Rooma ekspeditsioonivägedes ringlesid juba mitmendat tundi hirmutavad kuuldused: Rooma noor keiser Nume­rianus, kes oli juhtinud oma mehed võidule pärslaste üle, olevat surnud. Kuulduse järgi oli pretoriaanide (keisri ihukaitseväelaste) juht ta mõrvanud.

Sõdurite seas, kes viibisid 284. aasta 17. novembril Rooma keisrite residentsilinnas Nikomedeias (tänapäeva Türgis), polnud just palju neid, keda see teade oleks sügavasti üllatanud. Kõigest kümne aastaga oli järjestikku mõrvatud mitu keisrit ja sageli olid seda teinud nende endi leegionärid või troonianastajad.

Harjutusväljakul seisvate sõdurite seas lakkas pomin, kui välja ilmus kõrgem juhtkond. Ees kõndis 40aastane keisri eliitratsaväe juht Gaius Diocletianus, karmi välimusega karjäärisõdur, kes oli võidelnud impeeriumi rahutuimatel piiridel. Koos ühe väejuhiga astus Diocletianus poodiumile, kuhu oli aheldatud mõrvas süüdistatav ihukaitsja Lucius Aper. Kõmiseva häälega teatas väejuht, et ohvitserid on määranud Diocletianuse uueks keisriks. Ta möirgas: „Kas olete nõus?“