1840. aastal arvasid isegi karskusliidud, et 8-9 napsi või neli liitrit õlut on sobiv päevane annus. Põhjamaades oli üsna tavapärane, et teenijatele maksti osa palgast alkoholis.
© Gothenburg Museum of Art
BENJAMIN CHRISTENSEN
7. MAI 2022
Norra-Taani komöödiakirjanik Ludvig Holberg puudutas 1722. aastal oma näidendiga „Mäeotsa Jeppe ehk Mats mõisahärraks“ üht toonase ühiskonna valusaimat probleemi. Peategelane Jeppe näis olevat langenud alandustunde, kassiahastuse ja joomarluse igavesse nõiaringi, kus kärakast oli saanud tema ainus lohutus.
Selgushetkedel rääkis ta: „Vallarahvas räägib, et Jeppe joob, kuid nad ei küsi, miks Jeppe joob. Ma ei saanud nii palju hoope nende kümne aasta jooksul, mil ma viibisin kurjuses (armees, toim), kui ma saan ühe päeva jooksul sellelt nurjatult naiselt.“ See nurjatu naine oli Jeppe enda abikaasa Nille.
„Naine peksab mind, kubjas sunnib mind tööle nagu looma ja pastor teeb minust sarvekandja. Kas ei või ma siis juua? Kas ei või ma kasutada vahendeid, mida loodus meile pakub, et kurbust minema pühkida?“
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri. Ilmume lisaks Eestile ka Rootsis, Soomes, Norras, Taanis, Lätis, Leedus ja Hollandis.
© 2022 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud