Tule minevikku!

Surmasõit üle Läänemere Teise maailmasõja viimastel kuudel põgenes ligi kaks miljonit sakslast Ida-Preisimaale tunginud Stalini Punaarmee eest. Lugematul hulgal inimesi kadus Läänemere külmadesse lainetesse. © Ghost Ships of the Baltic Sea / Jonas Dahm / Voice of the Ocean ELSE CHRISTENSEN JA NIELS-PETER GRANZOW BUSCH 1. APRILL 2023 3 min read Kõrvulukustav plahvatus pani kogu laeva vappuma ja selle reisijad karjuma. Reisilaev, mille pikkus oli 208 meetrit ja mahutavus 25 000 brutoregistertonni, vankus lainetel otsekui rusikalöögist tabatud mees. Saksa laev Wilhelm Gustloff, mille pardal oli üle 10 500 inimese, kellest enamik tsivilistidest sõjapõgenikud, sai 1945. aasta 30. jaanuari õhtul Nõukogude allveelaevalt esimese torpeedotabamuse kell 21.16. Otsekohe järgnes sellele veel kaks torpeedotabamust. Gustloffi pardal olnud 21aastane Saksa mereväe abiteenistuse liige Ursula Resas üritas vappuval laeval püsti jääda. Alus hüples nii tugevasti, et reisijad paisati vastu seinu ja üksteise otsa. Ursula kõrval seinal olnud tulekustuti purunes ning sellest välja paiskunud valge vaht kattis kõik, kes lähedal olid. Tulekustuti susina summutasid aga karjed ja jooksumüdin. Alumistel tekkidel viibinud inimesed tormasid treppe mööda ülespoole, püüdes jõuda laeva välitekile. Ursula ja kõik ülejäänud laeva pardal viibinud alustasid meeleheitlikku võitlust ellujäämise nimel. Ursula Resas oli üks neist ligemale 900 000st saksa tsiviilelanikust, keda Saksa merelaevastik üritas sõja viimastel kuudel Stalini peatumatu armee eest Preisi- ja Pommerimaalt ning Kuramaa kotist evakueerida. Operatsioon Hannibal oli ajaloo suurim ülemereevakuatsioon. Paraku kaasnesid sellega tohutud inimelude ja ka laevade kaotused. Sellest hoolimata teatakse põgenenud sakslaste tragöödiast kuni viimase ajani üsna vähe, seda isegi Saksamaal. Katastroofi suurusest annavad tunnistust inimluid täis laevavrakid, mis vedelevad tänapäevani Läänemere põhjas. 1944. aasta oktoobris tapsid Stalini väeüksused Ida-Preisimaa küla kõik tsiviilelanikud. Uudis massimõrvast tekitas sakslaste seas paanika. © AKG-images Metsik massimõrv vallandas põgenemise 21. oktoobril 1944 sai Preisimaa idaosas asuvas Nemmersdorfi külas tõeks hirm, mida paljud sakslased Stalini kättemaksuiha ees tundnud olid. Sel päeval vallutasid Nõukogude väed Nemmersdorfi küla ühena esimestest Saksamaa asulatest. Kui Saksa väed küla 48 tundi hiljem tagasi vallutasid, tabas neid šokk. „Külast leidsime kokku 72 naist ja ka lapsi ning samuti ühe vanema mehe – kõik surnud. Mõnel vastsündinul oli pea puruks pekstud,“ kirjutas Saksa sõdur Karl Protek 1953. aastal oma kirjalikus tunnistuses. Kõik naised olid enne ka vägistatud ja vigastatud. Seda metsikut massimõrva kasutas Saksa propagandaministeerium ära sakslaste õhutamiseks meeleheitlikule vastupanule. Paljud sakslased astusidki massimõrvast mõjutatuna vabatahtlikuna rahvaarmeesse Volkssturm, ent veel rohkem otsustas põgeneda läände. Näita rohkem Sakslaste painajalik põgenemine oma kodumaalt algas 1945. aasta jaanuaris. Ida-Preisimaal, mis pärast Teist maailmasõda jagati Nõukogude Liidu ja Poola vahel, elas üle kahe miljoni sakslase. Alates 1944. aasta suvest oli Punaarmee jõudsalt läände liikunud. 