Tule minevikku!

Skandinaavias joodi nii et maa must 1840. aastal arvasid isegi karskusliidud, et 8-9 napsi või neli liitrit õlut on sobiv päevane annus. Põhjamaades oli üsna tavapärane, et teenijatele maksti osa palgast alkoholis. © Gothenburg Museum of Art BENJAMIN CHRISTENSEN 7. MAI 2022 3 min read Norra-Taani komöödiakirjanik Ludvig Holberg puudutas 1722. aastal oma näidendiga „Mäeotsa Jeppe ehk Mats mõisahärraks“ üht toonase ühiskonna valusaimat probleemi. Peategelane Jeppe näis olevat langenud alandustunde, kassiahastuse ja joomarluse igavesse nõiaringi, kus kärakast oli saanud tema ainus lohutus. Selgushetkedel rääkis ta: „Vallarahvas räägib, et Jeppe joob, kuid nad ei küsi, miks Jeppe joob. Ma ei saanud nii palju hoope nende kümne aasta jooksul, mil ma viibisin kurjuses (armees, toim), kui ma saan ühe päeva jooksul sellelt nurjatult naiselt.“ See nurjatu naine oli Jeppe enda abikaasa Nille. „Naine peksab mind, kubjas sunnib mind tööle nagu looma ja pastor teeb minust sarvekandja. Kas ei või ma siis juua? Kas ei või ma kasutada vahendeid, mida loodus meile pakub, et kurbust minema pühkida?“ Kolme päeva jooksul, mil pulm kestis, jõid külalised lakkamatult.“ Prantsuse saadik Taanis, 1629 Rahvalikus näidendis portreteeritakse Jeppet kui haletsusväärset hädapätakat. 18. sajandil elasid aga paljud Põhjamaade elanikud just niisugust elu nagu Jeppe. Mehed ja naised, täiskasvanud ja lapsed pruukisid iga päev suures koguses alkoholi, et oma päevi õhtusse veeretada. Paljud tänapäeva ajaloolased peavad just 18. sajandit põhjamaalaste joobnud sajandiks, kuid toona sai ühiskondlik joomaprobleem tegelikult alles alguse. 19. sajandil vajusid põhjamaalased veel sügavamale alkoholi kuritarvitamise auku. Pereisad jõid endal mõistuse peast ja lõid sageli kogu oma teenistuse kohalikus kõrtsis laiaks. Paljud pered jäid seetõttu kodudestki ilma. Talude ja tehaste tootlikkus kahanes, sest talunikud ja töölised olid pidevalt purjus ega saanud oma tööga hakkama. Midagi tuli ette võtta. Põhjamaades jõuti riigiti väga erinevatele lahendustele. Kodune viinavabrik nõudis suurt katelt, mida kuumutati, ning kaht mahutit: üks oli mõeldud alkoholiaurude kondenseerimiseks ja teise pidi tilkuma valmis kärakas. © CRANGER / IMAGESELECT Kärakas susises abiruumis Norras ja Rootsis oli levinud kodune viinavalmistamine. Eraviisiline puskariajamine oli odavaim moodus alkoholi saada, kuid protsess oli seotud ka ohtudega. Kõigepealt segati suhkur ja pärm sooja veega, et saada meski. Maal kasutasid inimesed sageli suhkru asemel aias kasvavaid puuvilju. Kui meski oli lõpuni käärinud, tuli seda destilleerida suures vaskkatlas, kuumutades seda keemispunktini. Alkoholiaurud kerkisid üles ning väljusid vaskkatlast väikese augu ja vasktorude kaudu jahutisse. Jahutis kondenseerusid alkoholiaurud hinnaliseks vedelikuks, mis võis sisaldada kuni 96 protsenti alkoholi. Enne veel, kui alkoholi juua võis, tuli seda lahjendada ja puhastada, muidu võis märjuke maksma minna pruulija silmanägemise ja kahjustada tema maksa. Ohud, mis koduse viinaajamisega kaasnesid, olid katla plahvatamine ja mürgise puupiirituse teke. Esivanemad