See oli Soome televisioon. 1958. aastast peale nägime selle helendavalt ekraanilt, kuidas vabas ilmas elu käib. Kõik need filmid ning alati oodatud telesarjad ja nalja­sarjad ja isegi reklaamid! Oma käega me neid ilusaid ja ihaldusväärseid asju helendavalt teleekraanilt katsuda muidugi ei saanud, aga kõigest sellest osa­saamine hoidis meis midagi siiski ärksamana. Oli see iha vabaduse või tarbimise järele? Tõsi, kui me telekast iga-aastast „Eurovisiooni“ või „Hittimittarit“ lindistasime, siis saime midagi ka päriselt omale hankida.

Soome televisiooni nägemine jagas Eestimaa kaheks tsooniks: tallinlased ja teised Põhja-Eesti elanikud olid privi­legeeritute tsoonis, ent Kesk- ja Lõuna-Eestis Soome TVd ei näinud. Üldiselt oli kõvasti rohkem kui kolmandikul eestimaalastest võimalik näha Soome TVd, aga näiteks tallinlastest venekeelne kogukond vabaduse valgusest suuremat ei hoolinudki. Paljusid neist rahuldas täiesti Moskva ja Leningradi TV menüü.
Eelviimane Eesti NSV kommunistlik valitseja, truualamlik Kremli käsutäitja Karl Vaino arvas, et Soome TV saadete vaatamine oli üks peamisi põhjusi, miks eestlased Nõukogude Liidust lahku­da tahtsid.

Tallinna Linnamuuseumis (Vene tn 17) saab näha näitust „Soomest vabaduse viise otsimas 1960–1991“, mis räägib sellest, kuidas tallinlased ja põhja­eestimaalased Nõukogude ajal Soome kaudu vabaduse hõngu hingata said. Ehk tõesti – 30 aastat oli siin kandi huvilistel ikka üsna silme ees, kuidas vabas läänemaailmas elatakse. Näitus keskendub just muusikale. Kelle laulu laulad, kelle viise esitad, oleneb ju alati peremeestest ja võimusuhetest. Muusika aga kõlas mitte ainult igal kevadel „Eurovisioonis“, mida agaralt salvestati, vaid nii filmides, telesarjades kui ka isegi reklaamides, mida sisse ahmiti.