1945. aasta alguseks oli Stalini käes suurem osa Baltimaadest, välja arvatud Lätis Kuramaal kujunenud Kura kott. 12. jaanuaril 1945 alustas Punaarmee ligi 1,7 miljoni mehega ulatuslikku pealetungi Ida-Preisimaale ühekorraga nii põhjast, idast kui ka lõunast. Adolf Hitler oli Saksa sõduritel keelanud taganeda ning nad üritasid meeleheitlikult vaenlast tagasi hoida. Sakslaste tugevast vastupanust hoolimata murdsid Nõukogude väed rindest läbi. Kuulujutud venelaste kombest röövida ning naisi vägistada ja mõrvata vallandasid saksa tsiviilelanikes paanika. Kõikjal Ida-Preisimaal laadisid perekonnad oma hädavajaliku kraami vankrile või kelgule ning asusid 20kraadises talvekülmas põgenema. Lõunast peale tunginud Nõukogude väeosad jõudsid Läänemere rannikule 23. jaanuaril, lõigates Ida-Preisimaa sellega muust Saksamaast ära. Piirkonna 2,5 miljonile elanikule jäi nüüd ainsaks põgenemisteeks minna laevaga üle Läänemere. Paljudel tuli sadamalinna Pillausse jõudmiseks ületada jäätunud Visla laht. Wilhelm Gustloff ehitati ristluslaevaks, kuid lõpetas põgenikelaevana. © Ritzau Scanpix Peljates Nõukogude lennukeid, mis jahtisid päevasel ajal jää peal liikujaid, sõitis 19aastane Hildegard Rauschenbach koos oma perekonnaga vankriga lahejääle öösel. Vaevaline sõit kestis kogu öö, ning kui päike tõusis, nägi Hildegard enda taga jäätunud lahejääl vonklevat lõputut vankrirodu. Hildegard Rauschenbach meenutas hiljem: „Kõik liikusid kummituslikult vaikselt. Aeg-ajalt oli vaikuses kuulda üksnes mõne hobuse pruuskamist ja kriuksuvaid vankrirattaid.“ Hildegard sai tervena üle jää, kuid kõigil nii hästi ei läinud. Kaitseta põgenikke tulistasid pidevalt Nõukogude lennukid. Erich Pusch, kes ületas lahejää samuti koos oma perekonnaga meenutas: „Kui rünnak oli lõppenud, kuuldus tabamuse saanud hobuste hirnumist ja haavatud inimeste karjeid.“ Ainus pääsemislootus oli laev Kümned tuhanded nälginud ja külmunud põgenikud jõudsid venelaste rünnakuid trotsides Pillausse ja ka teistesse Danzigi (nüüd Gdánski) lahe ranniku sadamatesse. Saksa sõjalaevastik tõi nende sadamate kaudu Ida-Preisimaale riigi lääneosast relvi ja laskemoona. Tagasi pöörduvate laevade ohvitseridele oli antud karm käsk põgenikke peale mitte võtta, ent Saksa merejõudude ülemjuhataja suuradmiral Karl Dönitz töötas siiski välja Ida-Preisimaa tsiviilelanikkonna päästmise põhjaliku plaani. Selleks ajaks ei jaganud Dönitz enam Hitleri vankumatut usku sakslaste võitu. Dönitzi arvates tuli veel päästa, mis vähegi päästa andis. Suuradmirali plaan oli lihtne, kuid seda oli peaaegu võimatu ellu viia. Ta kavatses üle Läänemere evakueerida nii palju põgenikke kui võimalik. Ülesande täitmiseks võttis ta peale kõikide Saksa mereväe laevade riigi käsutusse ka tsiviilomandis olnud laevad. Oma mälestustes kirjutas Karl Dönitz: „Saksa rahva päästmist idas pidasin mina ainsaks oluliseks ülesandeks, mida meie relvastatud jõud veel täitma pidid.“ Sõja viimastel kuudel uputati Läänemerel üle saja põgenikelaeva. Vrakid vedelevad siiani Läänemere põhjas. Isegi surnuna ei saa ohvrid rahu. © Tomasz Stachura / Baltictech Põgenikelaevad on siiani Läänemere sügavustes Mõnisada kilomeetrit Taani ja Rootsi rannikust idas asub surnute veealune maailm. Gdanski lahes on merepõhi täis põgenikke vedanud Saksa laevade vrakke. Uputati sadakond Ida-Preisimaalt põgenikke vedanud reisilaeva, kaubalaeva või kaluripaati. Laevad viisid endaga vetesügavustesse kaasa nii naisi, lapsi kui ka haavatud sõdureid ning nende maised jäänused lebavad veel praegugi seal. Vrakkidele korduvalt sukeldunud Poola tuukri Tomasz Stachura sõnul leidub seal rõivaste jäänuseid, jalanõusid ja palju luid. Sukeldudes 2015. aastal 6000 põgenikuga uppunud laeva Goya vrakile, oli ta šokeeritud: „Igas ruumis on luud!