Tule minevikku!

Taani pastor otsis Gröönimaa kadunud viikingeid Keegi ei olnud Gröönimaa viikingitest 400 aastat midagi kuulnud. 1721. aastal tahtis pastor Hans Egede neid luterlusse pöörata, kuid kõik läks valesti. Misjonäri laevale järgnesid surm ja häving. © Åndahl Torben / Ritzau Scanpix ELSE CHRISTENSEN 1. SEPTEMBER 2021 3 min read Pastor Hans Egede oli hirmust kaame. 28. juunil 1721 asus tema laev Håbet (tn Lootus) umbes 80 kilomeetri kaugusel Gröönimaast, kuid meres ulpinud tonnideraskused jääpangad hoidsid Taani-Norra misjonäri vangis. Ajujää pressis laeva kõiki pardaid ja mastikorvist saabus heidutav sõnum, et jää ulatub nii kaugele, kui silm nägema ulatub. Peagi halvenes olukord veelgi. Ühel Håbeti kahest saatelaevast purunes kere ning meeskond võitles jäise mereveega, toppides tekkinud prakku riiet. Misjonär Egede oli koos oma naise ja nelja lapsega kajutis, mille uks löödi pärani lahti. Uksel seisis Håbeti kapten, parkunud näost peegeldumas õudus. Ta teatas hingeldades, et saatelaev on uppumas ja nii läheb tõenäoliselt ka Håbetiga. Kõik valmistugu surmaks. Sellal kui jää laeva vastu hõõrdus, pani Egede perekond käed palves kokku. Õnneks võetigi misjonäri palveid kuulda. Pärast pikka päeva täis ärevust ja meeleheidet avanes jää sama äkki, nagu see oli Håbeti ümber sulgunud. Egede sai jätkata oma ajaloolist retke Gröönimaa poole. Misjonäri katsumused olid aga alles alanud. Teda, tema perekonda ja 19 ekspeditsiooniliiget ootasid ees veel mitmesugused raskused. Karmil maal jälitasid Egedet nii külm, nälg kui ka surm. Hädavale sillutas teed Kui Egede kuulis 1708. aastal ühe kaubalaeva ohtlikust retkest kaugele saarele, ei saanud ta enam peast mõtet sõita ka ise Gröönimaale. Ta oli toona ühe väikese kihelkonna pastor Norra ranniku lähedal Lofootide saarestikus. Seda ametit ei pidanud ta endale kuigi sobivaks. Pealegi uskus pastor, et leidub rahvaid, kes vajavad evangeeliumide kuulutamist rohkem kui norrakad. Nagu teised palju lugenud mehed, teadis Egede lugu sellest, kuidas Islandi viikingid olid asunud umbes 700 aastat varem Gröönimaale elama. Nende vägitegudest oli hingekarjane lugenud keskaegsetest Islandi saagadest. Egede ajal oli veel mõistatus, mis oli neist Gröönimaa viikingitest saanud. Ühest Gröönimaal 1350. aastal kirjutatud tekstist teadis ta, et piirkonnas, mis asub tänapäeva Nuuki kandis, põhjamaalasi enam ei leidunud. Küll aga seda, kas piki Göönimaa põhjarannikut on veel alles selliseid kohti, kus pikad blondid inimesed võiksid elada, ei teadnud keegi. Briti, Hollandi, Hispaania ja Portugali laevad uurisid Gröönimaa rannikuid 15. ja 16. sajandil, kuid ükski neist ei teatanud valgetest inimestest. Egede oli aga kindel, et põhjamaalased elavad ikka veel Gröönimaal. Asjaolu, et neid polnud leitud, seletas pastor jääväljadega, mis eraldasid Gröönimaa suurema osa aasta vältel välismaailmast. Ta teadis ka, et Gröönimaa oli 100 aastat pärast põhjamaalaste kolonisatsiooni algust saanud koos oma kloostrite, katedraali ja preestritega sõltumatuks katoliku piiskopkonnaks. Et põhjamaalased – või normannid, nagu Egede neid järjepidevalt kutsus – pidid ikka veel olema katoliiklased, oli ta täiesti kindel. Olles ära lõigatud kontaktist Euroopaga, ei saanud nad ju midagi kuulda Martin Lutherist ja protestantismi õpetusest. Hans Egede kantsel polnud kaugeltki nii toretsev nagu see, kuid sellel oli üks