armastasid viina Alkohol on alati olnud osa Põhjamaade ajaloost. Isegi kuulus arheoloogiline matuseleid, nn Egtvedi piiga, kes suri umbes 1370. aastal eKr Jüütimaa lõunaosas, sai endale hauda kaasa nõu mõduga. Õlu, mõdu jms kääritatud lahjad joogid olid esmatarbekaubaks ajal, kui ainult vähestel oli ligipääs puhtale joogiveele. Enamasti oli vedelikku ohutu juua üksnes siis, kui pruulimisprotsessis tekkinud alkohol oli kõik haigust tekitavad bakterid tapnud. Selsamal põhjusel jõid kõik, nii rikkad kui ka vaesed, iga päev liitrite kaupa õlut. Seni, kuni tarbiti lahjat, väikese alkoholisisaldusega õlut, ei tekitanud märjuke ühiskonnas kuigi suuri probleeme. 17. sajandil muutus kõik, sest Põhjamaadesse jõudsid alkoholi uued ja kangemad variandid. Tol ajal ei tulnud kellelegi pähe üles kirjutada, kuidas mõjusid kanged joogid, nagu põletatud viin, alamklassile. Seetõttu on ajaloolastel ülevaade alkoholi mõjust ainult ülemklassile. Näiteks üks Prantsuse saadik käis 1629. aastal Kopenhaagenis aadlipulmas ning meenutas hiljem hämminguga: „Kolme päeva jooksul, mil pulm kestis, jõid külalised lakkamatult. Kogu aeg oli 20–30 sellist pidulist, kes hoidsid pidu käimas, samal ajal kui need, kes olid liiga purju jäänud, magasid mõne tunni viinauima välja ning hakkasid seejärel uuesti ja värske uljusega jooma. Kui aadlikud võisid joobe välja magada ja pohmelusehaiget pead puhkusega praavitada, siis ühiskonna alamklassid olid halvemas olukorras. 18. sajandi talumeeste ja tööliste igapäevaelu kulges haletsusväärsetes tingimustes lakkamatult rasket tööd tehes ja odavat viina juues. See oli kuratlik kombinatsioon. Industrialiseerimine suples kärakas Ludvig Nielsen, abikaasa ja kolme lapse isa, töötas 1789. aastal Altona linnas kuninglikus rahapajas Den Kongelige Mønt – ühes Põhjamaade esimestest suurtehastest. Hamburgi naabruses asunud Altona kuulus toona Taanile. Ludvig Nielsen veetis iga päev 16–18 tundi münte vermides. Ta oli uue sotsiaalse klassi – töölisklassi – üks esimesi esindajaid. See klass koosnes peamiselt maameestest, kes olid parema elu otsinguil linnadesse kolinud. Linnas tuli neil elada masendavates tingimustes ja töötada tehastes, kus töö nõudis sama suurt kehalist pingutust nagu maaharimine, kuid oli sageli tunduvalt ohtlikum. Seda sai Ludvig Nielsen ise oma nahal tunda. Ta töötas mündipressiga, millel oli horisontaalselt pöörlev massiivsete kerajate raskustega ristlatt. Ühel 1789. aasta jaanuaripäeval kulges tööpäev temale väga halvasti. „Ma sain õnnetuseks pressiga tabamuse, nii et mu pea peaaegu purunes,“ rääkis Ludvig Nielsen hiljem. Keegi ei registreerinud, kas õnnetus juhtus alkoholijoobe tõttu, kuid on üsna selge, et lõputut tööpäeva mündipressi ääres oli kaine peaga raske taluda. Linna tehastes vigastasid või tapsid masinad töölisi iga päev. Ohutusreeglitele ei olnud veel keegi mõelnud. Sellel oli suur seos alkoholiga. Põhjamaade matused nõudsid suuri õllekoguseid. © NATIONAL LIBRARY OF NORWAY Matuseid peeti õllega 1909. aastal lausus kirjanik Emma Gad raamatus "Keegi ei peaks kunagi" järgmised read: "Keegi ei peaks kunagi üldse jooma, välja arvatud toidukordade ajal. Napsitamine