Tule minevikku!

Noor Laidoner sai Kuhlbarsilt kuldmündi Nagu esimesel presidendil Konstantin Pätsil, nii möödusid ka kindral Johan Laidoneril lapsepõlvesuved karjas. Koolis oli väike Juku nii usin õpilane, et sai aurahaks keiser Nikolai pildiga kuldse mündi. © Liisa Lõhmus URMAS SALO 14. MÄRTS 2022 3 min read Vabadussõja võiduka juhi kindral Johan Laidoneri kodus Tallinnas Õllepruuli tänaval tähistati 1920. aastail üht perekondlikku mälestuspäeva. Sugulased olid koos, söödi ja joodi, räägiti minevikust ning püüti ka tulevikku kiigata. Ka kindral Laidoner ise sattus muhedale jutusoonele. Kamina ees istudes hakkas ta meenutama oma õpingupäevi Vilno (tänapäeva Vilniuse) sõjakoolis. Kord, kui ta oli juba vanema klassi kadett, olevat ta suvistel välitöödel rännates kohanud Vilija sillal üht vana mustlannat. Mustlanna peatas noormehe ja lubas talle tulevikku ennustada. Raba talu asukohta märkiva mälestuskivi juurde viib allee. © Elmo Riig / Sakala / Scanpix Mida tähendab Laidoneri nimi? Ehkki esmapilgul näib nimi Laidoner olevat võõrkeelset päritolu, peitub selles kaks täiesti eestikeelset sõna: „laid“ ja „noor“. Johan Laidoneri isapoolne esiisa võis olla 1683. aastal Viiratsi mõisa Kurika külas Saaremäe (Sareme) talus elanud Jörgen, kes Põhjasõja ajal 1713. aastal esineb vakuraamatus Sarema Jürina (Jurry). Seetõttu on ka arvatud, et ta võis pärineda Saaremaalt, kuid see nimi tuli pigem Saaremäest. 1717. aasta vakuraamatus ja edaspidi kandis Viljandist kuus kilomeetrit Tarvastu pool asuv talu juba Laidu (Laido) nime. See nimi võis tulla läheduses voolanud Laidu ojalt. Selle oja ääres asunud neljast talust olevat pärast Põhjasõda alles jäänud ainult Saaremäe talu, mille uueks nimeks sai Laidu talu. Talu jaotati Jüri poegade vahel kaheks. Selleks, et uusi talusid omavahel eristada, kirjutati kiriku- ja mõisakirjades noorema poja Jaagu talu nimeks Laidu Noor. See moondus edaspidi Laidonoriks ja seejärel Laidoneriks. Pärast Jaak Laidoneri surma 1847. aastal läks talu võõrastele. Jaagu poja Hansu poeg oli samuti Jaak (1854–1911), kes sattus sulase ja puusepana tööle Raba tallu, kus rentnikuks oli Peeter Saarsen. 1880. aastal abiellus Jaak peremehe tütre Mariga (1851–1938). Perekonnapärimuse kohaselt olevat kunagi Saaremaalt Viljandimaale asunud kaks suurekasvulist ja mustajuukselist meest, kellest ühest saanud pere esiisa. Saare päritolu jäi mäletama nimi Saarse, millest hiljem sai Saarsen. Maril oli kolm venda, kuid kõik nad lahkusid talust. Neist ühel, Aronil, sündis hiljem poeg Villem Saarsen, kellest sai Eesti Vabariigi sõjaväeluure viimane ülem. 12. veebruaril 1884 sündis Raba talu Maril ja Jaagul esimene poeg Johan, tulevane kindral. Hiljem said nad veel kolm poega. 1891. aastal kolis pere läheduses asunud Asumaale, kus Mari onu Hans oli kooliõpetaja. Ka Raba talu asus Viljandist Tarvastu poole suunduva maantee alguses ning tänapäeval on talukoht Johan Laidoneri sünnikohana tähistatud mälestustahvli ja puualleega. Näita rohkem Laidoner, kes muidu ei hinnanud ettekuulutajaid, olevat tookord siiski nõustunud, kuna tal olevat parajasti taskus leidunud üks mustlannale maksmiseks sobilik hõberaha. Mustlaseit uurinud tükk aega Johani kätt ja kuulutanud seejärel: „Kena noormees, ma näen selgesti, kuidas su elutee sind viib suurtele kõrgustele. Ta toob sulle kuulsust ja õnne, kaasinimeste südamlikke soove, aga ka rohket kadedust. Kõik see, mis sa ette võtad, sünnib edu tähe all. Sind austatakse ja armastatakse. Siis aga paiskab saatus sind tundmatusse hämarusse ja keegi ei kuule ega tea sinust midagi. Ja vanul päevil on sul rohkesti tegemist oma rahva elu korraldamisega.