Skandinaavias joodi nii et maa must

1840. aastal arvasid isegi karskusliidud, et 8-9 napsi või neli liitrit õlut on sobiv päevane annus. Põhjamaades oli üsna tavapärane, et teenijatele maksti osa palgast alkoholis.

© Gothenburg Museum of Art

BENJAMIN CHRISTENSEN

7. MAI 2022

Norra-Taani komöödiakirjanik Ludvig Holberg puudutas 1722. aastal oma näidendiga „Mäeotsa Jeppe ehk Mats mõisa­härraks“ üht toonase ühiskonna valusaimat probleemi. Peategelane Jeppe näis olevat langenud alandustunde, kassi­ahastuse ja joomarluse igavesse nõiaringi, kus kärakast oli saanud tema ainus lohutus.

Selgushetkedel rääkis ta: „Vallarahvas räägib, et Jeppe joob, kuid nad ei küsi, miks Jeppe joob. Ma ei saanud nii palju hoope nende kümne aasta jooksul, mil ma viibisin kurjuses (armees, toim), kui ma saan ühe päeva jooksul sellelt nurjatult naiselt.“ See nurjatu naine oli Jeppe enda abikaasa Nille.

„Naine peksab mind, kubjas sunnib mind tööle nagu looma ja pastor teeb minust sarvekandja. Kas ei või ma siis juua? Kas ei või ma kasutada vahendeid, mida loodus meile pakub, et kurbust minema pühkida?“

 

Kolme päeva jooksul, mil pulm kestis, jõid külalised lakkamatult.“

Prantsuse saadik Taanis, 1629

Rahvalikus näidendis portreteeritakse Jeppet kui haletsusväärset hädapätakat. 18. sajandil elasid aga paljud Põhjamaade elanikud just niisugust elu nagu Jeppe. Mehed ja naised, täiskasvanud ja lapsed pruukisid iga päev suures koguses alkoholi, et oma päevi õhtusse veeretada.

Tule minevikku!

Meie lugude täies mahus lugemiseks pead olema tellija.

LOGI SISSE kui juba tellid!

Ajakiri + digi

Paberajakiri + kõik lood mobiilis/arvutis

Ainult digi

Kõik lood mobiilis/arvutis

Tere Tulemast tagasi!

Sisesta enda kasutajaandmed

Loo uus kasutaja!

Täida allolev vorm registreerumiseks

Taasta enda parool

Palun sisesta parooli taastamiseks, enda kasutajanimi või emaili aadress