on mitte ainult vulgaarne, vaid ka tervisele kahjulik." Vähesed skandinaavlased kuulasid tema mõistlikku nõuannet. Õlu, vein ja kange alkohol olid laual iga elusündmuse puhul. Suremus oli suur, eriti alamklassi seas, ja matuseid peeti palju. Üks korralik matus lõppes rõõmsa matuseõlle ringiga, mis arenes sageli hoogsaks joominguks. Traditsioon nägi ette, et matused lõpeksid surnu auks lusti ja tralliga. Pöörane jaanipäev Põhjamaade iga-aastane pööripäeva tähistamine kujunes sageli jooma- ja kombelõtvuse peoks. Maal kõlas ütlemine: "Kui tütarlaps satub seisukorda, on see ilmselt sellepärast, et jaanipäevamadu on teda nõelanud." Roheline tuli laulatuse tähistamiseks Enne laulatust nägi vana traditsioon ette, et preester pidi kolm pühapäeva järjest lõpetama teenistuse küsimusega, kas kellelgi on eelseisvale laulatusele mingisuguseid vastuväiteid. Kui keegi vastulausega üles ei astunud, siis oli Rootsis tavaks, et tulevased peig ja pruut pakkusid kirikumäel kõigile napsi. Kõigepealt naps ja siis ettepanek 19. sajandi Rootsis olid tavalised korraldatud abielud. Esimene kompamine toimus kirikus, kus lootustandva nooremehe või neiu vanemaid kutsuti napsile. Kui vastaspool võttis järgmisel pühapäeval kirikusse kaasa plasku ning kutsus algataja napsile, võisid läbirääkimised alata. Vastlapäev oli mõeldud joomiseks Tänapäeval on vastlapäev pigem laste pidu, kuid 19. sajandil oli see täiskasvanute püha, kus lauale pandi head toitu ja suur hulk alkoholi. Õnnetused olid tavalised, sest joobnud talupojad lõbustasid end hobuse seljas tünni tagudes. Inimesed olid varem harjunud tarvitama lahjat õlut, kuid nüüd oli saadaval põletatud viin, mis oli odav, kuid palju kangem. Lisaks oli turule tulnud uus ja kange Baieri õlu, mis muutus 19. sajandi lõpul tööliste hulgas populaarseks. Alkohol levis kogu ühiskonnas. Nii linnades kui ka maal said kange alkohol ja õlu igapäevaelu tunnustatud osaks. Norras ja ka ülejäänud Skandinaavias oli tavaline, et teenijatele maksti osa nende palgast alkoholis. Päeva jooksul valati neile mitu väikest klaasi napsu, millel olid koguni spetsiaalsed nimetused: hommikutilk hommikusöögiks, söögiisusupp lõunapruukostiks, knorrel õhtusöögiks ja unerohi enne uneaega. Juhuks, kui uni ikka ei tule, seisis voodi kõrval napsupudel. <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/05/tootajad-joovad.png" sizes="(max-width: 600px) 100vw, 600px" srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/05/tootajad-joovad.png 600w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/05/tootajad-joovad-300x300.png 300w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/05/tootajad-joovad-150x150.png 150w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/05/tootajad-joovad-100x100.png 100w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/05/tootajad-joovad-75x75.png 75w" alt="" width="600" height="597" /> Rootslased jõid meeletult. 19. sajandil uppus riik sisse smugeldatud või kodus pruulitud napsi kätte. 1824. aastal jõid rootslased keskmiselt 23 liitrit alkoholi. Sajandi jooksul õnnestus seda häda siiski vähendada ning 1900. aastal oli rootslaste keskmine alkoholitarbimine 3 liitrit aastas. 