Nii Saaremaal kui Ojamaal oli 13. sajandil suguvõsadel suur sõnaõigus pärandiküsimustes. Maaisandad said neisse sekkuda vaid erandjuhtumitel.

Ojamaa oli 13. sajandiks juba Rootsi kuninga võimusfääris, kuid siiski veel üsna lõdvalt. Saarel sel ajal valitsenud õiguskorrast annavad aimu kaks dokumenti: arvatavasti 1220. aastatel kirja pandud nn Guta saaga ning saare kristlike seaduste kogu Guta lagh, rääkis Tallinna ülikooli ajaloolane Piia Sandra Sandrak Eesti Ajaloomuuseumi konverentsil „Eesti 1200 – oma või võõras“.

Tihti Ojamaa sõsarsaareks nimetatud Saaremaa kohta selliseid allikaid säilinud pole, kuid on olemas mitme 13. sajandil saarlastega sõlmitud lepingu tekstid.

Üks neist on 1241. aastal ilmselt pärast saarlaste ülestõusu Saksa orduga sõlmitud alistusmisleping ning teine leping pärineb 1255. aastast, mil Saksa ordu ja saarlased täpsustasid ja korraldasid omavahelisi suhteid. Selles lepingus on nimepidi mainitud ka kaheksat saarlaste juhti: Ylle, Culle, Enu, Muntelene, Tappete, Yalde, Melete ja Cake.