“ Laidoner ei uskunud ennustusest sõnagi, kuid tema elukäik tõestas selle paikapidavust. Laidoneri lapsepõlv „Tulin Asumaale nagu kana oma pojakarjaga,“ on meenutanud Johani ema Mari, kuidas neljalapseline perekond pidi maha jätma oma endise Raba talu ning kolima Asumaale. Raba talu oli kuulunud Viljandi linnale, kuid 1888. aastal pani linn selle müüki. Pereisa Jaak ei soovinud ostmiseks laenu võtta ning nii tuli perekonnal elukohta vahetada. Asumaale kolides oli pere vanim poeg Johan ehk Juku 7aastane. Kuna Mari onu pidas Asumaal kooli, soovis naine poissi sinna õppima panna. „Onu küsis vastu: „Kas sa ise õpetada ei oska?“ Ja sellega oli jutul lõpp,“ meenutas Mari. Tal ei jäänud üle muud, kui Jukule koju kooliraamat osta ning see koos poisiga talvel läbi võtta. Kevadel mindi taas kooli sisseastumiskatsetele. Neid korraldas Viljandi praost ja vaimulik koolirevident August Jakob Westren-Doll, kes Mari mulje kohaselt olnud kuri ja tõsine mees. „Küsis Juku käest: „Noh, kust sa oskad?“ Juku vastas ka julgelt, et üks ta puha. Tuli parajasti lahti Moosese sündimise lugu. Juku luges selle ette raamatust ja kordas peast samuti kui raamatustki. Siis sai kiita. Õpetaja oli isegi uhke, et tal koguduses on nii häid koolilapsi.“ Nii pääseski Johan Laidoner Asumaa vallakooli, kus ta õppis aastail 1892– 1894. Laidoneri ema oli töökas Johan Laidoneri (paremal) ema Mari (vasakul) oli töökas naisterahvas, kes nägi suurt vaeva nelja poisi kasvatamise ja harimisega. Perel tuli mitu korda elupaika vahetada ning kogu aeg oli puudus rahast. © Eesti Sõjamuuseum / Kindral Laidoneri muuseum © Eesti Rahvusraamatukogu Suviti tuli käia karjas nagu toona talulastel ikka. Ema mälestuste järgi võtnud vanaisa Juku seakarja kaasa juba pooleaastasena. Nüüd, 8aastasena, tuli tal karja minna täismehe kombel palga eest. Esimese suve palk oli 8 rubla. 1894. aastal kolis pere Viljandisse. Nii ema kui ka isa leidsid teenistust ehitusel. Tööle tuli minna kell 5 hommikul, koju pääses alles kell 8 õhtul. Kolm poega jäid üksinda koju, neljas – Juku – oli suveks saadetud Karula valda Laane metsavahi juurde karjaseks. Ta ei näinud vanemaid suvel kordagi. Hullem lugu oli see, et Viljandi Poeglaste Elementaarkoolis, kuhu Juku minema pidi, algas õppetöö augustikuus, ent karjasekaup oli tehtud seni, kuni kari lauta jääb. Seejärel tuli kiirkorras omandada saksa keel, sest koolis oli õppetöö saksakeelne. Sestap pääses poiss kooli alles aasta lõpuks. „Tuli palju joosta ja paluda linnapääd hr. Maksi, et ta lubaks jõulust Juhanit elementaarkooli vastu võtta,“ meenutas Mari. Hoolimata viivitusest oli Juku virk ja õppis hästi ning sai kevadel probleemideta järgmisse klassi edasi. <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/sojavaes_EFA.272.0.png" sizes="(max-width: 600px) 100vw, 600px" srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/sojavaes_EFA.272.0.png 600w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/sojavaes_EFA.272.0-300x300.png 300w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/sojavaes_EFA.272.0-150x150.png 150w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/sojavaes_EFA.272.0-100x100.png 100w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/sojavaes_EFA.272.0-75x75.png 75w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/sojavaes_EFA.272.0-350x350.png 350w" alt="" width="600" height="599" /> Johan Laidoner tsaariarmee leitnandina. © H. Perl / Rahvusarhiivi Filmiarhiiv Maailmasõja ajal suri neljast vennast kolm Johan Laidoner teenis Esimeses maailmasõjas välja alampolkovniku pagunid. Tema vendadele sai sõjaaeg saatuslikuks: Oskar ja Villem surid sõja ajal Eestis ning Peeter jäi kadunuks rindel. 1901. aasta augustis vabatahtlikuna Vene sõjaväkke võetud Laidoner teenis aasta 110. Kaama jalaväepolgus Kaunases ning astus 1902. aasta septembris Vilno jalaväe junkrukooli. Laidoner lõpetas selle 1905. aastal, olles lennu parim. Seejärel teenis Laidoner 13. ihukaitsegrenaderide Jerevani polgus Kaukaasias Tbilisi lähedal Manglisi linnas. Alates 1909. aastast õppis Nikolai sõjaväeakadeemias Peterburis, mille lõpetas 1912. aastal. Seejärel teenis ta edasi oma polgus, kuid ülendati alamkapteniks. 