20. sajandil sai kõige janusem Põhjamaa hoopis Taanist, kus tarbiti 12.5 liitrit alkoholi elaniku kohta. © SHUTTERSTOCK Joomarluse vastu võideldi karmide meetoditega Kui Taani proovis alkoholi maksustada, siis ülejäänud Põhjamaad valisid laialt levinud alkoholismi piiramiseks teise tee. Rootsi valis kontrolli 1850. aastal andis Rootsi linn Falun alkoholi tootmiseks ja müügiks monopoli Länsbolagile ehk omavalitsuse ettevõttele. Kasum kogunes kohalikule kogukonnale. Idee levis ajapikku üle kogu riigi ja sellest sai alguse riiklik ettevõte Systembolaget. 1917. aastal viis Rootsi sisse ka normiraamatu motbok. Kui meest kahtlustati, et ta on joodik, võeti talt motbok ära, et ta ei saaks kärakat osta. Vallaline naine pidi leppima väiksema normiga. Norra loobus riigimonopolist 1913. aastal kehtestas Norra täieliku 22protsendise ja kangema alkoholi müügi- ja tootmiskeelu. Peagi pärast seda laienes keeld kangele veinile (12 protsenti alkoholi). Veiniriigid Prantsusmaa ja Hispaania reageerisid valulikult, kehtestades tollilõivu Norra kalale, misjärel Norra keelu tühistas. Et joomist mitte vabaks lasta, andis Norra riik eraettevõttele Vinmonopolet eksklusiivõiguse müüa jooke, milles on alkoholi üle 4,75 protsendi. Soome keelas käraka hoopis ära Kui soomlased olid Vene impeeriumi alamad, püüdsid nad neljal korral kehtestada alkoholikeeldu, kuid iga kord vastas Vene tsaar eitavalt, kuna raha viinamaksust kogunes ju talle. Kaks aastat pärast riigi iseseisvumist kehtestas Soome 1919. aastal täieliku alkoholikeelu. See ei kestnud siiski kaua. Soomlastel sai peatselt villand ägedast võitlusest rivaalitsevate smugeldajate jõukude vahel, kes tõid Eestist salaviina. 1931. aasta detsembris peetud referendumil toetas 70 protsenti hääletajatest keelu tühistamist. Töökohal joodi kõvasti. Kärakas oli toona nii neetult odav.“ Müüriladuja P. Nissen, 19. sajandi lõpp Jooma hakati juba varahommikul, sest linna kõrtsid avati kell 4 hommikul, et töölised jõuaksid neist ikka läbi astuda ja enne tööleminekut pisut peaparandust võtta. Hommikul pakuti spetsiaalse einena piimatodi ehk kuuma kooritud piimaga segatud alkohoolset jooki. Alkohol oli odavam kui leib ning andis ka rohkem kaloreid. Kurnatud töölised, kellel puudus väljavaade paremale tulevikule, otsisid tröösti kangest kärakast, täpselt nagu seda oli teinud ka Ludvig Holbergi tegelaskuju Jeppe. Oli tavaline, et töölised ilmusid tööle pohmeluses või isegi joobnuna, mis muidugi suurendas tööõnnetuste arvu. Joomine jätkus ka otse töökohal, nagu on meenutanud Taani müüriladuja P. Nissen. „Tööl joodi kõvasti. Alkohol oli toona nii neetult odav. Õlu maksis 12 ööri, pudel viina 25 ööri, kohvist, suhkrust ja vägijoogist tehtud kohvipunš maksis 15 või 18 ööri. Ja meile pandi isegi viinapudel lauale, et me saaksime seda oma tahtmist mööda kohvisse valada. Kui me hakkasime töökohal jooma õlut ja kanget napsi, võis minna terveid päevi, kus me ei teinud midagi.