Tule minevikku!

SDV: 28 aastat müüri varjus 30 aastat tagasi tähistasid sakslased ja suurem osa maailmast Berliini müüri langemist. See rajatis oli linna poolitanud ning hoidnud idasakslased piiri taga. Vabadusiha ei olnud aga vaibunud. 1989. aastaks oli surve kasvanud nii suureks, et müür langes.

TORSTEN WEPER

1. JAANUAR 2020

3 min read Idasakslased põgenesid Berliini kaudu SDVst tuhandete kaupa. Kommunistliku riigi juhid teadsid, et režiimi ellujäämiseks tuli see liiklus peatada. 1961. aastal suleti Ida-Berliini elanikud 43 kilomeetri pikkuse müüri taha.

Oli hilja, kui 25aastane õpetaja Ingrid Taegner naasis koju külaskäigult vanade kolleegide juurde Lääne-Berliinis. Viimane asi, mida tolle õhtu võõrustaja ütles, oli: „Miks sa siia ei jää?“

Treptowi metroojaamas Ida-Berliinis märkas Ingrid, et postil ei seisa tavapärast sõdurit. Ingrid jalutas piki pimedaid tänavaid oma koduni Landwehri kanali ääres. Sealgi polnud valvureid.

Ingrid ei mõelnud sellele rohkem, kui sisenes väiksesse kahetoalisse korterisse, mille õnnelikuks omanikuks oli ta koos abikaasa ja vastsündinud lapsega saanud. Perekond heitis tavapäraselt magama.

Järgmine päev oli pühapäev, 1961. aasta 13. august. Kui Ingrid hommikul kardinad eemale tõmbas, nägi ta sõdureid kanali ääres reas seismas. Nad olid piki kallast nööri vedanud ja püüdsid inimesi veest eemal hoida.

Ingrid silmitses, kuidas meeleheitel idaberliinlased läbi trügisid ja vette hüppasid, et läänekaldale pääseda. Seal seisis erutatud rahvas, kes põgenikud veest välja tõmbas.

Müür kerkis 13. augustist alates kiiresti ning sõjaväelise valve all.

Seal oli ka Ingridi isa, kes elas läänes. Hüüete ja žestidega leppisid nad isaga kokku, et kohtuvad mõnevõrra kaugemal asuval sillal.

Silla juures seisis postil ainult üks noor Ida-Saksa sõdur. Erutatud berliinlased valasid ta sõimuga üle, ning häbistatud sõdur tõmbus üha enam tagasi. Ta ei suutnud midagi ette võtta nende paljude inimeste vastu, kes seal piiri ületasid. Ingrid kaalus olukorda. „Kas ka mina peaksin põgenema?“ küsis ta. „Ära tee seda,“ vastas tema isa. „Sellise asjaga nagu see, mis siin toimub, Ameerika Ühendriigid nõus ei ole!“

Ta eksis. 1961. aasta 13. augustil algas 28aastane õudusunenägu, mil Berliin oli pooleks jagatud peaaegu läbitungimatu müüriga, mida valvasid relvastatud valvurid. Seda ületada püüdes kaotas elu kuni 200 inimest.

Kõrge mäng keskkomitees Ida-Saksamaa jaoks oli müür elutähtis meede peatamaks pidevat väljarännet, mis ähvardas sotsialistliku riigi elanikest tühjendada. Riigi asutamisest saadik 1949. aastal oli põgenenud tublisti üle 2,7 miljoni inimese, kellest päris paljud olid oskustöölised, arstid ja insenerid. Põgenike tulval ei paistnud aga lõppu tulevat.

1961. aasta suvel püstitasid põgenikud uue rekordi: „vabariigi hülgas“ 30 000 inimest kuus. Ida-Saksamaa kriminaalkoodeksi ähvardus, et „neid, kes lahkuvad ilma loata Saksa Demokraatliku Vabariigi (SDV) territooriumilt, karistatakse kuni kolmeaastase vangistusega“, ei hoidnud kedagi tagasi.

