Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee võttis 1948. aasta 10. veebruaril vastu otsuse Vano Muradeli ooperi „Suur sõprus“ kohta, mis trükiti ära kõigi peamiste ajalehtede esikülgedel. Muradeli oli Gruusia helilooja ning 1947. aastal Donetskis (toona Stalinos) ja seejärel Moskvas lavale toodud ooperi tegevus toimus 1919. aasta Gruusias. Loo keskmeks oli „Romeo ja Julia“ stiilis armu­­lugu eri mägilasklanni kuuluva kahe noore vahel, kuid tegu polnud kaugeltki Nõu­kogude-vastase teosega. Sureva pea­kangelase viimased sõnad olid näiteks: „Suur Lenin näitas meile teed. Stalin juhib meid läbi tormide ning me alistame vaenlase.“

Ooperit kanti Moskva Suures Teatris ette tohutu menuga, kuid 1948. aasta
5. jaanuaril vaatas etendust ka Stalin. Tagantjärele on oletatud mitut põhjust, miks lavastus Stalini välja vihastas. Esiteks võis osaliselt osseedi juurtega Stalinile tunduda, et grusiinidest tegelased suhtusid osseetidesse üle­olevalt. Teiseks ei naeruvääristanud libreto piisavalt tšetšeene ja ingušše, kes olid Stalini põlu all. Kolmandaks võis asjaolu, et ooperi positiivne peakangelane sai surma kuulist, mis oli mõeldud puna­komissarile, Stalinile valusalt meenutada mõnd seika tema noorusest või tunduda varjatud torkena tema pihta. Mainitud on isegi võimalust, et Stalin solvus selle peale, et ooperis polnud kasutatud tema lemmiklesginkat (rütmilist Kaukaasia rahvatantsu), vaid selle asemel oli Vano Muradeli komponeerinud uue.

ÜK(b)P otsus mõistis ooperi kui „forma­listliku suuna esindaja“ raevukalt hukka ning kuulutas, et see on rahva­vastane ja viib muusika likvideerimisele. Nõukogudemaa kõrgeim juhtorgan sedastas, et sümfooniline muusika peab olema lihtsale inimesele arusaadav ja meloodiline, vastama klassikalise muusi­ka põhiprintsiipidele ning vältima disharmooniat ja segaseid novaatorilikke eksperimente. Vano Muradeli kõrval toodi negatiivsete näidetena ka Sergei Prokofjevi, Dmitri Šostakovitsi ja veel mõne helilooja looming.