Tule minevikku!

Suguvõsadevaheline vaen lõppes kuningatapuga 10. sajandi lõpuks olid viikingiaja suurimad ja tugevaimad suguvõsad omavahel sõlmitud abieluliitude kaudu üksteisega tihedasti seotud. Vereside oli tugev, ent võimuiha ja reeturlikkus panid pereidülli pragunema. Selle tagajärjel algas Põhjalas verine võitlus võimu pärast.

BJØRN BOJESEN & ANDREAS ABILDGAARD

1.SEPTEMBER 2020

3 min read Taevas Läänemere kohal oli lendavatest nooltest must. Peagi tabasid need sihtmärke ning külvasid surma ja hävingut Norra laevadel. Oma kohalt viikingilaeva Ormen hin Lange (Pikk Uss) pardal juhatas Norra kuningas Olav I Tryggvason sellel 1000. aasta suvepäeval oma väge.

Olavi sõjaväe vastas oli võimas viikingite laevastik, mida juhtis Norra kuninga naisevend, taanlaste kuningas Svend Harkhabe.

Suurema osa Olavi laevadest olid juba vallutanud hiiglaslikus varitsusrünnakus mehed, kes olid Olavi sugulased. Lahing oli justkui suur suguvõsa kokkutulek, sest Norra kuninga Olavi vastas polnud üksnes tema naise vend Svend, vaid ka tolle rootslasest kasupoeg, nüüd Rootsi kuningas Olof Skötkonung, ja taanlase normannist väimees Lade jarl Eirik Håkonsson.

Olavi mehed võitlesid vapralt tuttavate vastaste vastu, kuid ründajad murdsid end lõpuks läbi kuninga laevani, mille lastiks olid suured aarded. Need väärtasjad oli Olav oma naise Thyra õhutusel Rootsist Vendeli paikkonnast röövinud. Thyra oli Olavi väljavalitu ja Norra kuninganna, ent samal ajal ka Svend Harkhabeme õde.

Oma kohalt laevateki tagaosas innustas Olav valjusti röökides relvavendi, sest teadis, et kui tema sõdurid Svendi ja tema liitlaste väest jagu ei saa, siis on Olavi aeg Norra kuningana lõppenud.

Ajaloolased ei tea täpselt, kus see lahing Läänemerel (normannidele Idamerel) toimus, ent sündmust tuntakse kui Svolderi merelahingut.

Ühe hüpoteesi järgi olevat Rügeni saarest läänes asunud paik nimega Svolder olnud tänapäeva Saksamaal, kuid teised ajalooteadlased paigutavad selle koha kaugemale põhja Taani vetesse. Allikad viitavad ühtlasi sellele, et kaks võidelnud laevastikku olid võrdväärse suurusega, kuid ka selle väite üle vaidlevad ajaloolased veel tänapäevalgi.

Kuigi paljud Svolderi juures toimunud lahingu detailid pole selged, on siiski üks fakt kindel. Nimelt oli see lahing kulminatsiooniks suguvõsadevahelisele keerukale vaenule, mis hõlmas kõiki Põhjala kuningakodasid.

Võitluse lõpptulemusest pidi selguma, kes toonastest viikingikuningatest saab tegelikuks Põhjala valitsejaks.

Suguvõsa au haavamine tõi veritasu Viikingiajal olid peredevahelised liidud väga olulised. Enne seda, kui Skandinaavias kujunesid viikingiaja lõpul välja ühtsed kuningriigid, võitles iga viiking ainult enda pere või suguvõsa eest.

Skandinaavia maad olid hajaasustatud ja võib öelda, et korra tagasidki üksteisega vaenutsenud pered. Pere toimis nii politseiniku kui ka kohtunikuna, kes suguvõsa au kaitsmiseks võtsid seaduse sageli enda kätte.

Kui teise pere sõdalane tappis viikingi, peeti seda kogu ohvri pere vastu suunatud kuriteoks. Ohvri perekond tundis kohustust lugupidamatu käitumise eest kätte maksta, tappes mõrvari. Kui mõrvarit ennast kätte ei saadud, peeti loomulikuks panna veritasu toime tema sugulaste peal, et kaotatud au taastada. Loomulikult oli see teine suguvõsa täiesti teist meelt.

Käevõrud, kuld ja relvad tagasid viikingi ustavuse Viikingiaja valitsejad pidasid ülioluliseks hankida endale ustavad liitlased, kes neid võimalikus sõjas toetaksid.

Klassikaline vahend alamate ustavust saavutada olid kingitused. Mida heldemini viikingist valitseja oma alamatele kingitusi jagas, seda armastatum ja lugupeetum ta alamate silmis oli.

Kõige sagedasem kingitus oli käevõru, mida saagade järgi anti harilikult skaldile, kes oli valitseja kohta teinud ülistava lugulaulu.