Probleem seisnes selles, et põgenemine oli liiga lihtne. Kuigi piir kahe Saksa riigi vahel oli juba 1952. aastal efektiivselt suletud nn raudse eesriidega, oli Berliin jäänud põgenikele avatuks. Teise maailmasõja lõppemise järel oli Berliinis neli okupatsioonitsooni, mille vahel polnud kontrolli inimeste liikumise üle. Igaüks võis kõndida läände, anda end põgenikuna üles ning saada läänesakslaseks.

Et Saksa Demokraatlikul Vabariigil on probleem, oli selge ka riigi liidrile Walter Ulbrichtile. 1954. aastast saadik oli ta Nõukogude Liidult anunud luba sulgeda vaba läbipääs Ida- ja Lääne-Berliini vahel, kuid Nõukogude liider Nikita Hruštšov lükkas palve iga kord tagasi.

Bernauer Strasse majad paiknesid Ida-Berliinis, ent kõnnitee oli juba Lääne-Berliin. Paljud põgenikud kasutasid neid maju põgenemiseks, sest hüpates aknast välja, olidki nad läänes. Kolm inimest kukkusid seal põgenemiskatsel surnuks. Aknad müüriti sügise jooksul kinni, hiljem lammutati majad sootuks.

Selle asemel pidi SDV püüdma oma kodanikele pakkuda sama kõrget elustandardit nagu Lääne-Saksamaal. „1200 päevaga jõuame Lääne-Saksamaale järele ja edestame seda,“ tõotas režiim.

Kolme aasta pärast sai selgeks, et optimistlikku seitseaastakuplaani ei täideta kunagi. SDV liipas 1961. aasta alguses veelgi kaugemal tagapool kui plaani tegemise ajal ja rohkearvuline põgenemine jätkus. Iga nädal kadus kolm kuni viis tuhat elanikku.

Nüüd saadi lõpuks Nikita Hruštšovilt abi. Too soovis lääneriigid Lääne-Berliinist eemale meelitada lubadusega, et respekteerib piirkonda kui erilist demilitariseeritud ala, n-ö vabalinna. USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa ei lasknud ennast õnge võtta, sest kui linn jäetuks maha kaitsetu saarena, olnuks kõigest aja küsimus, mil piirkond SDVga liidetakse.

Lääneriikide survestamiseks lubas Hruštšov nüüd läbi linna müüri ehitada ja mõnda aega ähvardas ta ka anda vastutuse SDV piiride eest üle idasakslastele. Läinuks nii, võinuks SDV peatada kogu maismaa- ja õhuliikluse Lääne-Berliini ning takistada lääneriikidel abivägede ja muu vajaliku saamist.

Ehitati Berliini müür Ettevalmistused müüri ehitamiseks toimusid suurima saladuskatte all. Ainult tosin Ida-Saksa tippametnikku olid kaasatud ja operatsioonil polnud isegi varjunime. Alles eelmisel õhtul informeeriti Ida-Saksa armee ohvitsere ja kell üks öösel algas tegevus. Trammirööpad kisti üles, metroo peatati ja Ida-Saksa sõdurid rullisid üle tänavate okastraadi. Koidikul alustasid tööd esimesed müürsepad.

„Alguses püstitati müür ainult linna keskele, kus olid lääne pressifotograafid,“ selgitab professor Leo Schmidt Cottbusi ülikoolist. Koos suure rühma kolleegidega on ta uurinud müüri ajalugu. See töö kulmineerus kaheksaköitelises teoses müüri rajamise, struktuuri ja toimimise kohta.

„Sõjavägi pooldas okastraati, kuid see näis Ulbrichtile liiga ajutine,“ ütleb Leo Schmidt. Vaja oli tõelist müüri. Alguses suutis režiim rajada ainult 8 kilomeetrit müüri ühtekokku 43 kilomeetri pikkusel piiril. Ülejäänu blokeeriti ajutiste lahendustega, nagu need, mille tunnistajaks oli Ingrid Taegner Landwehri kanali ääres.

„Esimesel päeval koosnes müür ainult sõdurite tõmmatud köiest. Mõne päeva pärast tuli puitaed, mis seejärel asendati okastraadiga. Kui läänekaldal oli pealtvaatajaid, hakkas Ida-Saksa ohvitser ruuporisse hüüdma, et Lääne-Berliin tuleb muuta „vabalinnaks“,“ meenutab ta nüüd.

