Kuningas Karl XII oli tava­päraselt heas tujus, kui ta sel 1709. aasta suvepäeval Polta­va lähedal (tänapäeva Ukrainas) oma sõjaväge inspitseeris. Rootsi valitseja armastas lahingut ja sõda ning ootas rõõmuga võimalust purustada tsaar Peeter Suure armee. Üheksa aastat oli Karl liikunud võidult võidule konfliktis, mida me tunneme Põhjasõjana (1700–1721). Kuigi kuningal tuli Poltava all kohtuda suure ja hea väljaõppe saanud Vene armeega, tulvas temast enesekindlust. Karl ei lasknud oma tuju rikkuda faktil, et Venemaa tohututel avarustel vaenlast taga ajades olid rootslased kaotanud haiguste ja nälja tõttu tuhandeid sõdureid ja hobuseid.

Üks jõekalda lähedal tehtud kontrollring lõppes Karlile halvasti. Kuningat tabas kanda kuul, mis läbistas labajala ning väljus suure varba kohalt. Haav oli inetu, kuid kuningas jätkas ratsutamist kolme karmi tunni vältel, enne kui lõpuks kahvatuna oma peakorterisse tagasi pöördus. Ta jäi oma tavapärastele macho-maneeridele truuks ka siis, kui armee velsker valmistus jalga lõikama, et pöialuud eemaldada.

„Lõika! Lõika! Sellest pole midagi!“ julgus­tas kuningas.