Tallinlase aknad vabadusse

Pärast Teist maailmasõda jäi Soome vabaks, kuid Eesti sattus pooleks sajandiks Nõukogude impeeriumi küüsi. Me olime Moskva ajas ja ruumis nagu koopas või kotis ning kommunistlikud võimulolijad otsustasid, mida meile keelatud maailmast teada anda ja näidata. Õnneks sigines meile siia koopasse soomlaste telekanalite kaudu tunnel või kotisuu, millest me nägime vabaduse valgust.

© Meeli Küttim / Tallinna Linnamuuseum

TÕNU PEDARU

16. JUULI 2022

See oli Soome televisioon. 1958. aastast peale nägime selle helendavalt ekraanilt, kuidas vabas ilmas elu käib. Kõik need filmid ning alati oodatud telesarjad ja nalja­sarjad ja isegi reklaamid! Oma käega me neid ilusaid ja ihaldusväärseid asju helendavalt teleekraanilt katsuda muidugi ei saanud, aga kõigest sellest osa­saamine hoidis meis midagi siiski ärksamana. Oli see iha vabaduse või tarbimise järele? Tõsi, kui me telekast iga-aastast „Eurovisiooni“ või „Hittimittarit“ lindistasime, siis saime midagi ka päriselt omale hankida.

Soome televisiooni nägemine jagas Eestimaa kaheks tsooniks: tallinlased ja teised Põhja-Eesti elanikud olid privi­legeeritute tsoonis, ent Kesk- ja Lõuna-Eestis Soome TVd ei näinud. Üldiselt oli kõvasti rohkem kui kolmandikul eestimaalastest võimalik näha Soome TVd, aga näiteks tallinlastest venekeelne kogukond vabaduse valgusest suuremat ei hoolinudki. Paljusid neist rahuldas täiesti Moskva ja Leningradi TV menüü.
Eelviimane Eesti NSV kommunistlik valitseja, truualamlik Kremli käsutäitja Karl Vaino arvas, et Soome TV saadete vaatamine oli üks peamisi põhjusi, miks eestlased Nõukogude Liidust lahku­da tahtsid.

Tallinna Linnamuuseumis (Vene tn 17) saab näha näitust „Soomest vabaduse viise otsimas 1960–1991“, mis räägib sellest, kuidas tallinlased ja põhja­eestimaalased Nõukogude ajal Soome kaudu vabaduse hõngu hingata said. Ehk tõesti – 30 aastat oli siin kandi huvilistel ikka üsna silme ees, kuidas vabas läänemaailmas elatakse. Näitus keskendub just muusikale. Kelle laulu laulad, kelle viise esitad, oleneb ju alati peremeestest ja võimusuhetest. Muusika aga kõlas mitte ainult igal kevadel „Eurovisioonis“, mida agaralt salvestati, vaid nii filmides, telesarjades kui ka isegi reklaamides, mida sisse ahmiti.

Muusika, muusika, muusika

Loomulikult tehti ka Nõukogude Eestis muusikat ja mitte vähe. Ja muusikapood oli grammofoniplaate vahel pilgeni täis. Paraku seda, mida tahtsid, naljalt saada ei olnud, isegi meie oma muusikat mitte. Soovitud muusika ei jõudnud enamasti üldse plaatidele või jõudis alles aastaid hiljem. Ka meie raadios ja teles mängiti laule, mis olid tulnud läbi käskude-­keeldude ja tsensuuri. Angloameerika ingliskeelne popmuusika ehk see, mida noored kuulata tahtsid, ei olnud juba ideoloogilistel põhjustel soositud.

Muusika kasvas neil aastakümneil meeletuks jõuks tänu muusikatööstusele, massimeediale ning koduelektroonika ja tehnika arengule. Noorsookultuuri tähtsaimaks ja ühendavaks jõuks said eriti just pop- ja rokkmuusika. See oli ühelt poolt meelelahutusmuusika, mis aitas meil meeleolu luua ja hoida ning tantsida ja olla; ning teisalt muusika, milles peitus mäss ja vastuseis – alates rock’n’roll’i rebel’itest. See kõik andis elule mõtte ja stiili, meie minale ette pildi ning süstis enesekindlust. Ehkki küll nõukogude noori käskis-keelas kommunistlik partei ja kantseldas komsomol, ei pakkunud kommunismiehitamine mingit pinget. Mida aeg edasi, seda enam oli see tühi siht ja tühi käik ning tühi mula.

Muidugi olid noorte iidolid ka spordi- ja filmitähed, mõni tahtis isegi kosmonaudiks saada. Oma tuppa või toanurka voodi kohale kleebiti aga üha enam just nimelt poppide filmi- ja rokitähtede pilte ja plakateid.

Tule minevikku!

Meie lugude täies mahus lugemiseks pead olema tellija.

LOGI SISSE kui juba tellid!

Ajakiri + digi

Paberajakiri + kõik lood mobiilis/arvutis

Ainult digi

Kõik lood mobiilis/arvutis

Tere Tulemast tagasi!

Sisesta enda kasutajaandmed

Loo uus kasutaja!

Täida allolev vorm registreerumiseks

Taasta enda parool

Palun sisesta parooli taastamiseks, enda kasutajanimi või emaili aadress