suur eelis: võti oli ainult Egedel. © Science & Society Picture Library / Getty Images Noor pastor jättis oma bossi ukse taha Hans Egede oli kõigest 21aastane, kui ta 1708. aastal sai abipastoriks Lofootide saarestiku Vågani kihelkonnas. Hoolimata noorest east sekkus ta julgesti kirikusisesse võimuvõitlusse. Keset kirikut algatas ta tüli kihelkonna pastori Pareliusega, kes oli tema ülemus. Egede võitluslik meel läks talle maksma ametliku hoiatuse ning trahvi 24 riigitaalrit. See summa võrdus terve tünnitäie või hinnaga. Aja möödudes konflikt Pareliusega paisus. Egede teatas otsesõnu, et ta soovib eksklusiivset õigust kirikus jutlustada ja seda nõudmist toetas kogudus. Parelius keeldus luba andmast ja ilmus 1714. aasta kevadel kirikusse ning tüüris otse kantsli poole. Egede oli aga selleks valmistunud. Tema pealekäimisel oli kogudus ehitanud uue kantsli, mille sai lukustada. Kui Parelius uksest haaras, siis see ei avanenud ning kihelkonna pastor pidi kirikust lahkuma asja lahendamata. Konfliktid ja vaese kihelkonna majandusraskused panid peagi Egede unistama Gröönimaa reisist. Näita rohkem Egede aimas siin ära tundvat missiooni, millele tasus pühendada kogu oma elu. Skandinaavlase silmis olid katoliiklased eksinud inimesed, kes tuli kiiresti uude usku pöörata. Kirikumees pöördus Taani kuninga Frederik IV poole palvega, et ta saadetaks Gröönimaale. Norra kuulus toona Taanile, kuid suhtlemine kauges Kopenhaagenis resideeruva kuningaga oli sageli pikaldane, nii et Egedel kulus aastaid, enne kui ta vastuse sai. Asja ei teinud paremaks seegi, et 18. sajandi algul laastasid Põhjamaid nii sõda kui ka katk. Misjonitöö Gröönimaal maksnuks palju raha ja Egede püüdis selle hankimiseks meelitada ekspeditsiooni investeerima Norra kaubalinna Bergeni kaupmehi. Ta lubas neile odavaid karusnahku niipea, kui Gröönimaa koloonia on rajatud. Kuna aga kaupmehed ei näidanud üles mingit huvi, võttis pastor abiks blufi. Ühes oma kirjas, mis on dateeritud 26. novembriga 1718, esitas ta ekspeditsiooni detailse plaani. Egede lisas selles, et üks tema sõber oli ettevõtmise heaks juba lubanud 300 riigitaalrit. Tegelikkuses oli Egede investeerinud Gröönimaa ekspeditsiooni omaenda säästud, kuid seda ei maininud ta kellelegi. Trikk toimis. Jõukad Bergeni inimesed haarasid rahakotid ja asutasid 1721. aastal Bergeni kompanii. Kuningas Frederik IV toetas kaubakompaniid väikese summaga ja andis sellele monopoli kauplemiseks Gröönimaaga. Ühtlasi anti Bergeni kompaniile õigus luua oma armee, koguda makse ning mõista kohut kõigi üle, kes rikkusid Taani seadusi. Nõnda asuski Egede kolme laevaga merereisile. Pärast jäässe kinnijäämist ja puruksmuljumise hirmu võttis Håbet pardale ka purunenud saatelaeva meeskonna ning jätkas reisi. Kahekuine retk lõppes õnnelikult 3. juulil 1721, kui Egede laev heitis ankru Gröönimaa läänerannikul. Niiskus ja udu tungisid kõikjale Hans Egede oli Gröönimaale saabudes 35aastane ja ta naine Gertrud 13 aastat vanem. Abielupaaril oli kaasas neli last: 12aastane Poul, 11aastane Niels, 7aastane Kirstine ja 6aastane Petronelle. Karmil ja kõledal rannikul torkas suur pere kõigile silma. Egede üllatuseks ilmusid neid tervitama mitte pikad heledapäised põhjamaalased, vaid tillukesed tumedajuukselised inimesed. Inuitid olid harjunud Euroopa vaalaküttidega kauplema, kuid võõrad ei olnud kunagi kaasa toonud naisi või lapsi. Seetõttu