Käevõrud polnud ainsad seda laadi kingitused. Kuningasaagade järgi olevat tänapäeva Norra aladel valitsenud kuningas Magnus Hea korraldanud külluslike kingitustega peo, millel ta jaganud viikingitele mõõku, kilpe, riideid ja kulda. Igaühele tema seisuse kohaselt.

Näita rohkem Kättemaksutapud võisid sel moel lainetena ühele ja teisele poole rulluda mitme põlvkonna kestel, kuni mäsu lõpuks iseenesest hääbus ja võimutasakaal taastus. Vähemasti niimoodi kirjeldatakse veritasu näiteks islandi saagades.

Kui viikingil polnud selja taga hea mainega suguvõsa, siis võis teda lindpriiks kuulutada ja põlu alla panna ning pagendusse saata, nii et tema nimi järeltulevate põlvkondade mälust kadus ja tundmatuks muutus. Surma järel unustusse vajumine oli üks kõige halvematest asjadest, mis viikingiga juhtuda võis.

Eeposes „Edda“ toodud Odini laul toonitab selgelt viikingite vajadust olla mäletatud: „Pigem poeg, mis sest, et hilja sündinud, / Harva seisab mälestuskivi teel, mida poeg pole isale püstitanud.“

Lapselt oodati seega, et oma vanemate mälestuse säilitamiseks paigaldab ta neile ruunikivi. Vanemate sotsiaalne seisus kandus edasi ka lastele. Seetõttu ei kasutanud viikingid perekonnanimesid, vaid kutsusid ennast oma isa järgi. See tava kehtib Islandil ka tänapäeval.

Näiteks taanlaste kuningas Harald Sinihammas kutsus ennast isa järgi Gormipojaks, aga Haraldi õe Gunhildi n-ö perenimeks oli Gormitütar.

Poliitika oli armastusest tähtsam Armastuse kaudu individuaalse õnne leidmine ei olnud viikingitele kõige tähtsam. Palju olulisem oli tõsta pere sotsiaalset staatust, sõlmides tugevaid abieluliite mõne teise võimsa suguvõsaga. Mitme suurema perega sugulussidemetes oleva perekonna viiking samastas end alati kõige tugevamaga neist perekondadest.

Kui selgus, et sel moel korraldatud abielu kohe üleüldse ei toiminud, siis oli viikingil üsna lihtne endale uus partner võtta. Nii meestel kui ka naistel oli õigus nõuda abielu lahutamist – tava, mis jahmatas araablasest rändurit al-Tartushit, kui ta 10. sajandil tuli Hedebysse, tolleaegsessse suurimasse kaubanduslinna Taanis.

Islandi seadused sätestasid samuti seda, et naine võis oma mehe maha jätta, kui mees polnud viimase kolme abieluaasta jooksul temaga seksuaalvahekorras olnud. Igal juhul polnud viikingitel mitte mingisugust moraalset takistust oma abikaasa välja vahetamiseks, kui uue kaasaga sai saavutada kõrgema sotsiaalse seisuse. See fakt peegeldub paljudes saagades kirjeldatavates armukadedusdraamades.

Taani alade üle valitsenud Knud Suur võitis 1026. aastal suures merelahingus Norra ja Rootsi kuninga liitväge.

Kuningas lahendas tülisid mõõga ja kirvega Kui diplomaatia ei aidanud, siis haaras viiking relva. Põhjamaade viikingiaja valitsejad ristasid lahinguväljal mõõgad palju kordi.

Bråvalla lahing

8. sajandi keskpaigas olevat kaks väge pidanud Rootsi lõunaosas verist võitlust. Islandi „Hervori saaga“ järgi toimunud võitlus Bråvallas Ida-Götamaal.

Taani krooniku Saxo Grammaticuse sõnul olevat svealaste kuningas Sigurd Ring saavutanud võidu Taani kuninga Harald Hildetandi üle, misläbi kuningas Sigurd tagas, et tema taanlasest rivaal Rootsit üle ei võta.

Paljud tänapäeva ajaloolased peavad lahingut müütiliseks legendiks. Olenemata sellest, kas see lahing ka tegelikult toimus, on rootsi keelde jõudnud väljend „Bråvalla löök“, mis tähendab surmaga lõppevat tüli.

Hjørungavågi lahing

986. aastal ründasid Norra alade viikingeid jomsviikingid. Ürikud kirjeldavad jomsviikingeid peamiselt Taani aladelt pärit parimate sõjameestena, kes elasid Läänemere rannal seisnud Jomsi linnuses.

Hjørungavågi lahing toimus Norra ranniku lähedase Hareidlandi saare idaküljel. Võitlus lõppes normanni viikingipealiku Haakon Jarli võiduga, kes jomsviikingid hävitas.

Helge jõe lahing

Viikingiaja lõpus kujunenud olukorras oli kõigile selge, et Taani aladel valitsenud kuningas oli Põhjala võimsaim mees. Norra aladel valitsenud Olav Haraldsson ja Rootsi aladel võimu enda kätte koondanud Anund Jakob üritasid üheskoos Taani ülemvõimu peatada ning ründasid 1026. aastal Taani kuningat Knud Suurt. See merelahing peeti Skånes Helge jõe suudmes, kus Knud Suur olevat väidetavasti oma vastaseid löönud ja omandanud seeläbi Põhjala võimsaima mehe staatuse.