Endised idaberliinlased räägivad müürist © Torsten Weper / Historie

Müüri naaber Õpetaja Ingrid Taegner elas Landwehri kanali ääres Kreuzbergi ja Treptowi linnaosa vahel, kuhu kerkis müür.

Põgenike aitaja Idaberliinlane Reinhard Spiller õppis Lääne-Berliinis. Kui müür kerkis, oli ta sunnitud põgenema. Seejärel aitas ta üle veel 50 inimest.

Müüri valvur 20aastase ajateenijana sattus Richard Hebstreit piirivalvesse Ida-Berliinis. Tal vedas, et ei pidanud kedagi tapma.

Müüri uurija Leo Schmidt on minevikumälestiste professor Cottbusi ülikoolis. Aastail 2007–2010 osales ta müüri käsitlevas uurimisprojektis.

Meeleheitel tudeng pani kõik mängu 20aastane Reinhard Spiller kasutas hästi ära oma täpseid teadmisi selle kohta, kus asuvad müürist läbikäiku võimaldavad avad. Ta elas koos vanematega Ida-Berliinis, kuid inseneriks õppis Lääne-Berliinis. Pärast piiri sulgemist muutus tal õpingute lõpetamine võimatuks. Esmaspäeva, 14. augusti hommikul läks ta politseisse, et kuulda, mida ta tegema peaks.

„Mul kästi minna põllumajanduskollektiivi ja aidata selleaastase saagikoristuse juures, seejärel pidin minema kolmeks aastaks armeesse! Sellega ei saanud ma nõustuda ja otsustasin põgeneda,“ ütleb Reinhard Spiller. Järgmisel päeval uitas ta piki piiri, et leida sobiv koht. Piiripunkti Checkpoint Charlie lähedal hiilis ta kõrvaltänavale ja lähenes kõhklevalt piirivalvuritele. Esimest valvurit õnnestus Reinhardil petta, nüüd oli jäänud ainult üks valvur ja vabadus ootaski.

„Mida teie teinud oleksite?“ küsib Reinhard Spiller ja jätkab oma jutustust. „Ma virutasin talle vastu pead ja seni, kuni ta toibus, sprintisin üle piiri.“ Relvastatud valvurid ei suutnud midagi teha. Kui nad tulistanuks, oleksid kuulid tabanud rühma uudishimulikke lääneberliinlasi, kes piiri ääres seisid. „Kell oli 16.00. Ma olin üle ja ma oli õnnelik!“ meenutab Reinhard.

Piirivalvur Conrad Schumann nägi võimalust ja hüppas üle müüri, mais selles kohas koosnes ainult traataiast.

Selles, et valvurid oleksid võimaluse korral tulistanud, pole mingit kahtlust. Nädal pärast Reinhard Spilleri põgenemist tapeti esimene põgenik. See oli noor rätsep, kes püüdis pääseda oma töökotta lääne pool. Ta hüppas kanalisse Friedrichstrasse raudteejaama läheduses, kus piirivalvurid ta avastasid. Laip õngitseti välja ning viidi ära ilma isegi perekonda teavitamata.

SDV oli maailmale näidanud, et müüri on tõsiselt mõeldud. Samas andis Ida-Saksa režiim märku, et viletsusest on lihtne tee välja: lääneriigid pidid oma väed välja tõmbama ja Lääne-Berliinist „vabalinna“ tegema. See kõlas intrigeerivalt, kuid lääneriigid vastasid eitavalt. Nad isegi ei reageerinud müüri ehitamisele. Lääneriigid pidasid seda ametlikult puhtalt Ida-Saksa asjaks.

Nagu pokkerimängus, olid idasakslased panustanud kõik oma blufile. Nüüd oli režiim sunnitud elama tagajärgedega.

Kiirel kohtumisel 1961. aasta oktoobris pandi paika raamistik ja lepiti kokku müüri valmis ehitamises ja haldamises.

„SDV-l polnud pikaajalist kontseptsiooni. Alles müüri ehitamise ajal hakkasid riigi liidrid järele mõtlema, millised on selle tagajärjed,“ osutab professor Leo Schmidt.