vahtisid inuitid neid ainiti ja „eriti meeldis neile vaadata väikesi“, kirjutas Egede hiljem oma raamatus. <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/12/vahe-1.jpg" sizes="(max-width: 600px) 100vw, 600px" srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/12/vahe-1.jpg 600w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/12/vahe-1-300x300.jpg 300w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/12/vahe-1-150x150.jpg 150w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/12/vahe-1-100x100.jpg 100w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/12/vahe-1-75x75.jpg 75w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/12/vahe-1-350x350.jpg 350w" alt="" width="600" height="600" /> Teadlaste hinnangu kohaselt elas 11. sajandil Gröönimaal üle 2000 viikingi. Toona oli kliima leebem kui tänapäeval ja maad lihtsam harida. © Shutterstock Gröönimaa viikingite saladuslik saatus 400 aastat asustasid viikingid Gröönimaa läänerannikut ning kadusid pärast seda jäljetult. Põhjuse üle vaieldakse tänapäevani. Eiríkr Punane ja teised Islandi viikingid koloniseerisid 985. aastal Gröönimaa. Sealne kliima oli toona soojem ja maa viljakam kui tänapäeval. Leiud näitavad, et põhjamaalased, nagu neid nimetati, kasvatasid vilja ning pidasid lehmi. Kui kliima 1300. aasta paiku väikesel jääajal külmemaks muutus, ikaldus saak ning kari hukkus. Leitud luude analüüs aga näitab, et jääaeg ei olnud asukaile tingimata katastroof, sest põhjamaalased toitusid siis inuittide kombel hüljestest ja kalast. Sellest hoolimata kadusid põhjamaalased järgmise rohkem kui saja aasta jooksul jäljetult. Tänapäeva ajaloolased märgivad, et kuigi inimesed ei elanud toona kuigi vanaks, ei sisalda 14. sajandist pärit Gröönimaa hauad peaaegu üldse noorte inimeste luid. Oletatavasti lahkusid noored saarelt, et asuda elama Islandile või teistesse Põhjamaadesse. Väljaränne võis olla seotud ka sellega, et Euroopa ei vajanud enam morsakihvu, mis olid seni olnud põhjamaalaste üks tähtsamaid eksportkaupu. Morsakihvad olid turukonkurentsis alla jäänud elevandiluule. Viimane elumärk Gröönimaa põhjamaalastest on kirjalikult dokumenteeritud pulmad, mis peeti 1408. aastal. Näita rohkem Inuitid talle erilist muljet ei avaldanud: „Esmapilgul paistsid nad haletsusväärsed, olgu jumal suuremeelselt neile armuline.“ Egede ei olnudki inuittidest huvitatud, tema esmaülesanne oli leida saabuvaks talveks peavari. Pärast ranniku uurimist valis ta välja väikese saare, kuhu tuli rajada misjoni esimene asula. Ta nimetas selle uduse ja tuulise maatüki optimistlikult Lootuse saareks ning sellele ehitati kividest ja turbast maja. Hoone mõõdud olid 8 x 15 meetrit ning see oli jagatud 13 väikeseks ruumiks. Sinna pidi mahtuma elama ja magama kokku 25 inimest: Egede perekond ning misjoni raamatupidaja, puusepad, püttsepad, kalurid, müürsepad ja kolm naist, kes tegid majapidamistöid. Esimene talv kujunes karmiks. Kalapüük ebaõnnestus ja vähesed tedred, kelle mehed lasid, ei suutnud nii paljusid inimesi toita. Inuitid neile oma varusid ei müünud ning Egede ja tema inimesed pidid läbi ajama kodust kaasa toodud pudru, leiva ja õllega. Kui aga heitumus oli suurim, jõudis Gröönimaale valgus ja algas kevad. Egede sai viimaks võimaluse hakata ellu viima ekspeditsiooni tegelikku eesmärki: otsima kadunud põhjamaalasi. Vale kaart eksitas Egedet Sõudepaadiga sõites otsis