Elav kaubanduslinn Shanghai muutus 1937. aasta hilissuvel sõjatsooniks ja linna tänavail voolas veri. Ükski Shanghai elanik ei pääsenud sõjakoleduste kogemisest. Shanghai lahingut võib ägeduse ja jõhkruse poolest võrrelda kõigest mõni aasta hiljem Euroopas peetud suurimate lahingutega.

Põlevate hoonete valguses hiilisid Hiina sõdurid 1937. aasta 19. augusti hommikutundidel Shanghai käänulistel tänavail. Nad olid teel Huangpu jõe­äärsete kaide juurde. Sadamapiirkond oli jaapanlaste käes, mis võimaldas neil kergesti tuua enda väeüksused ja sõja­varustus sellesse Hiina suurlinna. Hiina sõdurite rünnaku eesmärk oli sadamapiirkond jaapanlaste käest tagasi võita ja üldse jaapanlased Shanghaist välja ajada.

Vaenlane oli aga valvel. ­Liivakottidest ja okastraadist barrikaa­dide taga olid Jaapani sõdurid valmis peatama iga liikuva objekti. Lisaks olid hoonete katustel ja avatud akendel valves täpsuslaskurid.

Kuigi Hiina sõdurid hiilisid hoonete fassaadide varjus ja peitusid ukseavadesse, tabasid neid kohe jaapanlaste valangud ja granaadid. Ründavaid sõdureid langes kui loogu. Peagi olid tänavad täitunud surnukehadega, ellujäänud Hiina sõdurid varjusid hukkunud võitlus­kaaslaste surnukehadest tänavaile tekkinud hunnikute taha ja üritasid jaapanlaste tulele vastata.