“ Lakkumisest polnud pääsu kellelgi, isegi mitte neil, kes üldse juua ei soovinud. Üks teine müüriladuja, Rasmussen, oli karske ja sai peagi tunda, kuidas tema kolleegid suhtusid mehesse, kes ei joo. „Ühel päeval, kui me olime kõrtsis, tellisid kõik sellid kohvi brändiga, kuid mina tellisin kohvi saiakesega. Siis läks asi päris hulluks. „Oled sa kunagi näinud müüriladujat joomas kohvi koos Viini saiakesega!?“ Töödejuhataja nõudis minu minemasaatmist, kuna nad ei teadnud, et töötavad koos selliga, kes joob sedasorti plikade lurri.“ Puritaanid vaeseid päästmas Joomine põhjustas rohkesti tööõnnetusi, mis mõjutasid peresid raskelt. Kui mees sai surma, jäi perekond ilma toitjata. Isegi elus ja terved mehed jõid maha kogu oma palga. See ei leevendanud nende hingehädasid, kuid jättis pere toidu- ja üürirahata. 19. sajandil muutus probleem nõnda suureks, et tekkisid esimesed karskusliikumised. Need said alguse kui religioossed äratusliikumised, mis asusid alkoholinuhtlusega võitlema. Karskusseltside liikmed pidasid loenguid, käisid protestimarssidel ja palvetasid kuritarvitamise peatamiseks, kuid ilma poliitilise toetuseta oli see ülesanne peaaegu võimatu. Üllatuslikult kohtas karskusliikumine vastupanu isegi kirikult. Põhjamaade piiskoppide suhtumine näis olevat selline, et kuna liturgia nõudis veini, ei saanud kirik alkoholi keelustamist toetada. Üks Rootsimaa karskusliikumise juhte märkis: „Kui vaimulikkond oleks meie poolel, siis juhtuks ime, kuna siis võõrutataks talunikud joomisest. Selles kontekstis ei mõista ma teatud osa meie vaimulikkonnast.“ Samamoodi kui naaberriigis põrkus ka Taani karskusliikumine kiriku vastuseisule. Võitlust täieliku karskuse eest toetas ägedalt ainult konservatiivne luterlik usuliikumine Indre Mission (Sisemisjon). Üks prominentsemaid Taani preestreid Georg Valdemar Brücker märkis, et Indre Missioni poolt kuulajate silme ette maalitud joomapeod tekitavad inimestes hoopis „kontrollimatu soovi liituda“. Ta lisas, et on kogenud häid pidusid, kus on serveeritud alkoholi: „Joomapidu on pidu, kus inimesed joovad, et mitte istuda ja õgida – mõttetult, tujutult, elutult, pidutsemata. Kui aga elulaine käib kõrgelt, kui mõtteil on kiirust ja hoogu, tiivustatud sõnadega, siis tuju tõuseb, mitte tülgastava toorusega, vaid elurõõmu ja lustiga.“ Isegi need taanlased, kes mõistsid, et laialt levinud alkoholiprobleemiga tuleb midagi ette võtta, said aru, et päevapealt pole võimalik viinapruukimist täielikult välja juurida. Selle asemel pooldasid nad mõõdukat joomist. 1840. aastal nimetas hilisem Taani esimese karskusliidu asutaja Ole Syversen mõõdukaks tarbimiseks kaheksat kuni üheksat napsi päevas, välja arvatud muidugi õlu, mida töölised võisid lahkesti libistada kuni neli liitrit päevas. Carlsbergi pruulikojas oli töötajatele seetõttu päevaseks normiks ette nähtud neli liitrit kanget Baieri õlut alkoholisisaldusega 6,5 protsenti. Võrdluseks: tänapäeval loetakse kange õlle piiriks 5,6protsendist alkoholisisaldust. Rootsi politsei konfiskeeris 1930. aastal eriti suure partii smugeldatud kärakat, mis saadi kätte Stockholmi saarestiku Sundskäri saarelt. © STOCKHOLMSKALLAN Politsei tulistas smugeldajaid kõhklematult Alkoholikeeld ja -piirangud tõid välismaistele smugeldajatele kuldsed ajad. Saksamaalt ja Poolast toodi odavat kärakat Rootsi ja osa sellest jõudis Norra. 