Juba 1981. aastal pakkus geoloog Farouk El-Baz ajakirjas Smithsonian Magazine välja oletuse, et sfinks võis algselt olla suur kivi, millele tuulerosioon andis aja jooksul lõvi kuju. Alles seejärel täiendasid muistsed egiptlased looduse kunstiteost, tahudes sfinksile inimese näo.

New Yorgi ülikooli teadlased otsustasid nüüd seda oletust kontrollida, kirjutab arkeonews.net. Nad võtsid mõned pinnasetükid, mis sisaldasid nii pehmemaid kui kõvemaid kivimeid, umbes nagu ka Sfinksi piirkonna pinnas, ning uhasid neid kiire veevooluga. Selgus, et selle tagajärjel võib pinnasekamakas tõesti omandada lõvi keha sarnase saleda vormi. Kõvemat kivimit sisaldav osa kulus aeglasemalt ja sellest sai lõvi „pea“. Märgata võis isegi kaela, selja ja sfinksilikult ette sirutatud käppade teket.

Kõrbelooduses ei uhanud alg-Sfinksi muidugi mitte vesi, vaid kõrbetuul, mis kannab endaga kaasas liivateri. Kõrbemaastikul leidub ka tänapäeval rohkelt nn yardange ehk kiilukujulisi tuulerosioonnõlvakuid, mis sageli meenutavad istuvat või lamavat looma.