Näita rohkem Reaalsus oli aga teine, sest enamik viikingiperesid olid talupidajad, kellel oli põldude harimisega väga palju tegemist. Keerukate abieluliitude sepitsemine kõrgema seisuse saavutamiseks kuulus seepärast peamiselt rikaste suurte suguvõsade ülikute argipäeva.

Uue ja võimu andva abikaasa leidmine oli harilikult seotud ka uute maade omandamisega. Viikingiaja võimsad jarlid võitlesid ajapikku endale omamoodi kohalike väikekuningate seisuse, pakkudes talumeestele muude lubaduste seas ka sõjalist kaitset, ning sellega seoses suurenes abieluliitudega spekuleerimine.

Muinasskandinaavia kuningad abiellusid 10. sajandil piirkondlike kuningate perede lastega, moodustades liite ja vabanedes konkurentidest.

Kuna viikingiajal polnud trooni pärimise seadust, siis oli iga väikekuninga esmane huvi paigutada oma lapsed perekonda või suguvõsasse, mis seisis troonile võimalikult lähedal. Kui poeg sai kuningaks, siis olid ka tema perel kasud sees.

10. sajandil, kui Taani, Norra ja lõpuks ka Rootsi kuninglikud isikud hakkasid võitlema ainuvõimu pärast Põhjalas, muutusid suguvõsadevahelised sidemed tõhusaks relvaks. Taani kui Skandinaavia kõige lõunapoolsem ja rahvarikkam tõmbekeskus muutus ihaldusväärsete abieluliitude sõlmimise kaudu kohaks, kus pääses võimule kõige lähemale.

Gormi dünastia valitses Põhjalat 10. sajandi algul kontrollis Taani kuningas Gorm Vana tänapäeval Taanile kuuluvat Jüüti poolsaart. Tõenäoliselt valitses ta ka ülejäänud viikingiaja Taani üle, mis tol ajal hõlmas tänapäeval Rootsile kuuluvaid piirkondi Skånet, Hallandit ja Blekinget.

Teadaolevate andmete põhjal on ajaloolased hinnanud, et Gormil õnnestus sõjakate naabritega rahu sõlmida abieluliitude kaudu. Näiteks abiellus tema poeg Harald Sinihammas printsess Tovega, kes oli vendide obotriitide hõimu kuninga Mistivoi tütar.

Gormi tütar Gunhild anti samamoodi naiseks normannile, Erik Verikirvele, kes valitses raudse käega Norrat aastail 930–935. Saagade järgi oli Erik Verikirves pooleldi taanlane, kuna tema müütiline isa Harald Kaunisjuus olevat ta saanud Taani kuningatütre Ragnhildiga.

Mõni ajaloolane eeldab, et Gormile pidi Taani-Norra sidemete tugevdamine olema eriliselt tähtis, sest Norra ja Taani viikingid võistlesid Briti saartel leiduvate ressursside pärast. Kui Gorm saanuks end rahumeelsete vahenditega normannide ülemkuningaks manööverdada, siis andnuks see tema dünastiale, kes pesitses Taanis Jellingis, nii sõjalisi eeliseid kui ka majanduslikku kasu.

Kagu-Norras asuva Oslo fjordi ümbritseva piirkonna Vikeni valitsejad olid põlvest põlve Taani kuningad. Erik Verikirvega sõlmitud uue liidu kiiluvees üritasid nii Gorm kui ka tema poeg ja troonipärija Harald Sinihammas oma Taani mõju suurendada ka kaugemal Norra põhjaosas.

Harald Sinihammas toetas tugevasti oma karmikäelist õemeest tema konkurendi Haakon Hea vastu. Tõenäoliselt arvestas Harald sellega, et Erik nõustub hiljem Taani kuningavõimuga – sest ta oli ju teda riigi kaitsmisel aidanud.

Kahjuks aga osutus, et Haraldi abist Erik Verikirve trooni päästmiseks ei piisanud. 935. aasta paiku õnnestus Haakon Heal Erik Verikirves ja tema naine Gunhild pagendada. Nad asusid elama Inglismaale ning Haakonist sai Norra kuningas.

Konflikt hõõgus seejärel veel üle 20 aasta, kuni Haakon 959. aastal Fitjari lahingus Verikirve viie pojaga võideldes hukkus. Seejärel võttis Norra valitseja trooni üle üks vendadest – Harald Hallkuub –, kes koos Taani uue regendi, tema onu Harald Sinihambaga valitsema hakkas.

