Keegi ei olnud kuude viisi Adolf Hitlerist midagi kuulnud. Tema isik oli uudistest nii põhjalikult kadunud, et sakslased nuputasid üksteise võidu välja pööraseid oletusi, mis võinuks selgitada füüreri saladuslikku eemalolekut. Ühe hüpoteesi järgi olevat Hitler hulluks läinud ning teda hoiti inimes­te eest peidus.

Lõpuks, 1945. aasta esimesel päeval, kõlas sakslaste raadioaparaatides hästi tuntud hääl. Hitler pidas kõnet, et kinnitada: katsumuste aeg on peagi möödas ja ees ootab kuldne tulevik: „Me teame, mida Briti ja Ameerika riigimehed kavatsevad teha Saksa riigiga, milliseid plaane bolševistlikud valitsejad – ja nende selja taga seisvad rahvusvahelised juudid – hauvad saksa rahva vastu,“ rõhutas ta oma eristuva Austria aktsendiga.

Diktaator lubas, et tänu natsismile Saksa­maa võidab. Ja kui see juhtub, puhkeb riik taas õitsele: „Mõne aastaga ehitab natsionaalsotsialistlik riik oma energia ja teovõimega taas üles kõik, mis on praegu hävitatud,“ lubas Hitler. „Meie linnad tulevad võimsamad ja kaunimad kui kunagi varem. Tervislikumad kodud saksa rahvale asendavad purustatud kortermajad.“