Mürsurahe

Esimese maailmasõja kindralid uskusid, et läänerindel kujunenud patiseisu saab murda ainult ennenägematu arvu suurtükkide abil. 1916. aastal võeti kasutusele uus ja hävitav suurtükiväetaktika, mis tekitas jalaväe ette liikuva tulevalli.

© BRIDGEMAN IMAGES

TROELS USSING JA NIELS-PETER GRANZOW BUSCH

7. OKTOOBER 2022

Somme’i jõest põhjas Thiepvali kõrgendikul laulis surm. Tema hääl kurdistas ka Saksa sõduri Karl Gorzeli kõrvad. Mürsud lendasid ulgudes läbi õhu ja lõhkesid maapinnal nii tugeva jõuga, et kogu ümbuskond vappus. Plahvatused paiskasid taevasse pinnasesambaid, mis langesid Karli ja tema sõjakaaslaste peale, täites nende suud-silmad mullaga.

Brittide suurtükid vaikisid alles nelja tunni pärast.

Kui 21aastane Gorzel kuulmise tagasi sai, kostsid ta kõrvusse nutt ja oiged. Tema ümber lebasid kohutavate vigastustega kaasmaalased, mõnel koguni jäsemed küljest rebitud. Veri immitses songer­maasse, mis kõigest kahe tunni eest oli olnud Saksa eesliini küllaltki korralik kaevikusüsteem.

„Milline kohutav vaatepilt! Ühestki kaevikust pole midagi järel! Nägemis­ulatuses paistavad üksnes mürsu­lehtrid,“ meenutas Karl Gorzel hiljem lahingu­väljal nähtut.

Tulistamine muutus taas ägedamaks

Tal polnud aga kuigi kaua aega ümbrus­konda vaadelda.

„Tulistamine muutus taas ägedamaks. See pani pea valutama ja huuled kõrbema. Meie saatus on jumala kätes,“ kirjutas Gorzel õudustest, mida ta 1916. aastal Somme’i lahingus läbi elas.

Tule minevikku!

Meie lugude täies mahus lugemiseks pead olema tellija.

LOGI SISSE kui juba tellid!

Ajakiri + digi

Paberajakiri + kõik lood mobiilis/arvutis

Ainult digi

Kõik lood mobiilis/arvutis

Tere Tulemast tagasi!

Sisesta enda kasutajaandmed

Loo uus kasutaja!

Täida allolev vorm registreerumiseks

Taasta enda parool

Palun sisesta parooli taastamiseks, enda kasutajanimi või emaili aadress