist. Hilisem paavst Pius II kirjutas oma teoses „Historica Bohemica“ Žižka surmast: „Tema, keda ükski surelik käsi ei suutnud hävitada, kustutati jumala sõrmega.“ Jan Žižka oli oma sõjaväelased nii hästi välja õpetanud, et isegi ilma tema juhtimiseta jäid hussiidid sõjaliselt tugevaks jõuks. Liikumisel puudus aga liider, kelle ümber koonduda. Pärast üheksa aastat kestnud kodusõda sai mõõdukatel kariklastel küllalt ja nad ühinesid peavoolukatoliiklastega. Ilma Žižka taktikalise geniaalsuseta said taboriidid 30. mail 1434 lõpuks lüüa. Pärast 15 aasta pikkust verist sõda ja viit ristiretke ühinesid hussiidid lõpuks taas ülejäänud katoliiklastega. Järgmised 80 aastat oli liikumine unustatud, kuni Saksa munk Martin Luther paljud selle ideed üle võttis. Lutheri reformatsiooni ajal mõjusid kunagised hussiitide vaated katoliiklusele niivõrd tuleohtlikult, et see lõppes kiriku kaheks lõhenemisega. <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/06/Jan-Hus-monument.png" sizes="(max-width: 600px) 100vw, 600px" srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/06/Jan-Hus-monument.png 600w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/06/Jan-Hus-monument-300x300.png 300w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/06/Jan-Hus-monument-150x150.png 150w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/06/Jan-Hus-monument-100x100.png 100w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/06/Jan-Hus-monument-75x75.png 75w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/06/Jan-Hus-monument-350x350.png 350w" alt="" width="600" height="600" /> Jan Žižkat peetakse ikka veel üheks Tšehhi suurimaks rahvuskangelaseks. © SHUTTERSTOCK Reetmine oli taboriitide lõpp Taboriitide sõjaline edu jätkus ka pärast Jan Žižka surma. Pärast 14 aastat kestnud võitlust ja viit ebaõnnestunud ristiretke oli kuninga leer 1433. aastal sunnitud istuma läbirääkimislaua taha, kuid taboriidid lükkasid kõik kompromissid tagasi ja tegid kokkuleppele jõudmise võimatuks. Mõõdukad kariklased soovisid aga rahu teha ning lõputu sõja lõpetada. 1434. aastal muutus lahingutegevuse jätkamise väljavaade neile talumatuks ja nad reetsid taboriidid, sõlmides liidu katoliiklastega. 30. mail 1434 peetud Lipany lahingus teeskles liitlaste vägi põgenemist, mistõttu taboriidid avasid oma vankerkindluse. See oli aga lõks ning väljaspool ohutut vankerkindlust purustati taboriitide vägi hõlpsasti. Kuningas Sigismund väitis hiljem, et böömlasi suudavad alistada üksnes böömlased. Tänuks nende osutatud abi eest lubati kariklastel viljeleda oma versiooni katoliiklusest, millel olid peavoolu-usust väikesed kõrvalekalded. Näiteks võisid nad jagada armulauaveini ka tavalistele koguduseliikmetele. 15aastane ususõda oli Böömimaa välja kurnanud. Rahvaarv, mis enne sõdu oli ligikaudu kolm miljonit, oli poole võrra väiksem ning paljud linnad ja lossid olid varemeis. Related Posts edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Sõjahull kuningas Karl XII juhtis Rootsi riigi hukatusse ning põgenes luksuslikule puhkusele Türgi sultani juurde" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/600x400-Karl_XII_and_Ivan_Mazepa_after-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/600x400-Karl_XII_and_Ivan_Mazepa_after-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/600x400-Karl_XII_and_Ivan_Mazepa_after-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Ühiskond Sõjahull kuningas Karl XII juhtis Rootsi riigi hukatusse ning põgenes luksuslikule puhkusele Türgi sultani juurde Sõjahull kuningas juhtis Rootsi hukatusse Karl XII jumaldas sõdimist, kuid tema kergemeelsus läks Rootsile maksma suurriigi positsiooni. Selmet Poltava all... by Troels Ussing & Andreas Abildgaard 9. sept. 2022 edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Suur lugu Hispaania kodusõjast: fašismi peatamine jäi räbaldunud rõivais väe hooleks" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/Lead-600x400-1-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/Lead-600x400-1-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/Lead-600x400-1-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Lahingud Suur lugu Hispaania kodusõjast: fašismi peatamine jäi räbaldunud rõivais väe hooleks Fašismi peatamine jäi räbaldunud rõivais väe hooleks 1936. aastal korraldas kindral Franco võimu saavutamiseks riigipöörde ja päästis valla Hispaania kodusõja.... by Mikkel Larsen & Bue Kindtler-Larsen 9. sept. 2022 edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Tänapäeva humanistlike Põhjamaade Soome-Rootsi-Norra-Taani lähiajaloos on õige mitmeid musti plekke" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/600x400_pohjamaade-must-sydametunnistus_A_P-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/600x400_pohjamaade-must-sydametunnistus_A_P-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/600x400_pohjamaade-must-sydametunnistus_A_P-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Igapäevaelu Tänapäeva humanistlike Põhjamaade Soome-Rootsi-Norra-Taani lähiajaloos on õige mitmeid musti plekke Põhjamaade must minevik Põhjamaade südametunnistusel on mitmesuguseid minevikus toime pandud jõledusi, nagu naiste-laste massihukkamised, LSD-eksperimendid homoseksuaalidega ja sundsteriliseerimine.© Julius Jääskeläinen... by Jonas Terney Arason & Bue kindtler-Nielsen 9. sept. 2022 edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Seksidroog osutus surmavaks mürgiks: saladuslik mõrvalugu Austria-Ungari keisririigist" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/box2-600x400-1-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/box2-600x400-1-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/box2-600x400-1-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Kuritöö ja karistus Seksidroog osutus surmavaks mürgiks: saladuslik mõrvalugu Austria-Ungari keisririigist Seksidroog osutus surmavaks mürgiks Kümme Austria-Ungari ohvitseri said 1909. aastal kingiks tablette, mis väidetavasti pidid suurendama vastupidavust voodis. Kingitused saatis... by Else Christensen 9. sept. 2022 edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Nutikad keskaja naised tüssasid kavalate nippide abil neitsikontrolli, et ikkagi tanu alla saada" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/shutterstock_212990821-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/shutterstock_212990821-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/shutterstock_212990821-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Igapäevaelu Nutikad keskaja naised tüssasid kavalate nippide abil neitsikontrolli, et ikkagi tanu alla saada Keskaja naised tüssasid neitsikontrolli Tuhande aasta eest võis neitsilikkuse kaotus purustada naise unistused. Et ikkagi tanu alla pääseda, võtsid kavalad... by Linda Corfitz Jensen 9. sept. 2022

Puidust tankid tümitasid ristirüütlite väge

Ketserist märtriks

Tule minevikku!

Kingitus väärtusega 53€!

Toimetus

Tellimine

Reklaam ajakirjas

Imelise Ajaloo raamatud

Privaatsustingimused

Üldtingimused

Kirjuta meile

© 2023 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud

Tere Tulemast tagasi!

Loo uus kasutaja!

Taasta enda parool