1914. aasta suvel viidi Laidoner üle II Kaukaasia korpuse staapi ja peagi läks see koondis edelarindele Galiitsiasse (tänapäeva Ukrainas) Austria-Ungari vastu sõdima. 1915. aasta lõpus asus ta läänerinde staapi luureosakonna ülema abiks. Järgmisel aastal ülendati ta alampolkovnikuks. Alates 1917. aasta märtsist teenis Laidoner Kaukaasia grenaderidiviisi ja seejärel 62. diviisi staabiülemana. Johani kaks venda surid Eestis Esimese maailmasõja ajal ja kolmas jäi sõjas kadunuks. Maailmasõjas näitas Johan Laidoner suurt vahvust ja isiklikku julgust ning sai kolm ordenit ja Püha Georgi kuldmõõga. Tänu otsekohesusele, aususele, seltsimehelikkusele ja sõbralikkusele meeldis ta nii alluvatele kui ka kaasteenijatele. 1917. aasta oktoobris sai ta Eesti Sõjaväeosade Organiseerimise Keskkomiteelt kutse minna formeeritava 1. diviisi ülemaks. Alampolkovnik Laidoner jõudis 1918. aasta alguseks Tallinna ning asus peagi Eesti diviisi juhtima. Veebruarikuus alanud Saksa okupatsiooni eest pages Johan Laidoner punasele Venemaale. Ta tegeles seal Eesti sõjaväelaste asjade ajamisega, ent pidas kontakte ka enamlastega ning esitas isegi avalduse Punaarmeesse astumiseks, et saada endale regulaarne sissetulek. Just sellel ajal märkas ta tsaariarmee asemele rajatud Punaarmee nõrkust. Kui Laidoner Saksa okupatsiooni lõppedes kodumaale naasis ja Eesti sõjaväge juhtima hakkas, andis Venemaal nähtu talle jõudu ja julgust Punaarmeele Vabadussõjas vastu hakata. Näita rohkem Elementaarkooli juhatajaks oli järelärkamisaja populaarne luuletaja Friedrich Kuhlbars, kelle sulest pärineb näiteks lastelaul „Teele, teele kurekesed!“. Igal aastal andis ta oma kooli kõige paremale lõpetajale preemiaks keiser Nikolai II pildiga 7,5rublase kuldmündi. 1897. aastal pälvis selle ka Johan Laidoner. Vanemail oli hea meel: karjasepõlve tõttu tekkinud viivitus õpinguis ei saanud lapsele kuidagi saatuslikuks. Rahapuudus viis sõjaväkke Pärast elementaarkooli lõpetamist arvas tulevase kindrali isa, et poiss võiks edasi minna Viljandi linnakooli, saada selle lõpetamisel vallakirjutajaks ja pääseda sel moel sõjaväeteenistusest. Viljandi linnakooli astumiseks oli aga tarvis maksta kooliraha. Raha perekonnal kuigi palju ei olnud ning vanemad palusid poiss vastu võtta ilma maksuta. Kui linnakooli inspektor Veneger kuulis Kuhlbarsilt, et Juku oli elementaarkooli kõige parem lõpetaja, võttis ta poisi kohe 4. klassi. Tasuks maksuvabastuse eest pidi Johan hakkama kooli ilmajaamas vaatlusi toimetama. Suvine karjapõli ei lõppenud ka linnakooli ajal, otse vastupidi. Isa Jaak sai linna karjamehe ametikoha. Ta pidi maikuust kuni sügisese mihklipäevani 25 rubla eest kuus karjatama linnarahva 80–90 lehma ja hobust. Säärase loomakarjaga toime tulek nõudis tegelikult 3–4 inimese vaeva ning ametis oligi kogu pere. Johani karjase-erialaks jäi linnarahva hobuste karjatamine. Karjapoisi ametist pääses Johan alles 16aastasena, kui ta puhta viielisena linnakooli lõpetas. Eraldi oli ta õppinud ka ladina ja prantsuse keelt. Johan Laidoner 1914/1915 aasta vahetuse paiku. © Eesti Sõjamuuseum / Kindral Laidoneri muuseum Ilma rahata olid edasiõppimise väljavaated kaunis kitsukesed. Johan mõistis väga hästi, et perekonna pisikene eelarve kulus ära kolme noorema poja koolitamisele. „Ainsaks teeks, kuidas saada veel edasi õppida, arvas ta olevat vabatahtlikult väeteenistusse ja siis ohvitserikooli astumine,“ meenutas ema Mari seda, kuidas poeg Johan hakkas kalduma sõjaväelise karjääri poole. „Targemat nõu ei mõistnud ka meie, vanemad, anda ja nii läks ta samal sügisel komisjoni ette.