Tõmmu naha, tumedate juuste ja pruunide või siniste silmadega inimesed olid esimesed, kes keskmisel kiviajal ehk 9000. aasta paiku eKr Eestis kodunesid. Nende vanim asulakoht on leitud Sindi lähedalt Pullist.

Nad olid kütid-korilased ning elasid väikeste kogukondade ehk hõimudena. Arvatavasti ei ületanud hõimu arvukus kunagi 100 või 150 hinge. Naisi tõid nad endile tavaliselt võõrsilt ehk teistest hõimudest.

Nn eksogaamilistel abieludel oli nutikas põhjus. Ükski kiviaegne hõim ei elanud vaakumis, aeg-ajalt ristus nende tee teiste hõimudega. Nendega oli kasulik hoida häid suhteid, võimaluse korral teha koostööd, igal juhul vältida veriseid konflikte. Selleks kasutati külaskäike, kingituste tegemist, ühiseid kokku­saamisi – ja vastastikuseid abielusid. Kui ühe hõimu noorik läks naaberhõimu mehele, polnud need naabrid enam võõrad, vaid omainimesed – eesti keeles nimetatakse abikaasa sugulasi tänini hõimlasteks. Nendega sai vabamalt asju ajada, loota raskes olukorras nende abile. Just kasulike uute sugulussuhete, mõjukate küdide ja nadude saamine oli abielu leiutamise põhjus ning jäi selle sõlmimise peamiseks motiiviks tuhandeteks aastateks. Tegelikud abiellu astujad polnud pruut ja peigmees, vaid hõimud, suguvõsad ja perekonnad.