Hans Egede 1722. aastal läbi hiiglasliku fjordipiirkonna tänapäeva Nuuki ümbruses. Ta leidis palju inuittide asulaid, kuid mitte ühtegi põhjamaalaste oma. Misjonär jäi siiski endale kindlaks. Põhjamaalased ise olid omal ajal teatanud, et Vesterbygden oli täielikult hävinud. Nende järeltulijate leidmiseks pidi ta otsima Østerbygdeni, mis tema arvates asus Gröönimaa idarannikul. Järgmisel kevadel, 1723. aasta aprillis, asus ta tarmukalt avastusretkele. „16. aprillil lahkusin ma kodust mõnepäevase teekonna kaugusel idas paikneva fjordi poole. Seda nimetati Ameraliki fjordiks. Ma pidin välja selgitama, kas see on koht – nagu gröönlased olid rääkinud –, kus leidub mingeid jälgi vanadest Norra kristlastest,“ kirjutas Egede. Retk kujunes karmiks elamuseks. Tugevad tuuled lasid Egedel ja tema meestel läbida kõigest 20 kilomeetrit, kui nad pidid varju otsima. „Me kohtusime gröönlastega, kes lasid meil oma telkides olla. Öösel tuli tugev kagutuul koos lumetuisuga. Tuul paiskas ümber telgi, kus ma magasin, ning me pidime teistesse telkidesse minema,“ kirjeldas misjonär. Olematu väin viis misjonäri valejälgedele 1723. ja 1724. aastal tegi Hans Egede kolm ränkrasket avastusretke, et leida kadunud põhjamaalasi. Tema otsinguid takistas aga ekslik kaart. Misjonär uskus, et Gröönimaa näeb välja nii, nagu on kujutatud sellel kaardil. 1. Hans Egede randumiskoht Egede avastusretked lähtusid Lootuse saarelt, kuhu ta ehitas 1721. aastal maja. Hiljem pidid tema ja ta kaaslased asulast siiski lahkuma ning inuitid andsid sellele seetõttu nimeks Illuerunnerit, mis tähendas „kohta, kust majad on ära viidud“. © Shutterstock 2. Viikingite katedraalide asjatud otsingud Misjonär Egede otsis olematut ehk põhjamaalaste katedraale. Ta ei teadnud, millised need välja näevad, kuid ta eeldas, et kui Gröönimaal oli olnud oma piiskop, siis pidi need ilmselt olema suured hooned. Samuti eeldas ta ekslikult, et need asuvad idarannikul. Saatelaev pandi seetõttu rannikut läbi otsima, ent jää ja tohutud avarused tegid ülesande võimatuks. 3. Vead eksitasid ekspeditsiooni Hans Egede kaardil läbis Lõuna-Gröönimaad lai veetee, Frobisheri väin. Mööda seda veeteed lootis misjonär jõuda oletatavasti idarannikul elavate põhjamaalasteni. Frobisheri väin asus aga Kanadas ja hiljem selgus, et see polegi väin. 1862. aastal avastas britt Charles Francis Hall, et see on laht, mis seejärel nimetati Frobisheri laheks. 4. Pastor leidis Østerbygdeni 1723. aastal avastas Hans Egede Gröönimaa lõunaosast ühe vana kiriku varemed. Seda nimetatakse tänapäeval Hvalsø kirikuks. Egede ei teadnud, et ta oli leidnud koha, millele põhjamaalased olid mõneti segadust tekitavalt pannud nimeks Østerbygden ehk Idaasula. 5. Egede reisis 250 km põhja suunas Hans Egede otsis Gröönimaa läänerannikul asjatult läbi suured piirkonnad. 1724. aastal jõudis ta Kangerlussuatsiaqi fjordi (tn Evighedsfjorden) 250 km kaugusel Godthåbist. Seal jõudis ta mandrijää lähedale. 6. Misjon kolis 1728. aastal Kui Taani kuningas saatis 1728. aastal Gröönimaale kuberneri, kolisid Hans Egede ja ta misjon uduselt Lootuse saarelt ühte suudme- lahte peasaarel, mis asus 17 km kaugusel idas. Asula nimi oli Godthaab (praegune Nuuk). Alles mõne päeva pärast tuul vaibus ja Egede sai uurida fjordi põhjaosa: „Ka seal kohtusime me gröönlastega, kes elasid telkides. Küsimise peale suutsid nad osutada hüljatud kruntidele ja platsidele, kus surnud kablunak’id (nagu nad meid nimetavad) kunagi olid elanud.