“ Esialgu lükkas sõjaväe vastuvõtukomisjon Johan Laidoneri tagasi, kuna „rind ei andnud mõõtu välja“. Tegelik põhjus võis peituda poisi nooruses – ta oli kõigest 16 aastat vana. Johan ja Maria Laidoner moodustasid vaikival ajastul Eesti riigi esinduspaari, sest president Päts oli lesk ja avalikke naissuhteid ta ei harrastanud. © Eesti Sõjamuuseum / Kindral Laidoneri muuseum Johani ja Maria suur kiindumus Eesti talupoisi Johani ja poolatarist aadlipreili Maria suurt armastust ei suutnud murda ei sõjad, revolutsioonid, ainsa lapse traagiline hukkumine ega isegi NKVD vanglad. Vilno sõjakooli päevil kohtas Johan 1904. aastal ühel tantsupeol 15aastast Poola aadliverd neiut Maria Kruszewskat, kes toona õppis Vilnos tütarlastegümnaasiumis. Noorte kirjavahetus jätkus ka siis, kui Laidoner sõjakooli lõpetas, ja 1911. aastal kohtusid nad ühel kontserdil Peterburis uuesti. Maria õppis tollal Peterburi konservatooriumis. Maria ja Johan abiellusid sama aasta 30. oktoobril. Järgmisel suvel puhkasid nad Maria ema Alevtina juures Volga ääres ning 21. märtsil 1913 sündis perre poeg Michael ehk Miša. Sõja- ja revolutsiooniaastal 1917 jäid Maria ja Michael maha Kozlovi (hilisemasse Mitšurini) linna Tambovi kubermangus. Kui algas Vabadussõda, mida Eesti poolelt juhtis Johan Laidoner, toimetas üks ohvitser 1919. aastal Maria Laidoneri palvel Soome kaudu Tallinna. Poeg Michael jäi vanaema Alevtinaga Kozlovi ja toodi koos vanaemaga Eestisse alles 1920. aastal kokkuleppel Nõukogude Vene võimudega. Johan Laidoneri kiindumust abikaasa Mariasse näitavad tema tööreisidelt, põhiliselt Genfist ja Mosulist kirjutatud kirjad. Neis väljendas ta oma armastust ja igatsust. Mõnikord märkis Johan näiteks seda, et üheskoos polnud neil kunagi igav ja jalutadagi oli koos hea. 1932. aasta juulikuus kirjutas Johan Genfist enne kojusõitu: „Me oleme nii lähedased, et ma ei oska ilma sinuta elada, ei ole ei lõbus ega huvitav.“ Johan püüdis välismaal käies alati täita abikaasa ostutellimusi ning kirjutas talle ka seltskonnas nähtud riietuse moodidest. Johan Laidoneri diplomaatilistel välisreisidel oli abikaasa Maria tal mõnikord kaasas või käis vahepeal külas. 1932. aasta mais käis Maria tervisevetel Vichy kuurordis Prantsusmaal. Koju tagasi sõitis Maria Genfi kaudu, kus abikaasad said ligi kuu aega koos olla. Laidoneride peret tabas tragöödia, kui nende 15aastane poeg Michael 20. aprillil 1928 end kogemata revolvriga mängides maha laskis. Maria juuksed läksid pärast seda lumivalgeks. Kurjad keeled rääkisid isegi enesetapust, olgu siis õnnetu armumise tõttu või trotsist mingisuguse vanemate kehtestatud keelu vastu. Michaeli traagilisest surmast ringles mitu versiooni, aga näiteks Maria teenijad eitasid enesetapu kuuldusi. Johan oli sel päeval tööreisil Virumaal. Pärast poja surma võtsid Laidonerid kasulapseks Maria vennapoja Aleksei Kruszewski. Johan Laidoneri ema Mari käis vahepeal poja perel külas, kuid elas kuni surmani 1938. aastal Viljandis. Laidoner sai autasuna teenete eest Vabadussõjas endale Viimsi mõisa, millele ta veel maad juurde ostis. Linnas oli tal kahekorruseline puitmaja Tõnismäel Õllepruuli tn 6. Mõisa hoonete ja linnamaja kordategemine ning talumajapidamise (puuviljaaed, piimakari, põllu- ja heinamaad) arendamine nõudis Laidonerilt suuri kulusid, ka laene. Juba 1930. aastate keskel oli Viimsi talu eeskujuks paljudele teistele. Maria Laidoneri loeti aastail 1934–1940 Vabariigi esimeseks daamiks, kuna president Päts oli lesk. Koos abikaasaga käis Maria pidulikel üritustel, vastuvõttudel, kontsertidel ja teatrietendustel. Omandanud briljantse tehnika, mängis Maria külalistele klaveril Chopini muusikat, valsse, masurkasid, nokturne ja poloneese. Õllepruuli tänava majas Laido- neridel külas käinud Saarsenite tütardel oli alati väga lõbus, ristiema rääkis neile mõnikord hirmulugusid vaimudest. Laidoneridel olid kodus lemmikloomadena kaks buldogit. Nad tohtisid lamada elutoas sohval. Söögilauas söötis Maria neid suurte singiviiludega. Näita rohkem Miša Laidoner hukkus noore poisina traagilises relvaõnnetuses, milles kahtlustati ka enesetappu. © Eesti Sõjamuuseum / Kindral Laidoneri muuseum Johan otsustas järgmisel aastal uuesti proovida, seniks aga suundus ta Peterburi lähedale Aljutino mõisasse, kus ema vend Peeter töötas mõisavalitsejana. Seal tegi Johan mõisatöid ning praktiseeris vene keelt. „Järgmisel sügisel kirjutas meile, et on teenistusse vastu võetud ja rügementi määratud,“ meenutas ema. „Koju tuli ta pärast kahe ja poole aastast äraolekut. Tuli jõuluks. Siis oli ta käinud juba pool aastat ohvitserikoolis.