“ Laevavrakid on kogu maailma hobisukeldujate seas saanud populaarseks sukeldumiskohaks. „Lühtrid, kajutite illuminaatorid ja trepikäsipuude osad on meelissuveniirid,“ ütles Christian Lübcke Saksa sõjahaudade liidust. „See, mis seal all toimub, on talumatu.“ Läänemere põhjas on ka 1944. aasta septembris Tallinnast väljunud Moero, mille pardal hukkus ca 1700 eestlast. See on meie ajaloos enim eestlasi märga hauda viinud laevahukk. Näita rohkem Jaanuari keskpaigaks oli Dönitzi evakueerimislaevastikus üle 1000 igas suuruses merealuse: ristlejad, miinitraalerid, reisilaevad, kaluripaadid ja söepraamid. 23. jaanuaril 1943, selsamal päeval, kui Nõukogude väed lõikasid läbi Ida-Preisimaad ülejäänud Saksamaaga ühendava maismaatee, veenis Dönitz Hitlerit oma evakueerimiskava heaks kiitma. Operatsioon sai nimeks Hannibal. Veel samal päeval saatis laevastik välja esimese konvoi. Ajaloo suurim evakueerimine üle mere oli alanud. Surnukehad vedelesid tänavail Esimese evakueerimislaine järel oli Danzigi lahe kõige olulisemas sadamas Gotenhafenis (nüüd Gdynia) ikkagi ootel 100 000 põgenikku. Nende seas oli ka 21aastane Ursula Resas koos oma õe Rosemariega. Õed olid kuni sõja viimaste kuudeni elanud Memelis (Klaipeda tänapäeva Leedus) rahulikku elu saksa kaluriperekonna lastena. „Me kelgutasime, suusatasime ning rõõmustasime väikeste asjade üle,“ meenutas Ursula hiljem oma õnnelikku lapsepõlve. Punaarmee edasiliikumine ajas siiski kõigile hirmu peale. Memelist lahkumiseks astusid Ursula ja Rosemarie vabatahtlikku riigikaitse naisorganisatsiooni Marinehelferinnen ehk mereväe abiteenistusse. Kui neile anti käsk suunduda Gotenhafeni sadamasse, siis läks kogu pere nendega kaasa. <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/kaart-4-1024x546.jpg" sizes="(max-width: 1024px) 100vw, 1024px" srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/kaart-4-1024x546.jpg 1024w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/kaart-4-300x160.jpg 300w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/kaart-4-768x410.jpg 768w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/kaart-4-600x320.jpg 600w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/kaart-4-750x400.jpg 750w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/kaart-4-1140x608.jpg 1140w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/kaart-4.jpg 1500w" alt="" width="1024" height="546" /> Teise maailmasõja viimastel kuudel põgenes läheneva Punaarmee hirmus Ida-Preisimaalt ligikaudu kaks miljonit sakslast. Kui põgenemine maismaad pidi polnud enam võimalik, siis asusid põgenikke päästma Saksa laevad, mis viisid minema u 900 000 põgenikku. © GETTY IMAGES Miljonid sakslased põgenesid Stalini sõdurite eest 1. Venelaste pealetung 12. jaanuaril 1945 alustasid Stalini väeüksused suurpealetungi idast ja lõunast Saksa vägede vastu Ida-Preisimaal. 2. Sakslaste vastupanu Saksa väeüksused suruti rannikule, kus nad rajasid kaitsepositsioonid sadamalinnade ümber. Nende seas oli ka Königsberg oma ligi miljonilise elanikkonnaga. 