Sinihammas läks normannidega tülli Kuna Harald Hallkuub oli üles kasvanud Taanis Harald Sinihamba järelevalve all, siis arvestas Taani kuningas Norra ustavusega Taanile, kui Harald 965. aastal troonile asus. Tähistamaks kavalat mängu, lasi Harald 965. aastal Jellingis kivisse raiuda järgmised ruunid: „Oma isast Gormist ja emast Thyrast sündinud kuningas Harald lasi need mälestusmärgid püstitada. See Harald, kes võitis omale kogu Taani ja Norra ning tegi taanlased kristlasteks.“

Harald rõõmustas enneaegu, nagu näitavad mitmesugused asjaolud. Ida-Norras asunud tugipunktist üritas Hallkuub koos vendadega võita suuremat mõjujõudu kogu riigis – ning seda Haraldi kulul.

Näiteks sobib Trøndelagi piirkond, kus elasid kohalikud võimsad ülikud Lade jarlid.

Taani kuningas kutsus seepeale Harald Hallkuue Taani, kuhu too 970. aastal kohusetundlikult läkski. Enne aga, kui ta pärale jõudis, mõrvati ta varitsusrünnakus Limfjordi suudmes.

Svend Harkhabeme õde olevat väidetavasti tapetud 1002. aastal Inglismaale tehtud röövretkel ning see andis Svendile lõpliku tõuke saareriik tervenisti vallutada.

Võitja lõpetas Inglismaa troonil Kui Svend Harkhabe 1000. aastal võitis lahingu Norra kuninga Olavi üle, tagas ta endale võimu kogu Põhjala üle. See Taani viikingikuningas ei jäänud loorberitele puhkama.

Juba 991. aastal tehtud esimesest röövretkest saadik oli Svend unistanud läände jääva saareriigi alistamisest. Seni oli Taani kuningas saareriigi elanikelt välja pressinud suurt andamiraha, mida nimetati danegaeld ’iks.

1013. aastal Svendi unistus täitus. Ta purustas igasuguse vastupanu Inglismaal ja asus sealseks kuningaks. Svend suri aasta hiljem ja tema poeg Knud vandus, et võtab isa trooni tagasi ning kaks aastat hiljem haaraski ta võimu.

Kui vend Harald suri 1018. aastal, sai Knud Suurest nii Inglismaa kui ka Taani kuningas. Ta rajas Põhjamere impeeriumi, mis teatud ajavahemikul hõlmas ka Norrat ja Šotimaa osi.

Näita rohkem Teadlased ei tea, kes selle mõrva taga seisis, kuid see tuli Harald Sinihambale väga sobival ajal. Ilma Harald Hallkuueta polnud tema vendadel Norras enam mõjujõudu ning jarlide võim tugevnes. Taani-sõbralik Haakon Jarl astus Norra kuninga troonile ning temast sai Haraldi uus marionett.

Neli aastat hiljem, 974. aastal, toetas Haakon Jarl Haraldit Saksa-Rooma keisri Otto II vastu. Peagi aga hakkas Haakon sulgi puhevile ajama, olles tüdinud Haraldi alluvuses olemisest.

Taani kuningas ehitas samal ajal ringlinnuseid, mis tugevdasid Taani kaitsevõimet välisvaenlase, näiteks Haakoni vastu.

Kogu situatsioon oli ebastabiilne ja võimutasakaal tõugati taas paigast 986. aastal, kui Haakon Jarl võitis kardetud jomsviikingeid. Nemad tegutsesid Läänemere rannikul Jomsi linnuses (taanikeelse nimega Jomsborg), nagu seda legendaarset linnust Põhjamaade saagades kutsuti.

Norrakas tõestas selle võiduga, et ta ei vajanud enam Harald Sinihammast.

Poeg võttis võimu Taanis Toona oma võrseid ajanud võimuvõitluse kohta pole ajaloolastel just liiga palju teada. Igatahes oli 980. aastail Haraldil kodumaal mitmesuguseid probleeme, sest tema poeg Svend Harkhabe alustas oma isa vastu mässu. Saagade järgi olevat Svend ajanud isa Jomsborgi, kus ta lõpuks surigi.

Enne surma oli Harald jõudnud aga sõlmida veel ühe liidu, kui ta saaga kohaselt olevat oma tütre Thyra, Svendi õe, andnud naiseks pagenduses olnud kuningapojale Styrbjörn Tugevale, kes islandi saaga „Lugu Svea hiiglasest Styrbjörnist“ järgi elas Jomsi linnuses.

Seal kogus ta mehed relvile ema venna Eriku (Rootsi kuninga) vastu, sest too keeldus Styrbjörniga võimu jagamast. Konflikt leidis lahenduse Fyrisvallas 980ndail toimunud võitluses, kus Styrbjörn tapeti. Võit tagas Rootsi kuningale Erikule hüüdnime Võitjahing (Erik Sejrsæl).

Styrbjörni surm tähendas seda, et Thyrast sai lesk.

Svend Harkhabe ei kiirustanud aga oma õele uut kaasat otsima, sest Taani kuningas keskendus rohkem Briti saarte röövretkedele. Inglismaal sõlmis Sven Harkhabe liidu hulljulge normanni Olav Tryggvasoniga.