“ Kui Johan Laidoner 21aastaselt sõjakooli lõpetas, sai ta taas kuldse preemia: kulduuri. Sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner ja president Konstantin Päts (ees paremal) 1938. aasta laulupeal. Tagapool rahva seas paistab ka nende vana oponent Jaan Tõnisson. © RAHVUSARHIIVI FILMIMEES Sõbralik, aga kinnine Nii kodu- kui ka välismaiste sõjaväelaste mälestustes on Johan Laidoneri iseloomustatud igati hästi või isegi ülivõrdes. Juba Vabadussõja ajal tajuti Laidonerist hoovavat jõudu, mis köitis ning tekitas kohe usalduse. Tema erilist mõjuvõimet ümbritsevatele inimestele on täheldatud ka hiljem. Näiteks Sõjavägede Staabi operatiivosakonna ohvitser major Harald Roots nentis: „Ta sõnavõtud olid lühikesed, selged ning autoriteetsed. Käitumiselt oli ta lihtne ja enda suhtes vähenõudlik. Ta jättis väga meeldiva inimese mulje ja oli oma olemuselt tõeline suur juht.“ Välimuselt oli ta esinduslik, sümpaatne, lahke näoga. Märgitud on, et Laidoneri juhitud staabi välisõitudel valitses rahulik ja asjalik õhkkond. Mälestustes märgivad kõik, et Laidoner oli kinnise iseloomuga. Sugulane kolonel Villem Saarsen märkis: „Tema suur südamlikkus, abivalmidus ja alati vääramatu gentelmeni-korrektsus olid nagu sõsaromadused ühele kindlale reeglile elus – olla võimalikult rohkem ise- endaga ja mitte jagada ennast teistele.“ Ka kolonel Richard Maasing leidis, et Laidoner oli mõistuseinimene, kes rangelt valitses oma tundeid ja üksnes ülikitsas ringis võis enesest rohkem välja tulla. Poja surm 1928. aastal muutis ta veel kinnisemaks. Laidoneri suhtlemisviisile on ka kriitilisemaid hinnanguid, mis pärinevad 1930. aastaist, kui Laidoner oli Pätsi vaikival ajastul ülemjuhataja. Laidonerile meeldis ise palju rääkida, teistele omi mõtteid edasi anda. Teiste arvamusi või vastuväiteid ta ei aktsepteerinud, vaid kummutas need alati suure kindlusega. 1939. aastal märkas seda ka nii mõnigi välisriikide diplomaat. Laidoneri kätte koondunud suur võim ja avalik ülistamine võisid lõpuks ka talle mõjuda. Samas on mainitud sedagi, et ta rääkis impulsiivselt ja võis isegi jutu sees oma vaateid muuta. Laidoner oli alkoholi tarbimises mõõdukas ja suhtus liigjoomisse halvasti. Koolipõlves omandas Laidoner vene keele ja saksa keele oskuse ning alustas prantsuse keele õppimist. Vilno sõjakoolis ja Kindralstaabi akadeemias õppis ta veel prantsuse keelt. Oma abikaasa Mariaga suhtles Johan esialgu vene keeles, kuid Eestis õppis Maria selgeks eesti keele. Siiski kirjutas Johan kodunt eemal viibides oma kirjad Mariale ehk armsale Mašale, Mašenkale või Mašutkale ja pojale (kallile Mišutkale) vene keeles. Abikaasale saadetud kirjadel oli allkirjaks Vanja. Johan Laidoneri prantsuse keele oskus oli oluline Rahvasteliidu istungitel ja desarmeerimiskonverentsil. Mosuli missioonil 1925. aasta oktoobris märkis Iraagi ülemkomissari idaasjade sekretär Gertrude Bell, et Johan Laidoner ei rääkinud ühtegi tuntud keelt peale prantsuse keele. Prantsuse keelt kõneles ta aga vigaselt, täielikult eirates sugu, konjunktiivi ning kõiki keele lopsakamaid ja peenemaid nüansse. Oma kehvavõitu prantsuse keele oskust tunnistas Johan Laidoner ka mõnes kirjas abikaasale. Desarmeerimiskonverentsil tuli tal 1932. aasta mais juhtida komisjoni tööistungeid ning ta tunnistas, et see oli