3. Saksamaa tsiviilelanikud põgenevad Ründajate eest põgenes ligi kaks miljonit sakslast. Paljud liikusid Danzigi (nüüdne Gdańsk) lahe sadamaisse, mida pommitasid pidevalt Nõukogude lennukid. 4. Laevad päästavad põgenikke Põgenikke tuli evakueerima tuhatkond väikest ja suurt laeva, millest pooled olid eraomanduses. Väikesed laevad sõitsid rannikulähedast marsruuti pidi. Paljud neist uppusid tuhandete vette pandud meremiinide tõttu. 5. Varitsevad allveelaevad Suured laevad liikusid avamerel. See marsruut oli lühem, kuid seal ründasid kaitsetuid laevu Nõukogude lennukid ja allveelaevad. Suurimad uputatud laevad olid Gustloff, General von Steuben ja Goya. 6. Põgenikevool Saksamaa põhjaossa Evakueerimislaevad viisid põgenikud üldjuhul Saksamaa põhjaranniku sadamaisse. Schleswig-Holsteinis oli ühekorraga 700 000 põgenikku. 7. Kopenhaagenisse saabumine Veerand miljonit sakslast toimetati okupeeritud Taani. Sõja lõppedes interneeriti Saksa põgenikud suurtesse laagritesse, nagu see pildil olev laager, mis asus Kopenhaageni lähedal Amageri saarel. Sadamalinn kubises lugematul arvul põgenikest, kellest mõni oli nii kurnatud, et suri kibedas külma käes. „Alguses arvasin, et maapinnal on mingid kuhjad, pagasikuhjad, millele oli lumi peale sadanud, aga need olid hoopis inimesed. Nad lihtsalt lamasid seal,“ meenutas Ursula Resas. Ursula Resas ei suutnud oma õnne uskuda, kui temal ja Rosemariel õnnestus 29. jaanuaril saada luba asuda koos teiste mereväeabilistega reisilaeva Wilhelm Gustloffi pardale. Keegi ei teadnud, kuhu laev sõidab. Seda ei teadnud isegi kapten, kes käsu järgi pidi suunduma avamerele ja alles seal saama teada lõpliku sihtkoha. Teadmatus ei pannud Ursulat sugugi muretsema. „Laev sõitis ju läände. See tähendas lootust,“ ütles ta hiljem. Allveelaev uputab Wilhelm Gustloffi Kui Wilhelm Gustloffilt trapp alla kaile lasti, siis hakkasid põgenikud laevale sõna otseses mõttes tormama. Reisilaev oli ehitatud 2000 reisija jaoks, ent meeleheitliku olukorra tõttu lubati pardale võtta 6000 inimest. Kail tungelnud hirmust meeletud inimesed, kes selle arvu sisse ei mahtunud, ei nõustunud ei-vastusega. Nad kas anusid pardalevõttu või siis lihtsalt lükkasid ohvitserid eest. 29. jaanuari pärastlõunaks lõpetasid ohvitserid pardale trüginute kokku lugemise. 7956 inimest oli viimane arv, mis üles kirjutati. Järgmisel päeval kell 12.30 sõitis Gustloff merele, pardal üle 10 000 põgeniku, kes olid laeval hõivanud iga viimase kui nurga. Avamerel hakkas laine laeva kõigutama ning paljud oksendasid merehaiguse tõttu. „Kajutite uksed olid kõikjal lahti ning emad toitsid vastsündinuid rinnaga või vahetasid neil mähkmeid,“ meenutas laevaohvitser Hans-Joachim Elbrecht. Selsamal õhtul muutus reisijate äsja tärganud lootus painajaks õudusunenäoks. Nõukogude allveelaeva S-13 komandör andis käsu tulistada välja neli torpeedot, millest kolm tabasid Gustloffi suurt keret. Vesi hakkas alumistelt tekkidelt kiiresti tõusma ja jõudis ülemisele panoraamvaatega tekile, kus oli Ursula koos oma õe Rosemariega. Punaarmee jõudis Danzigisse 1945. aasta märtsis, pannes veel enam sakslasi põgenema. © Imageselect „Lapsed, nüüd me sureme,“ karjus üks reisija paaniliselt, kui kohisev merevesi täitis klaasseintega panoraamsaali. Ursula ja ta õde ei kavatsenud