Vahepeal sai Reinhard Spiller oma uues elus jalad alla. Erinevalt enamikust oma kaasmaalastest, kes ei tundnud end Lääne-Berliinis turvaliselt ja kolisid kaugemale Lääne-Saksamaale, jäi Spiller linna, et õpingud lõpetada. 1962. aasta jaanuaris sai ta emalt kirja.

Ema kirjutas, et isa oli karistuseks poja põgenemise eest ametnikukohalt lahti lastud. Nüüd töötas ta laos. „Ta ei saa selle raske tööga hakkama,“ kaebas ema. Reinhard mõistis, et ta pidi vanemad kommunistlikust riigist välja saama. Kuidas küll? Tema 60aastased vanemad poleks ise põgeneda suutnud.

Reinhard tegi nimekirja kõigest, mis nende päästmiseks vaja oli: teenida raha, hankida juhiluba, osta auto, õppida inglise keelt ja leida mõni lääne diplomaat, kes liiga palju küsimusi ei esitaks.

Üliõpilased avasid „reisibüroo“ Lääne-Berliinis küpses viha müüri vastu, seda eriti just noorte seas, kes tunnetasid tõsiseid vabadusepiiranguid. Paljud nende sõbrad olid jäänud müüri taha otsekui vangi. Võrgustikus, mida nimetati „reisibürooks“, püüdsid üliõpilased üksteise perekonnaliikmeid, sõpru ja kallimaid lääne poole aidata. Nad kaevasid tunneleid, otsisid läbipääsuvõimalusi kanalisatsioonisüsteemi kaudu ja ehitasid autodesse peidikuid.

Reinhard Spiller hoidis omaette. Tema plaanidest tohtisid teada nii vähesed inimesed kui võimalik. Tutvuste kaudu hankis ta endale kolm Austria diplomaatilist passi. Vana perekonnafotot sai kasutada vanemate passipiltide tegemiseks.

Ta eemaldas passidest algsed fotod ja kleepis sinna vanemate omad. Siis võltsis Reinhard vajalikud templid ja seejärel ostis oma esimese auto, vana Cadillaci: „See oli piisavalt toretsev, et võinuks olla saatkonna auto. Võltsnumbrimärgid tegin ma ise.“

1962. aasta 8. mail sõitis Reinhard Spiller õhtupimeduses üle piiri. Ta tegi kõik, et näha välja nagu täiesti tavaline autojuht, kes on tulnud oma saadikupaari Ida-Berliinist peale võtma. Spiller parkis auto mõne kvartali kaugusele vanemate kodust ja koputas. Tema tulles istusid vanemad õhtusöögilauas ning neil polnud vähimatki aimu eesootavast põgenemisest.

Ingrid Taegneri Landwehri kanali äärse maja korterist avanes takistamatu vaade müürile. Alguses oli tegemist ainult madala aiaga, nagu tema fotolt näha.

„Minu ema võttis põlle eest ja siis me sõitsime. Nad ei saanud endaga midagi kaasa võtta, ei mingeid kohvreid rõivastega, kuna see võis meid piirikontrollis paljastada,“ meenutab mees.

Vanemad seadsid end sisse laiale tagaistmele ja Reinhard sõitis piiripunkti Checkpoint Charlie poole linna keskel. Kui piirivalvur nad kinni pidas, keris Reinhard küljeakna alla ja ulatas talle kolm diplomaatilist passi, nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas. Valvur heitis neile lühida pilgu ja viipas, et auto võib piiripunkti läbida. Kõik kulges sujuvalt.

„Ma polnud mitte raasugi närvis, kuna tundsin end piirivalvuritest paremana. Moraalses mõttes oli õigus minu poolel!“ räägib Reinhard Spiller täna. Edust joovastatuna otsustas ta, et see ei jää viimaseks korraks, mil ta inimesi Ida-Berliinist välja smugeldab. Tal olid lõppude lõpuks olemas kõik oskused, mida põgenemisabiline vajas.