Sõprus lõppes vaenuga Svend Harkhabe ja Olav Tryggvason ei olnud sugulased ning ajaloolastel pole täit selgust selle kohta, mis pani need kaks meest omavahel koostööd tegema. Välja arvatud ehk asjaolu, et mõlemad kogusid alistatud anglitelt tribuuti – maksu, mida kutsuti danegæld ’iks.

Anglosaksi kroonika järgi olevat Svend ja Olav 994. aasta 8. septembril 94 laevaga saabunud Londoni alla, kuid linn ei alistunud. Seepeale läksid kaks meest kumbki oma teed rannikupiirkondi röövima, tekitades „kirjeldamatu hävingu“.

Kroonika pajatab edasi, et inglaste kuningas Aethelred otsustas kahe rööviva viikingi sõprusesse kiilu lüüa ning pakkus Olavile andamit, kui see lõpetab röövimise ja pöördub koju tagasi. Svendile ta samasugust pakkumist ei teinud. Olav võttis pakkumise vastu.

Kui Svend sellest kuulis, olevat ta raevu sattunud ja hakanud sellest päevast alates vihkama Taani kuningat Olavit, kes oli ta reetnud. Olav Tryggvasoni saaga järgi, mille pani kirja islandi ajaloolane Snorri Sturlusson 1230. aasta paiku, polnud Svendi reetmine sugugi esimene tähelepanuväärne tegu selle normanni elus.

Kuningavõimu üle võttes oli Olav Tryggvason Norras juba populaarne.

Olavi isa, Norra lõunaosa jarli, mõrvasid konkurendid 963. aastal, mil Olav oli veel väga väike. Ema põgenes oma väikese pojaga, kuid eestlastest mereröövlid võtsid nad vangi ja müüsid träälideks (orjadeks – toim), kui Olav oli kolmeaastane.

Kuus aastat hiljem ostis Novgorodi vürst noormehe onu ärgitusel Olavi vabaks. Sõdalasena näitas Olav venelaste seas end parimast küljest, kuid 989. aastal läks ta tülli Novgorodi elanikega ja oli sunnitud linnast põgenema.

Järgmistel aastatel reisis Olav Euroopas ja kogus endale kaaskonna. Koos oma meestega jõudis Olav ära käia kaugel: Vendimaal (tänapäeva Saksamaa põhjaosas) ja Iirimaal. Igal pool, kuhu ta saabus, olevat naised olnud temast vaimustunud. Saagas toodud detailid viitavad sellele, et Olav oli väga mehelik mees, kes näiteks oskas kogunisti kolme mõõgaga žongleerida.

Vendide juures viibides abiellus ta printsessiga, kes mõni aasta hiljem haiguse tõttu suri. Leinav mees lahkus vendide juurest, võtmata kaasa ühtki isiklikku eset. Seejärel rüüstas Olav aastaid Briti saari, kuni otsustas koju Norrasse tagasi pöörduda. Tema plaan oli lihtne: saada kuningaks.

Holger Danske oli taanlaste müütiline kangelane, kes ärkab tegudele ja päästab rahva siis, kui see on suures hädaohus.

Kuulujutt saatis kuninga pühale maale Norra kuningas Olav Tryggvason suri 1000. aastal Svolderi lahingus. Sellegipoolest olevat teda lahingu järel mitmel pool nähtud.

Olav Tryggvasoni saaga järgi lõppes Svolderi lahing sellega, et Norra kuningas hüppas merre ning uppus. Kuningas Olavi maine oli kogu Põhjalas sedavõrd hea, et paljud ei suutnud uskuda, et karismaatiline ja atleetlik valitseja oli surnud. Iseäranis ka seepärast, et surnukeha ei leitud.

Tema surma järel hakkasid levima kuulujutud, et ta oli tegelikult elus.

Ühe loo järgi olevat Olavil õnnestunud vastase laevadest mööda ujuda nii, et teda tähele ei pandud, ning jõuda rannikule Svolderi asulas. Teine lugu jutustab, et üks laev korjas ta veest välja ja ta viidi salaja minema. Norra kuningasaaga järgi ei olevat ta üldse üle parda hüpanud, vaid kadus hoopis tugevas valgusesähvatuses.

Kuninga edasise käekäigu kohta levisid samuti mitmesugused lood, millest paljudes väideti, et kuningas läks kloostrisse. Islandi munk Oddr Snorrason kirjutas 1190. aastal, et Olav Tryggvasoni olevat pärast lahingut veel mitmes kohas nähtud, eriti lõuna pool, näiteks Roomas ja pühal maal.

Ajaloolased suhtuvad nendesse lugudesse skeptiliselt ning peavad seda „kuningas-on-mäe-sees-lugude“ tüüpiliseks näiteks. Seda tüüpi rahvapärimuses vajub kangelane või kuningas sügavasse unne maa all ja kaob oma rahva silmist.