surra. Ursula võttis jalast kinga ja peksis selle kontsaga kogu jõust vastu turvaklaasi, mis järele anda ei tahtnud. Alles siis, kui üks ohvitser klaasi mitu korda tulistas, purunes see ning nad said välja ronida. Gustloff oli nüüd tugevasti kaldu ja Ursula libistas end koos teistega keret mööda alla rahutusse merre. Vesi oli jääkülm, ja kui Ursula üritas uppuvast laevast kaugemale ujuda, haaras üks vanem mees temast kinni. Paanikas hüüdis noor naine mehele, et too ta lahti laseks. „Ma lõin teda nii kõvasti, kui suutsin, ja lõpuks lasi ta minust lahti,“ meenutas Ursula hiljem. Varsti õnnestus Ursulal ronida inimesi täis päästepaati, mille mõne tunni pärast leidis üks Saksa miinilaev. Selle pardal nägi Ursula ka oma õde Rosemaried, kelle miinilaev oli imekombel veest välja õngitsenud. Niisama hästi läks siiski vähestel. Laeva pardale sai üle 10 000 põgeniku ning päästepaate neile kõigile kaugeltki ei jagunud. Järgmistel tundidel uppus umbes 9000 inimest – kuus korda rohkem kui Titanicul, ajaloo tuntuimal rahuaegse laevahuku ohvriks sattunud laeval. Laevad olid kaitsetud Karl Dönitz kandis järgmistel päevadel katastroofist Hitlerile ette. „Vene allveelaevad tegutsevad Läänemerel takistamatult, sest meie laevu ei kaitse Saksa lennukid,“ tähendas Dönitz, kellel tuli kibestunult tunnistada, et tal ei olnud kaitseks allveelaevade vastu kedagi võtta. Igapäevane evakueerimine Danzigi lahest jätkus. 8. veebruaril seisis Pillau (nüüd Baltiisk) kai ääres endine reisilaev General von Steuben, mis lahkus järgmisel päeval sadamast, nii et selle pardal oli 4200 põgenikku. Seegi laev ei jõudnud kaugele. Saabunud ööl kella ühe paiku rebisid General von Steubeni kere puruks kaks torpeedot. Reisijate seas oli ka Luftwaffe haavatud lendur Franz Huber, kes end paljajalu üles tekile võitles ning seejärel hukulemõistetud laevalt lainetesse hüppas. „Ma nägin sadu haavatuid, arste, meeskonnaliikmeid ja sanitare tekilt merre hüppamas,“ meenutas piloot, kes ujus kogu jõudu kokku võttes uppuvast laevast eemale, et see teda endaga vee alla ei tõmbaks. „Kõik, kes olid veel elus, hüüdsid appi. Surnud ja haavatud, naised ja lapsed, kes olid veel laeva pardal, libisesid tekilt alla vette. Kui ma ujusin, siis tabasid minu käed surnukehi ja elavaid.“ Laeva pardal olnud 4200 reisijast pääses 659. Paremini ei läinud ka reislaeval Göttingen, mis sõitis 22. veebruaril välja Lätist Kuramaalt ja mille pardal oli 5000 haavatud sõdurit. Kaks päeva hiljem tabasid laeva torpeedod ning uppudes võttis laev endaga kaasa 2000 elu. Isegi need põgenikud, kellel õnnestus kuidagi meritsi Saksamaa lääneossa jõuda, polnud veel kaugelki pääsenud. Põgenikelaevad lasti põhja üks teise järel Merereis üle Läänemere oli ohtlik. Põgenikelaevu ohustasid seal nii allveelaevad kui ka lennukid. Paljud laevad uppusid koos peaaegu kõigi pardal olnud põgenikega. 194530. jaanuar Kolm Nõukogude torpeedot uputasid 208 meetri pikkuse reisilaeva Wilhelm Gustloff. Jääkülmas vees hukkus u 9000 inimest. 194510. veebruarReisilaeval General von Steuben olnud u 4000 põgenikku uppusid koos 120 meetri pikkuse laevaga, mis sai kaks torpeedotabamust ning uppus 20 minutiga. 194512. märtsLiitlasväed pommitasid Swinemünde sadamas kaubalaeva Andros, mille pardal viibinud 570 põgenikku hukkusid. 