19. sajandil oli smugeldamine nii laialt levinud, et politsei võttis asja karmilt käsile. Rootsi tolliohvitser Peter Reinhardt tulistas ja haavas Oresundis vähemalt kahel juhul smugeldajat. Laskude tõttu konflikt eskaleerus ja 1832. aastal tapeti Peter Reinhardt oma kodus, arvatavasti tegi seda mõni smugeldaja. 19. sajandil oli viinaga salakaubitsemine üle Läänemere nii laialt levinud, et teravmeelsemad kutsusid seda Viinamereks. Kuna riiklikku lahendust ei paistnud, hakkasid kogu Skandinaavias alkoholinuhtluse vastu abinõusid rakendama kohalikud omavalitsused. Näiteks Rootsi kaevanduslinnas Falunis, mis asub 220 kilomeetri kaugusel Stockholmist, keelati kodune viinaajamine ja alkoholi tohtis müüa ainult kaupluses, mida haldas linnavalitsus ise. Kaks aastat hiljem järgis seda eeskuju Jönköpingi linn ja 1860. aastal keelustati kodune viinaajamine kogu Rootsis. Ka Taanis pälvis karskusliikumine mõnes kohas nii suure toetuse, et suutis kehtestada kohalikke alkoholikeelde. Näiteks juhtus see Skjernis Jüütimaa läänerannikul, kus karskusliikumine kehtestas koos Indre Missioniga alkoholimüügi keelu kogu linnas, välja arvatud äsja ehitatud vaksalis. Raudteerestoranis said janused reisijad endale õlut osta üksnes rongipileti ettenäitamisel. Peagi kasvas plahvatuslikult rongipiletite müük naaberlinna Tarmi, mis asus viie kilomeetri kaugusel. Samas tempos suurenes õlle läbimüük raudteerestoranis. Tegelike reisijate arv jäi Tarmi rongides ometi muutumatuks. Rootslased murdsid läbi 1865. aastal kehtestati Rootsis nõndanimetatud Göteborgi süsteem. Selle kohaselt hakkasid linnavalitsused võtma oma kontrolli alla kohalikke kõrtse. Rootslased kehtestasid kõrtsiskäiguks vanusepiirangu 18 eluaastat ning alkoholi serveeriti ainult siis, kui kliendid ostsid ka sooja toitu. Rootsi keeles tuli käibele sõna bolagiserad , mis tähendas, et kõrtsi tegevus ja alkoholimüük koondati ühte süsteemi. Hiljem viis see sõna tänapäeval tuntud nimeni Systembolaget. Toonane skeem oli aga väga erinev sellest, mida Rootsis praegu tuntakse. Näiteks ei tohtinud alkoholi koju kaasa võtta, vaid seda võis tarbida üksnes kõrtsis. 1905. aastast koondati kogu Rootsi viina ja kange alkoholi jaemüük ühe riikliku ettevõtte kätte. Paljudel poodidel lubati alkoholi veel müüa, kuni võimud need poed ära ostsid. 1911. aastal oli seetõttu ainuüksi Stockholmis 49 veinikaupmeest ja 1768 teist poodi, mille riiulitel leidus veini ja alkohoolseid luksusjooke. See muutus 1914. aastal, kui kolm Rootsi linna kehtestasid motbog ’i, mis rahva seas sai tuntuks kui Rootsi kõige põlatum raamat. Motbog oli normiraamat, mille pidid endale peagi taotlema kõik rootslased, kui tahtsid bolaget ’ist alkoholi osta. Vaestele, töötutele ja kurjategijale enamasti normiraamatut ei antud. Abielunaised ei saanud samuti oma raamatut, vaid pidid kasutama oma abikaasa normi. Vallalised naised said väiksema normi kui mehed, sest arvati, et nemad ei peaks nii palju jooma. Taanis valiti teistsugune lähenemine. Selmet otsustada rahva eest, kui palju võib juua – või joomine täielikult keelata –, otsustasid poliitikud tarbimist reguleerida maksudega. Alkohol muutus kallimaks, nii et üha vähem inimesi sai endale joomist lubada. Ühtlasi hakkas riigikassa tublisti raha teenima. 