Sarnased jutud on olemas Saksa-Rooma keisri Friedrich I Barbarossa ja taanlaste müütilise kangelase Holger Danske kohta.

Näita rohkem Normannid valisid uue kuninga Ürikute järgi olevat Olav Tryggvason saabunud Norrasse arvatavasti 995. aastal.

Ta laevad randusid Norras Trøndelagi piirkonnas, kus ta esitas väljakutse valitsevatele Lade jarlidele. Haakon Jarl, kes Harald Sinihamba surma järel oli sõlminud liidu Svend Harkhabemega, ei olnud armastatud ja seepärast võtsid Lade jarlid Olavi koos tema meestega avasüli vastu.

Sellal, kui Olav lasi end Norras kohalikel tingidel kuningaks kuulutada, pages Haakon Jarl kaugel asuvasse talukohta, kus trääl Tormod Kark olevat ta reetnud ja mõrvanud.

Haakoni surm hirmutas tema poegi Erikut ja Svendi. Erik Jarl põgenes Taani Svend Harkhabe – jarlide liitlase – juurde, samal ajal kui Svend Jarl läks Rootsi, kus valitses Erik Võitjahing.

Vennad võeti mõlemas kohas hästi vastu, kuid peagi pärast Svend Jarli saabumist Rootsi kuningas Erik Võitjahing suri. Kuningas Erik jättis endast maha poja Olofi ja abikaasa Sigrid Storrade. Olof, kes sai kuningana hüüdnimeks Skötkonung, oli kõigest 15aastane, kuid tänu ema diplomaatilistele oskustele õnnestus Olofil troon üle võtta.

Rootsi naabrid nägid kohe võimalust mõjutada noort ja kogenematut kuningat, keda kamandas tema ema leskkuninganna Sigrid. Sigrid oli Rootsi rikkaim naine. Mees, kes Sigridiga abiellunuks, hoidnuks oma peos kogu Rootsi riiki. Sigrid oli aga suurte ambitsioonidega naine ja ta ei kavatsenud igaühega abielluda. Islandi kuningasaaga „Heimskringla“ järgi olevat tema juures kosjas käinud nii vene prints kui ka Norra väikekuningas Harald Grenske.

Sigridile kosilased ei meeldinud. Ta lasi neile ette kanda rikkalikult meeõlut, võttes neid vastu suures saalis, ja kui mehed olid kõvas joomauimas, süütas ta hoone põlema, nii et mõlemad mehed hukkusid. Kahe kosilase kole saatus ei hirmutanud aga Olav Tryggvasoni. Norra uus kuningas pakkus Sigridile oma kätt, kuid tallegi öeldi ära. Lesknaine oli veendunud, et normann oli temast huvitatud üksnes poliitilise kasu eesmärgil.

Selle asemel abiellus ta Svend Harkhabemega, Skandinaavia võimsaima mehega. Pulmad peeti 997. aastal ning see abielu liitis Taani ja Rootsi kokku Olavi-vastaseks koalitsiooniks.

Õde-venda vihkasid teineteist Seejärel hakkas mõlemal mehel – Svend Harkhabemel ja Olav Tryggvasonil – kiire enda võimu tugevdamiseks nõnda-öelda baasi rajamisega. Karismaatiline Olav oli saavutanud suurema osa Norra jarlide ja väikekuningate poolehoiu. Ta määras mitu läänimeest, kes pidid riigi eri osasid tema nimel valitsema.

Olavi Norra ohustas aga Svendi võimu Põhjalas ja seepärast otsis taanlaste kuningas uusi liitlasi. Ta andis oma tütre Gyda naiseks pagenduses olevale Erik Jarlile ning ta leidis ka nooremale õele Thyrale mehe. Thyra oli elanud vaikset lesknaise elu sestsaadik, kui Erik Võitjahing tema mehe Styrbjörni mõrvas. Nüüd sundis Svend Thyrat abielluma vendide kuninga Burislaviga.

See abieluliit tähendas, et Thyra võis end taas kuningannaks kutsuda. Tema aga polnud selle olukorraga rahul. Tegelikult pani see olukord teda oma venda vihkama. Burislav oli vana mees, 30 aastat oma naisest vanem. Õe ja venna suhted muutusid jäisteks.

Pärast surma sai Olav Haraldsson tuntuks kui Olav Püha.

Põhjala viikingitest valitsejad võitlesid Norra alade pärast Svolderi lahing läks Norra kuningale Olav Tryggvasonile maksma elu ning suurendas taanlaste ja rootslaste mõjujõudu Norras. Riik oli järgmistel aastatel sõja tõttu ebastabiilne. Svolderi lahingu järel jaotati Norra kolmeks. Svend Harkhabe sai kontrolli riigi lõunapoolse osa Vikeni piirkonna üle. Tema vennad Erik ja Svend Jarl jagasid Taani ja Rootsi kuningate toel ülejäänud Norra omavahel ära.