194513. aprillAurulaev Karlsruhe, mille tippkiirus oli ainult 13 km/h, oli Nõukogude lennukitele kerge sihtmärk. See uputati koos 900 pardal olnuga. 194516. aprillNõukogude allveelaev uputas Norra kaubalaeva Goya ning selle pardal olnud 6000 põgenikku hukkus. See laevahukk on operatsiooni Hannibal kaotuste nimekirjas teisel kohal. 12. märtsil 1945 pommitas USA õhuvägi sadamalinna Swinemündet (nüüd Świnoujście), mis oli põgenike tõmbekeskuseks. Ajaloolaste hinnangu kohaselt hukkus tugevas õhurünnakus 23 000 inimest, nende seas 570 põgenikku. Pommid tabasid ka just äsja kai äärde jõudnud kaubalaeva Andros, mille pardal olid idast pärit põgenikud. Nende seas oli ka Eva Jänsch, kes meenutas hiljem: „Nad jõudsid pommid heita enne, kui me aru saime, mis toimub. Süütepommid süütasid tulekahjud ja hetkega oli kogu tekk punases tules.“ Seejärel tulvas vesi lastiruumi, kust tuhanded põgenikud üritasid ühekorraga trapi kaudu üles tekile tormata. Trapp murdus kõikide nende raskuse all. „Seejärel saabus õudne vaikus. Jäine merevesi oli kõik enda all matnud,“ meenutas Eva Jänsch. Samal ajal lähenes Punaarmee Danzigi lahe põgenikesadamaile. Veebruaris lõikas Stalini armee ära Pommeri ja Preisi vahel vahelülina toiminud sadamalinna Kolbergi (nüüd Kołobrzeg). Sakslased suutsid linna kaitsta terve kuu, sellal kui Dönitzi laevastik üritas ristlejate Prinz Eugen ja Lützow kaitse all päästa linna 70 000 põgenikku ja tsiviilelanikku. Kuigi see tundus võimatu, operatsioon siiski õnnestus. Kui linn 18. märtsil 1945 langes, oli seal ainult 2000 sakslast. Üks viimaseid, kes Kolbergist lahkus oli SSi sõdur Paul Martelli. „Vene mürsud tabasid sihilikult evakueerimisaluseid. Suured veelehvikud paiskusid veest õhku, misjärel need langesid kui kaskaadid koses. Kaks patrull-laeva, mis seisid kai ääres, tulistasid oma kergsuurtükkidest vastu – see oli vastase raskesuurtükkide mürskudele hale vastus,“ kirjeldas ta hiljem. Vastupidi Saksamaale oli Taani suurematest sõjakoledustest pääsenud. Seepärast saadeti paljud Saksa haavatud sõdurid ja põgenikud laevaga Taani. © Ritzau Scanpix Tragöödia jätkus Taanis 1945. aasta 11. veebruarist kuni 5. maini saabus Taani umbes 250 000 Saksa põgenikku. Viieaastase okupatsiooni järel olid sakslased Taanis väga ebapopulaarsed, vähesed taanlased tundsid põgenikele kaasa. Saksa okupatsioonivõim Taanis hoolitses sõja viimastel kuudel sakslaste majutamise ja toitmise eest. Saksamaa kapitulatsiooni järel 7. mail 1945 muutusid kõik need arvukad põgenikud Taani riigi probleemiks. Taanlased paigutasid sakslased ülerahvastatud laagritesse, mis olid ümbritsetud okastraadiga. 1945. aasta mai lõpus Taanis kehtinud toidunormid tagasid ainult umbes 2/3 normaalsest kalorivajadusest. Sellest piisas ellujäämiseks, kuid juba varem nälginud põgenike jaoks oli seda vähe. Laagrite ülerahvastatus põhjustas ka nakkushaiguste levikut. Kokku suri Taanis ligikaudu 17 000 sakslast. Põgenike koju tagasisaatmine algas 1946. aasta lõpus. Viimane, Oksbøli laager suleti alles 1949. aastal. Näita rohkem 26. märtsil langes ka suur sadamalinn Gotenhafen (nüüd Gdynia). Evakueerimine jätkus, kuid Hela poolsaarelt, mis polnud muud kui kitsas liivane maasäär Danzigi lahes – ainult see oli veel sakslaste kontrolli all. Seal päästeti 1. aprillil 1945 ka 18aastane sõdur Guy Sajer. Tema oli rännanud jalgsi kogu pika tee Memelist Gotenhafenisse ja sealt Hela poolsaarele ning tast sai tunnistaja Saksa mereväe viimastele jõupingutustele põgenike päästmisel. „Mürskudest läbipuuritud laevade keredega blokeeriti muulidele juurdepääs. Vrakitükkide vahel hulpisid poolikud surnukehad. Merevägi tegi tohutuid pingutusi. Nendeta olnuksime kadunud,“ kirjutas Sajer, kes sõitis laevaga Pretoria Helalt sakslaste okupeeritud Taani. 