1887. aastal kehtestas Taani seetõttu maksu õllele ja 18öörise maksu kange alkoholi pudelitele. Viina ja teiste kangete alkohoolsete jookide tootmine koondati tehastesse De Danske Spritfabrikker, mis said tootmismonopoli. Maksud ei osutunud siiski piisavalt kõrgeks, et nõudlust piirata. © SHUTTERSTOCK Ravim võttis janu Alates 1870. aastaist on arstid püüdnud leida alkoholismile ravi. Üks juhtum juhtis kaks Taani arsti õigele rajale. 1940. aastail otsisid arstid Erik Jacobsen ja Jens Hald tõhusat ravi sügeliste ja sooleparasiitide vastu. Arstid katsetasid oma uut ravimit rühmal vabatahtlikel. Peagi tulid katseisikud tagasi pakilise kaebusega. Kui nad jõid pärast ravimi manustamist õlut, veini või viina, hakkas neil inimestel ebatavaliselt halb. Jacobsen ja Hald tulid kiiresti selle peale, et iiveldus ja peavalu tekkisid seetõttu, et ravimi toimeaine disulfiraam peatab alkoholi lõhustumise maksas. Koos alkoholiga moodustas disulfiraam atseetaldehüüdi - sama aine, mis pärast joomatuuri põhjustab tõsist ebamugavustunnet, mis on tuntud pohmelusena. 1948. aastal avaldasid nad uurimistöö, misjärel hakati tootma Antabusi. Lõpuks oli kogu maailma arstidel ravim, et aidata neid, kes soovisid alkoholisõltuvusest vabaneda. Veerandsada aastat hiljem lisati kangele alkoholile 60 ööri pudeli kohta, kriitikute arvates kaugelt liiga vähe, kuid suured parteid, nagu liberaalid ja sotsiaaldemokraadid, keeldusid edasistest maksutõusudest. Alles Esimese maailmasõja puhkedes, mil tekkis puudus teraviljast ja kartulitest, nõustusid Taani poliitikud täiendava maksutõusuga. Need taanlaste toidu kaks nurgakivi ei tohtinud alkoholi nahka minna, seega tuli nõudlust jahutada. Uued maksud tähendasid, et pudel kanget alkoholi polnud 1917. aastal enam odavam kui leib, vaid maksis terve päevapalga. Rahvatervisele oli maksutõusul suur tähtsus. Juba järgmisel aastal panid Taani arstid tähele, et joomahulluse ehk delirium tremensis ’ega patsientide arv oli 1910. aasta 1109 juhtumilt vähenenud kõigest 51 juhtumile 1918. aastal. Sugugi kõik polnud uue olukorraga rahul. Fyni saare töölise Christian Christianseni sõnul oli päev, mil uued maksud jõustusid ning kange alkohol muutus madalapalgalistele liiga kalliks, must päev: „See päev, mil kärakas luku taha pandi, oli leinapäev. Me tavatsesime saata iga päev ühe mehe Faaborgi külla napsi järele. Seda oli nii 4–8 toopi. Kui semu tuli tagasi tühjade kätega, oleks ta peaaegu lintšitud.“ Päev, mil kärakas luku taha pandi, oli leinapäev.“ Christian Christiansen, Füüni saare tööline, 1917 Rootsi hääletas käraka poolt 1922. aastal pidid rootslased hääletama ennenägematult karmide meetmete rakendamise üle. Riigi esimesel referendumil küsiti rahvalt, kas alkohoolsete jookide müük tuleks täielikult keelata. 