1015

Taanlaste uus kuningas Knud Suur kutsus Erik Jarli Inglismaad vallutama. Seejärel valitses Svend Jarl kogu Norra üle, v.a Taani mõjusfääris olev Vikeni piirkond. Kulisside taga töötati aga selle nimel, et taasliita Norra üheainsa valitseja alla.

1016

Norra rannikulinna Larviki juures toimus Svend Jarli ja tema alamate väe võitlus troonipretendendi Olav Haraldssoni väega.

Hiljem ristiti lahing Nesjari lahinguks. Kuigi Svendi vägi oli suurem – 3000 sõjameest Olavi 2000 vastu –, kaotas ta lahingu. Kaotaja põgenes Rootsi, kus ta peagi suri.

Olaf Haraldsson võttis võidu järel kontrolli suurema osa Norra üle ning sundristiusustas rahva.

1030

Lade jarlide ja kuningas Knud Suure liitvägi ajas 1028. aastal Olav Haraldssoni Norrast välja. Olav põgenes Venemaale, kust ta kahe eksiilis veedetud aasta pärast naasis arvuka sõjaväega – 3500 mehega.

Olavi sõjavägi tungis tänapäeva Trondheimist põhja jäävasse piirkonda, kus teda võttis vastu Lade jarle toetav 7000meheline talumeestest koosnenud vägi. Stiklestadi lahing lõppes Olav Haraldssoni surmaga ja Knud Suure poeg Svend võttis Norras võimu üle.

1035 Trøndelagi piirkonna jõukatel meestel sai Norrat valitsevatest välismaistest valitsejatest lõpuks villand. Nad kutsusid Norra kuningaks Olav Haraldssoni poja Magnus Hea, kes tol hetkel viibis pagenduses Venemaal. Taani Svend ja tema inglannast ema Ælgifu aeti Taanist minema. Sealtmaalt olid viikingiaja valitsejad Norras norrakad.

Näita rohkem Svendi see ei huvitanud. Abielu pidi tagama Burislavi sõpruse, nii et vendide kuningas takistaks Olavit tema mahajäetud asju Vendimaalt ära toomast. Svendi plaan oli ettenägelik, sest aastal 998 olevat Olav seilanud vendide juurde oma vara ära tooma. Tänu peresuhetele Svendiga Burislav keeldus ja Olav reisis tühjade kätega koju.

Edasise suhtes pole ajaloolased üksmeelel. Ühe loo järgi olevat Olav õnnetu abielunaise Thyra kaasa võtnud, ent Olav Tryggvasoni saagas öeldakse, et Thyra põgenes ise Burislavi juurest ja abiellus Norras Olaviga.

Olavi ja Thyra liit ajas Svendi vihale. Olav oli teda Inglismaal reetnud ja nüüd võttis ta ka tema õe endale.

Svendi võimalus Olavile kätte maksta saabus 1000. aastal, mil Olav Tryggvason seilas umbes 70 laevast koosnenud laevastikuga lõunasse vendide maale, et nõuda välja oma vara, ent samas võtta kaasa ka Thyra kaasavara, mis talle Burislaviga abielludes kaasa anti. Arvatavasti oli Olav valmis halvimaks, seilates oma suurel pikklaeval Ormen hin Lange, kuigi miski ei viidanud sellele, et Svend planeeris suurrünnakut. Nii suure laevastiku ees ei julgenud Burislav vastu puigelda ja andis Olavile kõik, mida see küsis, ning Olavi laevastik asus koduteele.

Rügeni vetes varitsesid Svend Harkhabeme laevad. Ka Svendi liitlane Rootsi kuningas Olof Skötkonung oli seal. Teda oli ema mõjutanud osalema, sest Thyra kandis vimma Olavi peale, et mees temale puhtpoliitilistel eesmärkidel abieluettepaneku tegi.

Skandinaavias on palju ruunikive, näiteks see Rootsis asuv Kållandi kivi, millel viidatakse Svolderi lahingule.

Taanlaste laevastikus oli ka Svend Harkhabeme väimees Erik Jarl, kes unistas Olavile kätte maksmisest selle eest, et tema ja ta isa Norrast minema aeti. Olav Tryggvasoni saaga järgi olevat Olav varitsuse aegsasti ära näinud ja ta saanuks põgeneda, kuid ta valis paigale jäämise ja võitlemise. Olenemata sellest, kas Norra kuningal olnuks võimalus põgeneda või ei, läksid kaks laevastikku Läänemere lõunaosas kokku. Sõjaõnn pöördus saaga järgi Olavi kahjuks alles siis, kui tema parima vibulaskja Einar Tambeskælveri vibu tabas vastase nool ja relv murdus.

