Norra-Taani komöödiakirjanik Ludvig Holberg puudutas 1722. aastal oma näidendiga „Mäeotsa Jeppe ehk Mats mõisa­härraks“ üht toonase ühiskonna valusaimat probleemi. Peategelane Jeppe näis olevat langenud alandustunde, kassi­ahastuse ja joomarluse igavesse nõiaringi, kus kärakast oli saanud tema ainus lohutus.

Selgushetkedel rääkis ta: „Vallarahvas räägib, et Jeppe joob, kuid nad ei küsi, miks Jeppe joob. Ma ei saanud nii palju hoope nende kümne aasta jooksul, mil ma viibisin kurjuses (armees, toim), kui ma saan ühe päeva jooksul sellelt nurjatult naiselt.“ See nurjatu naine oli Jeppe enda abikaasa Nille.

„Naine peksab mind, kubjas sunnib mind tööle nagu looma ja pastor teeb minust sarvekandja. Kas ei või ma siis juua? Kas ei või ma kasutada vahendeid, mida loodus meile pakub, et kurbust minema pühkida?“