„Ma teadsin, et müür on paljudel noortel lõiganud ära võimaluse haridust saada. Nad soovisid minna Lääne-Berliini ning mina olin suuteline neid aitama.“

Ingrid Stasis ülekuulamisel Ingrid Taegner elas korteris Landwehri kanali idakaldal koos oma abikaasa ja pojaga. Tema perekonnaliikmed olid olnud berliinlased viis põlvkonda ja sugulased elasid kõikjal linnas. Kui tema kooli õpetajaid õhutati allkirjastama deklaratsiooni müüri pikendamise toetamiseks, siis Ingrid keeldus: „Ma ütlesin, et see oleks silmakirjalik, kui ma suletud piiri heaks kiidaksin. Perekonna ajaloo tõttu ei saanud ma seda teha.“

Tema järsul suhtumisel olid tagajärjed. Peagi pärast seda seisid korteris Stasi töötajad ja pöörasid kõik segi. Loomulikult leidsid Stasi inimesed fotod, mille ta aasta varem oli teinud piirivalvurite tööst müüri kallal kanali ääres. Teda kuulati Stasis üle hiliste öötundideni.

„Ülekuulamise ajal ütlesin ma, et tahan koju oma lapse juurde. „Oh,“ ütles ohvitser, „ärge muretsege tema pärast. Me hoolitseme tema eest.“ See tõi mulle kananaha ihule.“

Oht kaotada oma poeg sundis Ingridit allkirjastama ülekuulamisprotokolli. Selle tagajärjel lasti ta koolist lahti. Ta oli 26aastane, töötu ja häbimärgistatud antisotsialistlike vaadete tõttu. Järgmistel aastatel sai ta üksnes ajutisi tööotsi. Stasi arreteeris ka Ingridi mehe. Hiljem rääkis too „mõnest kohtumisest“, mis tal olid olnud, ja siis sai ta äkki ametikoha tagasi. Ingrid oli segaduses ja hakkas kahtlustama, et mees on värvatud agendiks.

„Ma ei usaldanud teda enam, kuid me olime paratamatuse tõttu veel mõne aasta koos.“

18aastane Peter Fechter sai pihta kolme piirivalvuri tulistatud kuulidega ning suri surmavööndis verekaotusse.

Reinhard Spilleri rohked reisid Ühtegi kaasüliõpilast „reisibüroost“ Reinhard ei usaldanud, kuna nad olid liiga avameelsed, liiga hooletud. Paljud tunnelid, mida nad Berliini liivasesse pinnasesse kaevasid, olid tema arvates lootusetult ebatõhusad: „Enamikku tunneleid kasutati ainult korra, misjärel need avastati.“

Reinhard töötas omal käel. Ta võltsis hunnikute kaupa passe ja valmistas võltsnumbrimärke, rentis autosid ja sõitis regulaarselt üle piiri, maskeerituna saatkonna autojuhiks. Tal polnud aimugi, kas Stasi on tal jälil, kuid ta püüdis ennast kaitsta sellega, et ei jätnud endast kunagi jälgi. Tema kolledžitoal puudus nimesilt ja seal ei olnud isiklikke dokumente või isegi fotosid temast.

1963. aasta kevadel hakkas Spiller tundma end läbipõlenuna. Selleks ajaks oli ta üle toonud 50 inimest. Teda piinas palavik ning ta pidi võtma amfetamiinitablette paljude ülesannete täitmiseks. Õpingud ja põgenike smugeldamiseks vajaliku raha teenimine võtsid oma aja. Sellele lisandusid passide ja numbrimärkide võltsimine ning põgenemise tegelik teostamine.

„Ma aitasin inimesi, kellel polnud mingit välja pääsemise võimalust. Neid, kes olid haiglas, või perekondi lastega.“

Reinhard läks arsti juurde, kus dignoos ei lasknud end oodata. Ta tuli kohe hospitaliseerida. Haiglas otsustas Reinhard, et on aeg lõpetada põgenemissaatja roll ja keskenduda õpingutele. Ta lõpetas kooli arvuti- ja infotehnoloogia valdkonna spetsialistina.

Piirivalvur räägib Umbes 1966. aastal saadi aru, et ajutine Berliini müür ei ole piisavalt tõhus. Ida-Saksa režiim otsustas surmavööndit moderniseerida. Uus müür pidi koosnema betoonpaneelidest.