Väidetavasti olevat Olav Tryggvason mehelt küsinud, mis purunes, ja saanud vastuseks: „Norra sinu kätes.“

Pole kindel, et see dramaatilise stseen tegelikult toimus, kuid Einari sünge ennustus täitus. Svend ja ta liitlased vallutasid Olavi laevad üksteise järel ja jõudsid lõpuks kuninga pikklaevale. Saaga kirjeldab normannide meeleheitlikku kaitset: „Nii palju relvi kasutati, et kilbiga ennast kaitsta polnud peaaegu võimalik; õhus vihisesid tihedasti odad ja nooled, sest kuninga pikklaev oli ümber piiratud. Siis hüppasid kuningas Olavi mehed raevus reelingule, et saaks vaenlast mõõgahoobiga tappa, kuid paljud neist (vaenlase laevad – toim) ei paiknenud kuninga laeva suhtes sellisel viisil, et saanuks mõõgavõitlust pidada. Enamik Olavi mehi kukkus üle parda, sest nad olid harjunud maismaal võitlema, ja nüüd nad uppusid koos oma relvadega.“

Lõpuks pidi Olav mõistma, et ta oli kaotanud. Selmet anda oma vaenlasele Norra kuninga tapmise au, olevat Olav hüpanud vette ja kadunud. Kui uudis Norras olnud Thyrani jõudis, olevat ta otsustanud end surnuks näljutada. Tema ja Olavi väike poeg Harald surid varsti pärast seda.

Svolderi lahing oli viikingiaja suurima peretüli kulminatsioon. Võiduga tõusis Svend Harkhabe Põhjala valitsejaks. Jutustus sellest sündmusest levis kiiresti ja näiteks Taanis Aarhusis seisval ruunikivil on samuti viiteid suurele merelahingule: „Gunulv ja Øgot ja Aslak ja Rolf püstitasid selle kivi oma onule Fulile, kes leidis surma siis, kui kuningas võitles.“

Loe lisaks Snorri Sturluson Heimskringla, Viking Society For Northern Research, 2016

Jeanette Varberg Viking – ran, ild og sværd, Gyldendal, 2019

Related Posts edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Casanova: 18. sajandi kuulus võrgutaja" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/pre-1-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/pre-1-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/pre-1-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Igapäevaelu Casanova: 18. sajandi kuulus võrgutaja Casanova: 18. sajandi kuulus võrgutaja Teda teatakse kui kõigi aegade suurimat võrgutajat. Giacomo Casanova tavatses läbi käia kuninglike isikute ja...

by Thomas Oldrup 1. sept. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Leiti salajane punker" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/11pre-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/11pre-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/11pre-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Arheoloogia Leiti salajane punker Leiti salajane punker Punkri seinad ja lagi koosnevad painutatud teraskaartest ja -plaatidest. © AOC Archaeology Autor: EESNIMI PEREKONNANIMI Kuupäev: Kuu...

by Niels-Peter Granzow Busch 1. sept. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Ühes Jumalast jäi väheks: valik pühakuid, keda katoliiklased ja õigeusklikud kummardavad" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/Rist-600-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/Rist-600-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/Rist-600-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Religioon Ühes Jumalast jäi väheks: valik pühakuid, keda katoliiklased ja õigeusklikud kummardavad Ühest Jumalast jäi väheks Piibel ütleb üheti mõistetavalt, et on ainult üks Jumal. Katoliiklased ja õigeusklikud kummardavad ometigi paljusid pühakuid,...

by Martin Landin 10. mai 2023 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Egiptuse varakristlased kasutasid loitse ja maagiat" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/Avafoto-600-2-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/Avafoto-600-2-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/Avafoto-600-2-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Aafrika Egiptuse varakristlased kasutasid loitse ja maagiat Maagilised loitsud kristlastele 1300 aastat vanast käsikirjast selgub, et esimesed kristlased ühendasid Jeesuse õpetusega loitse ja maagiat. © J. Polleross...

by Therese Boisen Haas 5. mai 2023 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Euroopa viimane diktatuur" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/Lukashenko_600-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/Lukashenko_600-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/Lukashenko_600-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Ühiskond Euroopa viimane diktatuur Euroopa viimane diktatuur Juba mõni aasta pärast Nõukogude Liidu lagunemist langes Valgevene tagasi diktatuuri kütkesse ning riigist sai justkui nõukogude...

by Andreas Ebbesen Jensen 1. mai 2023 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Ajaloo suurimad militaarprohmakad" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/avafoto-600-4-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/avafoto-600-4-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/avafoto-600-4-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Lahingud Ajaloo suurimad militaarprohmakad Ajaloo suurimad militaarprohmakad Liigne enesekindlus, purjutamine ja rassism on maksma läinud tuhandete sõdurite elu. Sugugi alati ei saa armee ülemjuhatajaks...

by Benjamin Christensen 1. mai 2023 Tags: First Second Third Forth Fifth Sixth

Suguvõsadevaheline vaen lõppes kuningatapuga

Tule minevikku!

Kingitus väärtusega 53€!

Toimetus

Tellimine

Reklaam ajakirjas

Imelise Ajaloo raamatud

Privaatsustingimused

Üldtingimused

Kirjuta meile

© 2023 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud

Tere Tulemast tagasi!

Loo uus kasutaja!

Taasta enda parool