27. augustil paigutas Rootsi ajaleht Dagens Nyheter ooperimaja rõdule suure valgustahvli, mida sai lugeda Stockholmi kesklinnas olevalt Gustav Adolfi väljakult. Tahvlil vahendati referendumi tulemusi. Juba varaõhtul oli väljak inimesi puupüsti täis. Häälte lugemine jätkus kogu öö ja alles järgmisel päeval sai avaldada lõpliku tulemuse. Janustel õnnestus kuiva seadust napilt vältida: ettepanek lükati 51protsendise häälteenamusega tagasi. Hääletustulemuste analüüs näitas, et Rootsi ühiskond oli jagunenud pooleks: põhja pool valitses suur toetus täielikule keelule, kuid Stockholmis ja Skånes hääletas vastu peaaegu 90 protsenti referendumil osalenuist. Selsamal aastal, kui rootslased napsi teemal hääletasid, sai Norra riikliku kompanii Vinmonopolet, mida tavakõnes nimetati lihtsalt Poletiks. Riiklik kauplusekett sai monopoli rohkem kui 4,7protsendise alkoholisisaldusega jookide müügiks. Riikliku alkoholimonopoli loomine oli omamoodi kompromiss. Asi oli hoopis selles, et veinitootjad maad, nagu Prantsusmaa, Hispaania ja Portugal, ähvardasid hakata Norra kaupu boikottima, kui riik peaks alkoholimüügi keelama. Norra ei kogenud ka nii suuri alkoholiprobleeme nagu naaberriigid, sest koduse viinaajamise keeld ja kõrged maksud olid tarbimist juba 18. ja 19. sajandil märkimisväärselt vähendanud. Samal ajal said karskust kuulutanud usuliikumised Norra asulates endile kindla jalgealuse. Tänapäeval on Vinmonopoletil Norras ikka veel kangete alkohoolsete jookide müügi ainuõigus. Rootsis jätkus normiraamatusüsteem kuni 1955. aastani. Tänapäeval võivad rootslased veini ja kanget alkoholi vabalt osta riiklikest Systembolageti kauplustest, samas aga supermarketid, kioskid ning teised ärid võivad müüa ainult lahjat õlut ja muid vähese alkoholisisaldusega jooke. 1982. aastal streikisid Norra Vinmonopoli töötajad. Janused norrakad ületasid hulgakaupa piiri, et teha sisseoste Rootsi Systembolagetis. © PER LOCHEN / NTB / RITZAU SCANPIX Related Posts edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Holodomor: Stalin kasutas vastaliste ukrainlaste murdmiseks kunstlikult esile kutsutud näljahäda" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/alb3342664-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/alb3342664-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/alb3342664-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Katastroofid Holodomor: Stalin kasutas vastaliste ukrainlaste murdmiseks kunstlikult esile kutsutud näljahäda by Else Christensen 3 nädalat ago edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Rasvaste juuste ja koledate riietega Rolling Stones pööras maailma pea peale" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/shutterstock_495093403-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/shutterstock_495093403-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/shutterstock_495093403-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Igapäevaelu Rasvaste juuste ja koledate riietega Rolling Stones pööras maailma pea peale by Troels Ussing 3 nädalat ago Load More

Skandinaavias joodi nii et maa must

Tule minevikku!

Kingitus väärtusega 53€!

Toimetus

Tellimine

Reklaam ajakirjas

Imelise Ajaloo raamatud

Privaatsustingimused

Üldtingimused

Kirjuta meile

© 2023 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud

Tere Tulemast tagasi!

Loo uus kasutaja!

Taasta enda parool