Ühel hilisõhtul milllagi 1220. aastail ronis rüütel Ulrich von Liechtenstein välja ühe lossi valli­kraavist. Tema räbaldunud rõivad levitasid vänget uriinilõhna, kuid Ulrich ei hoolinud sellest, kuna just sel ööl pidi ta lõpuks saama üheks oma südame­daamiga.

Külmast värisedes ronisid rüütel ja tema ustav kannupoiss, kes oli samuti riietatud kaltsudesse, lossimüüri poole, mille rõdult kumas sooja valgust. Valgus sai tähendada ainult üht – rüütli armsam ootas teda oma kambris, nagu lubatud. Pärast seda, kui ta oli naise nimel võidelnud kogu maal, pidi too lõpuks kinkima talle väljateenitud armuöö, mida mees nii palavalt oli igatsenud.

Nähes pikka valget lina, mis rippus ülevalt rõdult alla, unustas Ulrich täie­likult lossi val­vurite silmas­pidamise. Ühe hüppega jõudis ta voodilinani ja haaras sellest kindlalt kinni. Aadlidaami toa­tüdrukud tirisid ta naeru kihistades üles.