15. aprillil väljus Helalt seni suurim konvoi, millesse kuulunud laevadel oli kokku üle 20 000 põgeniku. Kõik ei jõudnud kohale. Järgmisel päeval uputas allveelaev Norra kunagise kaubalaeva Goya, mille pardal oli üle 6000 inimese, kellest ainult 183 pääsesid eluga. Kaks nädalat hiljem, 30. aprillil, tegi Hitler enesetapu. Ta jättis Saksamaa juhtimise Karl Dönitzile, kes lubas raadios peetud kõnes jätkata võitlust bolševike vastu, kuni sõdurid ja sajad tuhanded Saksamaa idaosa pered on hävitamisest päästetud. Peagi pärast seda kõnet alustas Dönitz liitlastega läbirääkimisi. Liitlasvägede ülemjuhataja Ameerika Ühendriikide kindral Eisenhower teatas aga talle, et liitlased tunnustavad ainult tingimusteta kapitulatsiooni. Karl Dönitz mõistis, mida see tähendanuks. Tuhanded sakslased jäänuksid idas Stalini meelevalla alla. Ta andis käsu jätkata operatsiooni Hannibal kuni kibeda lõpuni. Taanis surnud ligikaudu 17 000st Saksa põgenikust 5344 on maetud Kopenhaageni Vestre surnuaiale. © Niels Peter Granzow Busch Ajaloolaste sõnul suutis laevastik Hela poolsaarelt, mis pani vastu 14. maini ehk veel kuus päeva pärast sakslaste kapituleerumist, evakueerida umbes 150 000 sõdurit ja tsiviilisikut. Päästetute arvu järgi mõõtes oli operatsioon Hannibal tõeline ime. Laevadega toodi 1945. aasta jaanuarist kuni maini idast ära umbes 900 000 saksa tsiviilelanikku ja 350 000 sõdurit. Ka kaotused olid kohutavad. Läänemerd ületades hukkus vähemalt 33 000 tsiviilisikut, sõdurit ja mereväelast. Ellujäänutesse jättis see põgenemine sügavad jäljed. Läänemerel laevahuku üle elanud Ursula Resas viidi koos paljude teistega Taani ja seal kuulis ta ka uudist sõja lõppemisest. Veel 70 aastat hiljem pärast katastroofi mäletas Ursula Resas eredasti neid õudusi, mida ta Wilhelm Gustloffi uppumise ajal üle elas. 2018. aasta usutluses ütles ta, et ta kogeb siiani painajaid ning näeb vaimusilmas arvukaid laste surnukehi, mis jäises meres igal pool tema ümber hulpisid. „Neil olid päästevestid seljas. Nende pead olid raskemad kui jalad, mis seetõttu veest väljas püsti seisid. Näen laste surnukehi praegugi selgesti oma silme ees,“ kirjeldas Ursula Resas. Loe lisaks M. Eggleston & F. Rogers Operation Hannibal, CreateSpace, 2018 Guido Knopp Die grosse Flucht, Econ, 2001 Related Posts edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Hitleri järeltulijad pidid päästma Saksamaa" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/03/pre-10-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/03/pre-10-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/03/pre-10-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Sõda Hitleri järeltulijad pidid päästma Saksamaa Hitleri järeltulijad pidid päästma Saksamaa © Historical / Getty Images ESBEN MONSTER-KJAER & TORSTEN WEPER 1. OKTOOBER 2020 3 min... by Esben Mønster-Kjær and1 others 1. okt. 2024 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Brittide klaperjaht Saksa mereväe uhkusele Bismarck" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/03/Bismarck-600-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/03/Bismarck-600-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/03/Bismarck-600-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Sõda Brittide klaperjaht Saksa mereväe uhkusele Bismarck Jaht Bismarckile 1941. aasta kevadel, kui Saksamaal olid lahingukorda saadud 381 mm kahuritega lahingulaevad Bismarck ja Tirpitz, tekkis Saksa laevastiku... by Mati Õun 30. apr. 2023 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Miks vaadatakse mustadele kassidele viltu ja teised halvad ended" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/03/must-kass-600-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/03/must-kass-600-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/03/must-kass-600-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Traditsioonid Miks vaadatakse mustadele kassidele viltu ja teised halvad ended Miks vaadatakse mustadele kassidele viltu? Tänapäeval arvab enamik inimesi, et ebausk on minevikku jäänud mõttetus. Igivanad uskumused elavad siiski edasi... by Lasse Yde Hegnet 30. apr. 2023 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Prantsuse sõjalaevastik päästis Toulonis oma au" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/03/Avafoto600-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/03/Avafoto600-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/03/Avafoto600-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Sõda Prantsuse sõjalaevastik päästis Toulonis oma au Au päästmine 1942. aasta novembris tungib Saksamaa Lõuna-Prantsusmaale, et hõivata Toulonis asuv Prantsuse laevastik. Alistumise asemel annab admiral Jean de... by Hanno Ojalo 30. apr. 2023 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Lahingulaev Marat – meie lähivetes hukkunud suurim sõjalaev" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/03/Marat-avafoto-600-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/03/Marat-avafoto-600-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/03/Marat-avafoto-600-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Sõda Lahingulaev Marat – meie lähivetes hukkunud suurim sõjalaev Lahingulaev Marat Meie lähivetes hukkunud suurima sõjalaeva lugu. © Meremuuseum MATI ÕUN 8. APRILL 2023 3 min read Tulevane Marat... by Mati Õun 30. apr. 2023 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Kiriku sünged saladused" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/03/avafoto-600-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/03/avafoto-600-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/03/avafoto-600-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Religioon Kiriku sünged saladused Kiriku sünged saladused Salamõrvad, piinamine, korruptsioon ja oluliste dokumentide varjamine – katoliku kirik on aastate jooksul oma positsiooni tugevdamiseks kasutanud... by Imeline Ajalugu 30. apr. 2023 Tags: First Second Third Forth Fifth Sixth

Surmasõit üle Läänemere

Tule minevikku!

Kingitus väärtusega 53€!

Toimetus

Tellimine

Reklaam ajakirjas

Imelise Ajaloo raamatud

Privaatsustingimused

Üldtingimused

Kirjuta meile

© 2023 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud

Tere Tulemast tagasi!

Loo uus kasutaja!

Taasta enda parool