raske, kuid ta sai siiski üsna hästi hakkama. Istungiteks valmistumiseks tuli tal otsida abi sõnaraamatust ja grammatikast. Arvatavasti 1920. aastail õppis Laidoner kodus ka inglise keelt ja 1930. aastail sai ta selleski keeles kuidagi hakkama. Abikaasa Maria mälestuste järgi rääkisid nad kodus ühel päeval inglise keeles ja teisel päeval prantsuse keeles. Mälestuste põhjal räägiti Laidoneride kodus pärast Vabadussõda nii eesti, vene kui ka poola, prantsuse, saksa ja inglise keeles. Küllap oskas Maria inglise keelt abikaasast paremini. Laidonerid armastasid raamatuid ja neil oli Õllepruuli tänava majas väga korralik raamatukogu. Maria andmeil oli neil kokku 7500 köidet. Raamatud olid kaheteistkümnes kapis, ent põllutöö- ja aiandus- alane kirjandus asus Viimsis. Johan Laidonerile pakkusid huvi sõjaajalugu ja sõjateadus, iseäranis Eesti ajalugu ja Vabadussõja temaatika, aga ka maateadus, loodusteadus ning statistika. Johani teenistuse ajast Vene armees jäi neil ka Gruusiasse maha üsna korralik raamatukogu. Ka välisreisidel luges Johan Laidoner ajaviiteks peale ajalehtede ja ajakirjade raamatuid. Ühes kirjas abikaasale Genfist märkis ta, et igal õhtul luges ta õhtul voodis evangeeliumeid. Samas kirjutas ta abikaasale ka Journal de Geneve’is järjejutuna ilmunud romaanist ning juulis tellis selle lehe kuni aasta lõpuni. Näita rohkem Johan Laidoner Venemaal NKVD vanglas. Laidoner suri 13. märtsil 1953 ning see toimikufoto on tehtud kas samal aastal või aasta varem. © RAHVUSARHIIV Laidoneride vangipõlv Eestimaa okupeerimise järel ootas Johan Laidoneri pikk vangipõlv. Vana kindral pidas haigustest hoolimata vastu üle kümne aasta, sest talle andis jõudu võimalus kohtuda oma armsa naise Mariaga. Pärast 1940. aasta juunipööret jäid Laidonerid Eestisse, ehkki Saksamaa, USA ja Rootsi diplomaadid pakkusid neile abi Eestist lahkumiseks. Kindral Laidoner ei tahtnud muutuda pagulaseks ja võimalik, et 1939. aasta Moskva visiidi mõjul uskus ta, et Stalin jätab ta vabadusse. 19. juulil saadeti ehk küüditati nad Eestist välja Venemaale Penza linna. Maria väljasaatmiseks polnud korraldust, kuid ta läks abikaasaga omal soovil kaasa. 1940. aasta detsembris Penzas asumisel viibides said Laidonerid teada, et riik on ära võtnud nende Viimsi mõisa ja maja Õllepruuli tänaval. Selle peale kirjutas Johan Laidoner kasupojale Alekseile, et varandus ei ole elus ülim väärtus ja varanduse kaotus ei ole elu suurim õnnetus. Siiski oli tal kahju oma suure armastusega tehtud tööst nii Viimsis kui ka linnamaja juures. Hoolimata trööstitust olukorrast oli Laidoner siiski leplikult meelestatud ja rahulik: „Olen kõik teinud oma parima arusaamise järele ja ühiskonna ja riigi teenistuses olen kogu oma elu ajal viimase huvid seadnud kõrgemale kui isiklikud hüved.“ Johan arreteeriti 1941. aasta 28. juunil pärast Nõukogude Liidu ja Saksamaa sõja puhkemist ning mõni tund hiljem võeti kinni ka abikaasa Maria. Nad viidi eeluurimiseks Penza vanglasse. Kindral oli ülekuulamistel kindlameelne ja diplomaatiline, ta ei tunnistanud end milleski süüdi ega rääkinud välja mingeid saladusi. Samuti oskas ta käituda kambrisse paigutatud NKVD agendiga: oli näiliselt sõbralik ja avameelne, kuid midagi olulist ei rääkinud. See agent märkis oma ettekandes Laidoneri filosoofilist rahu, hiilgavat mõistust, hiigla suurt sõjandus- ja elukogemust ning järeldas, et Laidoneri tahtejõudu ja psüühilisi omadusi arvestades ei anna edasised jutuajamised mingit tulemust. Laidoner selgitas ka, miks ta Eestist ära ei sõitnud, ja kinnitas: „Parem surra siin, vanglas, kui paguluses.