Roomlased rajasid antiikaja suurima riigi relvadega, kuid akveduktid panid allutatud rahvad mõistma impeeriumisse kuulumise eeliseid. Need hiiglaslikud rajatised olid justkui imed, mis juhtisid külma puhast vett linnadesse, kus tänulikud elanikud võisid nautida pritsivaid purskkaevusid, fontääniskulptuure ja tohutuid saunakomplekse.
© DEUTSCHES MUSEUM
NATASJA BROSTRÖM JA NIELS-PETER GRANZOW BUSCH
30. NOVEMBER 2022
Umbkaudu 150. aastal pKr toimus Põhja-Aafrika suurlinna Kartaago rahutus
ajaloos üks pöördelisemaid sündmusi. Roomlased olid linna umbes 300 aastat varem maatasa teinud. Linn rajati uuesti 1. sajandil pKr ning sestsaadik oli Kartaago kasvanud Rooma impeeriumi suuruselt neljandaks linnaks. Kogu selle aja olid Kartaago umbes 100 000 elanikku pidanud endale vaevarikkalt vett ammutama kaevudest ja vihmaveemahutitest, mis põuaajal kõik tilgatumaks kuivasid.
Nüüd aga jäi see mure minevikku. Rooma keisri korraldusel oli terve armee tugevasti spetsialiseerunud töölisi, orje ja insenere valmis saanud riigi ühe võimsaima akvedukti. Kartaago uus veevarustus tõi iga päev kohale vähemalt
17 miljonit liitrit elu andvat vett. Sama kujuteldamatu nagu akvedukti läbiv veehulk, oli olnud selle ehitustöö.
Rooma akveduktid olid laiemad, pikemad ja arenenumad kui maailmas varem nähtud veesüsteemid. Kuna pumpasid polnud, sai Rooma inseneride tähtsaimaks liitlaseks raskusjõud – ainult see suutis vee allikast linna suunata. Akvedukt pidi seetõttu alati olema kallakuga ja inseneril tuli leida parim moodus mägede, kuristike ja tasandike ületamiseks.
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri. Ilmume lisaks Eestile ka Rootsis, Soomes, Norras, Taanis, Lätis, Leedus ja Hollandis.
© 2022 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud