Jeruusalemma kaitsemüüridel kaikusid valukarjed. Surmaagoonia ja lõputu piinlemise hääled tulid mitme­meetriste ristide metsast, mis olid püstitatud linna ümber tühermaale. Juudi ajaloolane Josephus Flavius polnud eales midagi sellist näinud.

Tuhandete ristide küljes rippusid ta kaasmaalased, kelle kehad veritsesid, silmad olid aukus ja kõrid kähisesid. Ohvrid olid püüdnud põgeneda Jeruusalemmast – hukule määratud linnast, mida roomlased olid juba kuude kaupa piiranud. Rooma leegionärid aga ei näidanud üles mingit halastust.

„Iga päev võtsid Rooma sõdurid kinni 500 juuti või isegi rohkem,“ kirjutas Josephus oma jutustuses Jeruusalemma piiramisest aastal 70 pKr.