“ Laidoner oli Kirovi ja Ivanovo vanglas aastail 1942–1952 ning sellesse aega jäi ka paremaid päevi. Alates 1944. aasta sügisest oli tal võimalik kokku saada abikaasa Mariaga. Maria mälestuste järgi rääkisid nad koos olles ajaloost ja kirjandusest ning filosofeerisid. Johan Laidoner pani oma mõtted ka paberile, kuid NKVD põletas enamiku tema märkmeid ja vihikuid. Maria kätte jäi ainult mõni raamat, kus olid abikaasa märkmed. Johan Laidoneri tervis halvenes mõne aasta pärast, ta pidi korduvalt viibima vangla haiglas. Vanglas ütles ta oma abikaasale, et kui nad oleksid vastu pannud, oleksid nad saanud langeda sõdurina lahinguväljal. Korra märkis ta ka, et ehk pidanuks Eestis enesetapu tegema. Pole selge, kas 1952. aasta märtsis alustatud uute ülekuulamiste põhjuseks oli Laidoneri palvekiri Stalinile või julgeolekuorganite omaalgatus. Ülekuulajatel õnnestus Moskvasse Butõrka vanglasse toimetatud ja haigustest kurnatud Laidonerilt saada piinamise abil allkiri protokollile, milles ta tunnistas enda ja Eesti valitsuse süüd NSV Liiduga sõlmitud vastastikuse abistamise lepingu rikkumises. Maria nägi, kuidas abikaasa kanti ülekuulamiselt minema kanderaamil. Erinõupidamine kinnitas 16. aprillil Johan Laidoneri karistusmääraks 25 aastat vanglakaristust ning sama karistus määrati ka Mariale. Viimase eluaasta veetis Johan Laidoner Vladimiri vanglas, kuid abikaasad enam üksteist ei näinud. Kindral oli vahepeal liikumisvõimetu, kuid sai veel jalule. 1953. aasta veebruari keskel halvenes ta tervis järsult ja 13. märtsil vabastas surm vangi nr 11 ehk Johan Laidoneri vangistajate küüsist. Ta maeti vangla kõrvale linnakalmistule tundmatusse hauda. Ka Laidoneride kasupoeg Aleksei arreteeriti pärast sõja algust ning ta suri 26. novembril 1941 NKVD vangina Venemaal. Maria vabastati vanglast 1954. aastal ja asus elama Melenki linna. 1961. aastal pääses ta Eestisse ning elas Haapsalus. Näita rohkem <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/vana-Maria-Laidoner_KLMET1751_2F1535_2x.png" sizes="(max-width: 600px) 100vw, 600px" srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/vana-Maria-Laidoner_KLMET1751_2F1535_2x.png 600w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/vana-Maria-Laidoner_KLMET1751_2F1535_2x-300x300.png 300w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/vana-Maria-Laidoner_KLMET1751_2F1535_2x-150x150.png 150w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/vana-Maria-Laidoner_KLMET1751_2F1535_2x-100x100.png 100w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/vana-Maria-Laidoner_KLMET1751_2F1535_2x-75x75.png 75w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/vana-Maria-Laidoner_KLMET1751_2F1535_2x-350x350.png 350w" alt="" width="600" height="600" /> Maria Laidoner (1888-1978) Haapsalus © Eesti Sõjamuuseum / Kindral Laidoneri muuseum Riigimehe hüvastijätukiri Ka raskeil vangipõlveaastail, kui Johan Laidoner teadis, et peab surmani NKVD vangistusse jääma, lootis ta Eestile siiski paremat tulevikku. Oma testamendina või hüvastijätukirjana ühte sõnaraamatusse 26. septembril 1944 kirja pandud tekstis avaldab ta kindlat veendumust, et 21 ja poole aasta pikkune iseseisvusaeg jääb Eesti rahva ajaloos ja mälestustes ilusaimaks ajaks „ka sel juhul, kui eesti rahvas tulevikus jälle kord tagasi võidab oma riiklise iseseisvuse“. Ta kinnitas, et ta ei karda rasketes vangistusoludes enda pärast, kuid tal on valus, et tema tegevuse eest kannatab süütult tema armas abikaasa. Lõppu lisas ta poeet Byroni veidi muudetud sõnadega armastusavalduse isamaale: „Estonia, with all thy faults I love thee still. J. L. Inimesed surevad – rahvas ei kao, rahvas elab edasi.