Tõeliselt populaarseks sai SDV alles siis, kui oli juba liiga hilja. Napilt pärast müüri langemist pidasid ainult vähesed mõistlikuks Ida-Saksa riigi säilitamist. Need parteid, mis toetasid Lääne-Saksamaaga ühinemist, said 1990. aasta valimistel veenva enamuse. Ometi hakati kadunud riiki aastate möödudes meenutama magusa nostalgiaga, mille hüüdnimeks kujunes Ostalgia.

2019. aastal tehtud küsitlus näitas, et 57 protsendi endise Ida-Saksamaa elanike meelest saab SDV kohta öelda rohkem head kui halba. Võib-olla polegi see nii veider. Selles riigis kogesid nüüdseks 50 eluaasta künnise ületa­nud inimesed oma noorust ja leidsid esimese armsama. Vastupidi tänastele elu­olude­le ühendatud ja kapitalistlikul Saksa­maal oli idasakslastele tagatud olmeline kindlustunne: kindel töökoht, fikseeritud kuupalk, odav üür ja lasteaiakoht.

Suurem osa elanikest ei kogenud isiklikult luureteenistuse Stasi poolset tagakiusamist ega repressioone. Need asjad, mille vastu enamik inimesi protestis, olid tarbekaupade puudumine ja reisikeeld. Nii domineerivadki meenutused kuldsest ajast, mille Erich Honecker 1971. aastal sisse juhatas. Valdav osa fotosid sellest kollektsioonist pärinevad tema ametiajast, kuid tuleb meeles pidada, et neil on ka kibe pahupool.