Külm vaevab Saksa sõdureid, kes võitlevad 1942. aasta veebruaris Nõukogude Liidu loodeosas. Meeste ripsmetel on rasked jää­kristallid, mis teevad silmade lahti hoidmise keeruliseks. Meestel on aga kohustus jälgida ööpäev ringi lumist maastikku, et anda lähenevast vaenlasest õigel ajal märku. Bjakovo külas viibivaid Saksa sõdureid on juba kümme päeva ärkvel hoidnud pidevalt toimuvad Punaarmee rünnakud. Bjakovo on kõigest üks paljudest kaitse­positsioonidest piiramisrõngas, mida kutsutakse Demjanski kotiks või katlaks. Puna­armee on selles ümber piiranud 96 000 Saksa sõdurit.

Iga meeter kaotatud maapinda võib panna Demjanski koti lõplikult kokku varisema ning nii on sakslastele antud käsk kaitsta positsioone viimse veretilgani. Kui mürsud 18. veebruaril jälle langema hakkavad, teavad SS-Obersturmführer Erwin Meierdressi mehed oma kogemuse põhjal, et tulistamisele järgneb peagi punaarmeelaste rünnak – tormi­jooks üle Bjakovo ümber laiuvate jäätunud soode. Ja just täpselt nii lähebki, sealt see Punaarmee tuleb. Majadesse rajatud improviseeritud laskepositsioonidest kallavad aknaavadesse paigutatud Saksa kuuli­pildujad tinaga üle kogu lumise maastiku.

Hukub palju Nõukogude sõdureid. Nad kukuvad lumme, mille on punaseks värvinud juba eelmistel päevadel langenud rohkem kui 300 kaasvõitleja veri. Järsku saab Erwin Meierdress pihta ja kukub raskesti haavatuna kokku. Tema üksuse esialgsest 120 mehest on võimelised võitlema veel ainult 30, kui nähtavale ilmub paar Nõu­kogude soomusmasinat.