Sel ajal astus 20aastane metallitööline Richard Hebstreit sõjaväkke. Ta oli pärit maalt, mistõttu pidasid ülemused teda sobivaks piirivalvesse, sest tal polnud linnas kohalikke sõpru. Nii jõudis Richard müüri äärde aega teenima. Esimesed kuud möödusid sõjalise ettevalmistuse ja poliitilise koolituse tähe all. Ikka ja jälle taoti värvatute pähe tähtsat ülesannet „rahuvalvurina“. "Piirivalvuritel oli palju erinevaid ülesandeid. Mõnikord istusin ma kogu päeva tornis, kuid tegelikult olid paljud sõdurid sisemaal patrullis. Meil olid võtmed, nii et me saime minna üles majade pööningutele ja katustele, et põgenikke otsida. Sel ajal leidis aset juhtum, kus mehed lasid vibu ja noolega köie Lääne-Berliini, ning nad põgenesid selle köie abil.“

Kolm SDV juhti vastutasid müüri eest Piiri sulgemine oli nii oluline ülesanne, et selle täitmine usaldati ainult riigi kõrgeimatele poliitikutele.

Walter Ulbricht SDV esimene ja sisuline juht (1949–1971) palus aastaid Nõukogude Liidult luba ehitada Berliini müür. 1961. aasta augustis luba saabus. Kõigest 11 päeva pärast ehitusega alustamist lasti müüri juures maha esimene põgenik.

Erich Honecker 48aastane kommunistliku partei Keskkomitee liige sai 1961. aasta suvel ülesande Berliin ära jagada. Honecker tegi oma meeskonnaga kõik ettevalmistused. 10 aastat hiljem sai temast SDV liider ja ta valitses aastani 1989.

Egon Krenz 1984. aastal vastutas Honeckeri „kroonprints“ turvaküsimuste eest. See teeb ta vastutavaks paljude surmavate laskude eest müüri ääres. Krenz jäi SDV viimaseks kommunistlikuks liidriks kuudel enne müüri langemist.

Kui Richard juba mõnes majas oli, lukustas ta end meelsasti keldrisse, kus perenaised hoidiseid säilitasid. „Me varastasime nagu kaarnad, ühe valvekorra ajal suutsin ma ära süüa kaks või kolm purki kirsse.“

Patrullimine müüri ääres oli igav, seetõttu ehitas Richard oma väliplaskusse väikese transistorraadio, et saaks salaja lääne rokkmuusikat kuulata. „Ma kuulen ikka veel kõrvus diskorit: „You are listening to the American Forces Network, AFN“,“ ütleb Richard Hebstreit jänki aktsendiga.

Vahitornid olid primitiivselt sisustatud, ilma kütte ja tualetita. Kui sõduritel häda peale tuli, pidid nad helistama keskusesse ja paluma vahetust. Kes aga suutis oodata? Tavaliselt urineerisid nad torniuksest välja. Hais piirkonnas oli mõistagi kirjeldamatu.

Richardil oli õnne. Oma ajateenistuse jooksul piirivalves ei tulnud tal relva kasutada.

„Tuli hüüda: „Halt, stehen bleiben!“ Kui põgenik edasi jooksis, pidi tulistama hoiatuslasu. Ja kui see ei aidanud, laskma valangu tema ette. Mõni põgenik jooksis lihtsalt kuulide ette. Minu ajal mõni ka suri, kuid mitte minu üksuses. Minult on sageli küsitud, miks ma ei tulistanud. Vastus on lihtne: „Lihtsalt sellepärast, et keegi ei läinud mööda“.“

Sõdureid meelitati tapma Professor Leo Schmidti rühm uuris, mis toimus piirivalves 1961. aastast kuni müüri langemiseni.

„Iga piiri on võimalik ületada, olgu see piirimüür kui tahes kõrge. Põgenik peab vaid muretsema õige kõrgusega redeli. Tegeliku piiri paneb paika kuulipilduja – ja see nõuab inimest, kes on valmis teist inimest tulistama,“ räägib ajaloolane.