“ Näita rohkem Related Posts edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Sõjahull kuningas Karl XII juhtis Rootsi riigi hukatusse ning põgenes luksuslikule puhkusele Türgi sultani juurde" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/600x400-Karl_XII_and_Ivan_Mazepa_after-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/600x400-Karl_XII_and_Ivan_Mazepa_after-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/600x400-Karl_XII_and_Ivan_Mazepa_after-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Ühiskond Sõjahull kuningas Karl XII juhtis Rootsi riigi hukatusse ning põgenes luksuslikule puhkusele Türgi sultani juurde Sõjahull kuningas juhtis Rootsi hukatusse Karl XII jumaldas sõdimist, kuid tema kergemeelsus läks Rootsile maksma suurriigi positsiooni. Selmet Poltava all... by Troels Ussing & Andreas Abildgaard 9. sept. 2022 edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Suur lugu Hispaania kodusõjast: fašismi peatamine jäi räbaldunud rõivais väe hooleks" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/Lead-600x400-1-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/Lead-600x400-1-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/Lead-600x400-1-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Lahingud Suur lugu Hispaania kodusõjast: fašismi peatamine jäi räbaldunud rõivais väe hooleks Fašismi peatamine jäi räbaldunud rõivais väe hooleks 1936. aastal korraldas kindral Franco võimu saavutamiseks riigipöörde ja päästis valla Hispaania kodusõja.... by Mikkel Larsen & Bue Kindtler-Larsen 9. sept. 2022 edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Tänapäeva humanistlike Põhjamaade Soome-Rootsi-Norra-Taani lähiajaloos on õige mitmeid musti plekke" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/600x400_pohjamaade-must-sydametunnistus_A_P-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/600x400_pohjamaade-must-sydametunnistus_A_P-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/600x400_pohjamaade-must-sydametunnistus_A_P-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Igapäevaelu Tänapäeva humanistlike Põhjamaade Soome-Rootsi-Norra-Taani lähiajaloos on õige mitmeid musti plekke Põhjamaade must minevik Põhjamaade südametunnistusel on mitmesuguseid minevikus toime pandud jõledusi, nagu naiste-laste massihukkamised, LSD-eksperimendid homoseksuaalidega ja sundsteriliseerimine.© Julius Jääskeläinen... by Jonas Terney Arason & Bue kindtler-Nielsen 9. sept. 2022 edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Seksidroog osutus surmavaks mürgiks: saladuslik mõrvalugu Austria-Ungari keisririigist" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/box2-600x400-1-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/box2-600x400-1-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/box2-600x400-1-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Kuritöö ja karistus Seksidroog osutus surmavaks mürgiks: saladuslik mõrvalugu Austria-Ungari keisririigist Seksidroog osutus surmavaks mürgiks Kümme Austria-Ungari ohvitseri said 1909. aastal kingiks tablette, mis väidetavasti pidid suurendama vastupidavust voodis. Kingitused saatis... by Else Christensen 9. sept. 2022 edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Nutikad keskaja naised tüssasid kavalate nippide abil neitsikontrolli, et ikkagi tanu alla saada" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/shutterstock_212990821-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/shutterstock_212990821-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/shutterstock_212990821-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Igapäevaelu Nutikad keskaja naised tüssasid kavalate nippide abil neitsikontrolli, et ikkagi tanu alla saada Keskaja naised tüssasid neitsikontrolli Tuhande aasta eest võis neitsilikkuse kaotus purustada naise unistused. Et ikkagi tanu alla pääseda, võtsid kavalad... by Linda Corfitz Jensen 9. sept. 2022 Tags: First Second Third Forth Fifth Sixth

Noor Laidoner sai Kuhlbarsilt kuldmündi

Tule minevikku!

Kingitus väärtusega 53€!

Toimetus

Tellimine

Reklaam ajakirjas

Imelise Ajaloo raamatud

Privaatsustingimused

Üldtingimused

Kirjuta meile

© 2023 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud

Tere Tulemast tagasi!

Loo uus kasutaja!

Taasta enda parool