“ Egede jätkas: „Ma käisin seda kohta vaatamas ja nägin selgelt märke, et seal on elanud inimesed, kes oskasid maad harida. Fjordi mõlemal küljel olid mitte ainult kaunid rohumaad, vaid ka nende majade varemed.“ Juunis naasis Egede Lootuse saarele, aga juba kaks kuud hiljem asus ta uuesti teele. Misjonäri kaasa võetud kaart näitas, et ta võib kasutada üht väina otseteeks Gröönimaa idarannikule, kus Egede arvates asus Østerbygden. Mingit väina ta aga ei leidnud ning kohalikud raputasid lihtsalt pead, kui ta selle kohta küsis. Väin osutus hiljem kartograafiliseks veaks. Kartograaf oli Gröönimaa segi ajanud Baffini lahega Kanadas ja paigutanud Frobisheri väina Gröönimaale. Egede ega teised seda 1723. aastal ei teadnud. Leidmata jälgegi väinast, püüdis misjonär seilata idarannikule ümber Gröönimaa lõunatipu Farewelli neeme. Jää ei suutnud kanda Kangekaelselt jätkas Egede oma retke. Mitmel korral sai ta oma teekonnal abi inuittidelt, kes olid nõus neid mõnel lõigul saatma. Võimsad loodusjõud heitsid aga meeste teele tõsiseid takistusi. Kui ekspeditsioon püüdis ühes kohas ületada jääga kaetud fjordi, läksid asjad valesti. Jää oli õhuke ning paljud vajusid sellest läbi. „Me olime sunnitud otsima kuiva maad, ronides järsu kalju otsa,“ jutustas misjonär. Raskused olid siiski asja eest, kuna inuittide osutatud kohast leidis Egede mitme suurema hoone varemed. Osa seinu seisis veel püsti ning kivid olid „väga heade proportsioonidega ja ühtlased“. Mõnevõrra kaugemal asusid pilkupüüdvad varemed. „Hoone oli kahtlemata olnud kirik, kuna sellel oli suur kivivundament – 48 küünart (30 m –toim) pikk ja 36 küünart (22,6 m – toim) lai. Polnud kahtlustki, et see oli meie vanade põhja kristlaste töö,“ kirjutas Egede. Pastori õnnetuseks ei saanud ekspeditsioon jätkuda. Mehed asusid rohkem kui 450 kilomeetri kaugusel Lootuse saarest, nende toiduvarud olid ohtlikult väikesed ja kalender näitas augusti lõppu. Sügis lähenes ja nad pidid turvaliselt koju jõudma. Vastu tahtmist oli Egede sunnitud järele andma. Kõik polnud siiski veel kadunud. Teel koju peatas Egede laeva koha lähedal, kus tänapäeval asub Gröönimaa lõunapoolne linn Qaqortoq (Julianehåb). <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/12/taga-1024x683.jpg" sizes="(max-width: 1024px) 100vw, 1024px" srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/12/taga-1024x683.jpg 1024w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/12/taga-300x200.jpg 300w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/12/taga-768x512.jpg 768w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/12/taga-600x400.jpg 600w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/12/taga-750x500.jpg 750w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/12/taga-1140x760.jpg 1140w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/12/taga.jpg 1200w" alt="" width="1024" height="683" /> 1719. aastal praktiseerisid hollandlased Gröönimaa lähedal intensiivset vaalapüüki. Samuti kauplesid nad inuittidega karusnahaga ning jahtisid hülgeid ja jääkarusid, kui selleks võimalus avanes. © Bridgeman Images „Gröönlased nimetasid seda Kakoktokiks ja see oli väga püha koht ja rohumaa,“ kirjeldas Egede. Seal nägi ta iseäranis hästi säilinud, suurtest lamedatest kividest ehitatud kiriku varemeid. Egede andis oma meestele