Seda valmidust ergutati väikeste autasude ja psühholoogilise trikiga. Kui sõdur oli põgenemist takistanud, sai ta 200 Ida-Saksa marka (ligi kahe kuu palk) ja mõne puhkepäeva. Leo Schmidt lisab, et oli veel üks ning palju tähtsam motiiv. „Tekitati kunstlik paranoia. Juba siis, kui uued ajateenijad saabusid, tehti neile ringkäik ja räägiti, et „siin on kamraad NNi ruum, tema lasid provokaatorid piiril maha“. Asjaolu, et seda juhtus üliharva, ei lugenud, kuna ajateenijad ei saanud ohvitseri väidet kontrollida.

Suurem osa põgenikke püüti kinni juba ammu enne seda, kui nad piirile jõudsid.

Leo Schmidti sõnul ei karistatud ühtegi piirivalvurit isegi siis, kui keegi põgenema pääses. Edukal pagemisel olid siiski tagajärjed.

„Iga põgenemine põhjustas käsuliinis ülalt alla surve. Kaptenid ja leitnandid said käsu avaldada oma alluvatele suuremat survet. See oli tähtis, tagamaks, et sõdurid mitte ainult ei tulistaks, vaid ka tabaksid!“

Stasi nuhkis hoolega, kuidas põgenemised toimusid ja kes oli keda aidanud. Ainuüksi kellegi abistamine vabariigist põgenemisel oli kriminaalkuritegu, mis tõi kaasa kaks aastat vanglat.

Müür muutus piinlikuks Vana riigipea Walter Ulbricht sunniti 1971. aastal pensionile minema ja ametisse asus Erich Honecker. Uus liider oli aru saanud, mis SDVs valesti on. Riik oli isoleeritud ja elanikud alla surutud. Meeleolu leevendamiseks sai riik lisatelekanali, et oleks ruumi rohkemale meelelahutusele. Poodide varustatus kaupadega paranes. Noored kodanikud tuli tõhusamalt riigiga siduda. See toimus riikliku ehitusprogrammi alustamisega, et noorpaarid võiksid hõlpsasti korteri omandada ja perekonna luua.

Välispoliitiliselt otsis Erich Honecker läänest diplomaatilist tunnustust. Müür seisis aga ikka veel Berliini keskel kui võigas monument vabaduse puudumisele.

„Müür oli SDV-le piinlikuks muutunud,“ teeb professor Leo Schmidt kokkuvõtte. „1961. aastal peeti seda heidutusvahendiks, ent nüüd soovis SDV muu hulgas kohta ÜROs, nii et režiimil pidi olema nii vähe müüri kui võimalik –parim olnuks riigipiir nagu kõigil teistel. Uus müür pidi olema stiilne ja uued ehitatavad vahitornid jätma riigist elegantse, nõnda-öelda SDV-likult šiki mulje.“

1976. aasta paiku mõisteti, et Erich Honeckeri leebed reformid ei too siiski soovitud tulemust. Tootmine ei suutnud katta riigi kulusid, SDV jõukus suurenes ainuüksi tänu Lääne-Saksamaalt võetud miljardilaenule. SDVs algasid jälle rasked ajad, usk tulevikku oli kadunud.

„Ma ei mõelnud põgenemisele,“ ütleb Ingrid Taegner, „mul oli siin poeg, kuid ma läksin „siseeksiili“ ja kujutasin ette, et elan täiesti teises kohas.“

Endine piirivalvur Richard Hebstreit võinuks teha karjääri suures VEBis (riigiettevõttes), aga kuna ta ei kuulunud parteisse, oli tema edutamine võimatu. Selle asemel asus ta nõustaja ametikohale põhikoolis.

Režiimi valed ja propaganda läksid talle aga endistviisi korda. Näiteks kirjutas üks ajaleht, et „värske kalaga varustamise plaan on eelmises kvartalis ületatud 150 protsenti“.

„SDV-l oli moodne kalalaevastik, Gröönimaal püüti suurepärast turska, kuid meie ei saanud seda kunagi. Kogu püütud kala müüdi Lääne-Saksamaale. Ainsad, mida meie saime, olid skumbria ja heeringas – kalajäätmed konservikarbis punase kastmega!“ meenutab Richard Hebstreit kalavalikut, mis sarnaneb väga tugevasti Eesti NSV poelettidel näha olnuga.

Kord 1980. aastail läks ta rahvakoosolekule. Hebstreit tõstis seal käe: „Te ütlesite, et olete ületanud oma kalapüügikvoote 150 protsenti, seetõttu ei mõista ma, miks meie kalapood on aasta otsa suletud olnud!“

Hebstreitile sisistati vastuseks, et ta maha istuks ja plaksutaks. Hiljem leidis ta, et tema avalik kriitika oli pannud Stasi tema vastu huvi tundma.

Igal aastal müüri laiendati, täiustati ja muudeti selle ületamine veel võimatumaks. 1989. aasta jaanuaris väitis Erich Honecker kindlalt, et „müür püsib 50 ja ka 100 aastat. See on vajalik meie vabariigi kaitsmiseks röövlite eest“.

Loe lisaks Frederick Kempe Berlin 1961, Turbulenz, 2012

Frederick Taylor Berlinmuren – en delt verden, People’s Press, 2009

Related Posts edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="5 põhjust, miks Rootsit ei okupeeritud" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/pre-4-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/pre-4-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/pre-4-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Sõda 5 põhjust, miks Rootsit ei okupeeritud 5 põhjust, miks Rootsit ei okupeeritud 1940. aasta aprillis tungisid Põhja-Norra mägedesse Saksa mägiüksuste sõdurid. © Getty Images IMELINE AJALUGU...

by Imeline Ajalugu 1. veebr. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Naerata! See on varjatud kaamera!" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/pre-3-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/pre-3-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/pre-3-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Igapäevaelu Naerata! See on varjatud kaamera! Naerata! See on varjatud kaamera! Allen Funt hakkas ameeriklasi peidetud mikrofonidega narritama 1940. aastail. See võte oli uuenduslik ja balansseeris...

by Troels Ussing & Niels-Peter Granzow Busch 1. veebr. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Ilu ja parfüüm – kosmeetika ajalugu" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/pre-2-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/pre-2-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/pre-2-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Igapäevaelu Ilu ja parfüüm – kosmeetika ajalugu Ilu ja parfüüm - kosmeetika ajalugu Parfüümid ja kosmeetika võivad näida moodsa fenomenina, kuid tegelikkuses ulatub jumestus- ja iluvahendite kasutamise...

by Joakim Thelander 1. veebr. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Helikopterist pidi saama Hitleri päästja" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/pre-1-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/pre-1-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/pre-1-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Sõda Helikopterist pidi saama Hitleri päästja Helikopterist pidi saama Hitleri päästja Katselendur Hanna Reitsch esitles 1938. aastal Berliinis olümpiamängudeks ehitatud hiiglaslikul areenil nimega Deutschlandhalle suure rahvahulga...

by Else Christensen and1 others 1. veebr. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="MÜÜT või TÕDE – kolm pöörast teooriat Eesti mineviku kohta" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/pre-7-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/pre-7-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/pre-7-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Eesti MÜÜT või TÕDE – kolm pöörast teooriat Eesti mineviku kohta MÜÜT või TÕDE - kolm pöörast teooriat Eesti mineviku kohta Odysseus Läänemaa rannas: Vinci teooria kohaselt möödus Odysseus oma mereteel...

by Ülle Toode 1. veebr. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Pöörane Hobune: lakota indiaanisõdalase lugu" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/pre-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/pre-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/07/pre-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Ameerika Pöörane Hobune: lakota indiaanisõdalase lugu Pöörane Hobune: indiaanisõdalase lugu Siuu ehk lakota sõdalane oli valge mehe verivaenlane. 1876. aastal saavutas ta indiaanlaste suurima võidu valgete...

by Esben Mønster-Kjær 1. veebr. 2024 Tags: First Second Third Forth Fifth Sixth

SDV: 28 aastat müüri varjus

Tule minevikku!

Kingitus väärtusega 53€!

Toimetus

Tellimine

Reklaam ajakirjas

Imelise Ajaloo raamatud

Privaatsustingimused

Üldtingimused

Kirjuta meile

© 2023 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud

Tere Tulemast tagasi!

Loo uus kasutaja!

Taasta enda parool