korralduse maad kaevata, et põhjamaalaste jälgi leida, kuid nad ei osanud leitud luid ja potikilde dateerida. Koht, kus nad kaevasid, oli tegelikult Østerbygden, kuid Egedel polnud sellest aimugi, kuna ta arvas elupäevade lõpuni, et Østerbygden asub idarannikul. Veebruari jäises külmas sõitis ta taas välja, sel korral Kangerlussuatsiaqi fjordi (Evighedsfjorden). Tugev põhjatuul ja äge lumesadu sundisid teda juba märtsis tagasi pöörduma. Kuigi Egede oli ikka veel kindel, et põhjamaalased elavad Gröönimaal, hakkas ta tasapisi mõistma, et ei pruugi neid kunagi leida. Maa oli liiga suur ja loodus liiga metsik. Keelesegadus põhjustas naeru Kuna puudusid põhjamaalased, keda luterlusse pöörata, siis võttis Egede selle asemel nõuks hakata inuittidele kristlust jutlustama. Pettumus asendus peagi innukusega hülgeküttide hingede päästmisel. Nood kummardasid seni vaime, kandsid amulette ja pöördusid nõu saamiseks šamaani poole. Ülesanne osutus keeruliseks. Ükski missioonil osalenu ei mõistnud inuiti keelt ja inuitid tundsid ainult üksikuid Euroopa keelte sõnu, mille nad olid omandanud näiteks Hollandi vaalapüüdjatega kaupa tehes. Nende sõnavara sobis paremini kirjeldama morsakihvu ja -rasva kui lunastust ja Püha Vaimu. <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/12/koll.jpg" sizes="(max-width: 600px) 100vw, 600px" srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/12/koll.jpg 600w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/12/koll-300x300.jpg 300w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/12/koll-150x150.jpg 150w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/12/koll-100x100.jpg 100w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/12/koll-75x75.jpg 75w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/12/koll-350x350.jpg 350w" alt="" width="600" height="600" /> Tupilak oli vaim, kes inuittide arvates andis neile jõudu. Hirmutavaid kujusid võis kasutada ka vaenlastele õnnetuse kaela kutsumiseks. © Bridgeman Images / Ritzau Scanpix Hans Egede ähvardas šamaane surmaga Hans Egede saabumisel järgisid gröönlased loodususku, mis muu hulgas toetus kujutelmale, et inimesed ja loodus on füüsiline ja spirituaalne tervik. Ülesande eest siduda kaks maailma – füüsiline ja spirituaalne – tervikuks, hoolitses vaimne tervendaja ehk šamaan. Sellist vaimude väljakutsujat nimetasid inuitid oma keeles angokut ’iks. Šamaanid suutsid esile kutsuda abivaime ja teha maagilisi tegusid. Mõni nendest kinnitas näiteks, et ta suudab ennast nähtamatuks muuta. Lisaks tundsid šamaanid loodusravi ning hoolitsesid haigete eest. Egede põlgas šamaane, kes seisid kristluse levitamise teel. Misjonär nimetas nende meetodeid „ahvimängudeks“. Angokut ’id vastasid aga taanlasi pilgates ja demonstreerides nende võimetust Gröönimaa võimsate jõudude vastu. Näiteks kinnitas üks angokut , et ta on mitme surma taga, mis tabasid Godthåbi 1728.–1729. aasta talvel. Hans Egede ei hoidnud samuti ähvardusi tagasi. Kui üks šamaanidest ühel päeval misjonäri proovile pani, kutsudes välja saatana, et siis pastori üle nalja heita, ja saatan ei ilmunud, läks Egede närvi. „Peletamaks nende kohmakust ja vastalisust, ähvardasin ma neid, et kui palju inimesi meie maalt tuleb sellele maale, siis tapavad nad kõik, kes käituvad toorelt ja pilkavad jumalat,“ kirjutas pastor oma päevikus. Näita rohkem Egede käis inuiti asulais ja püüdis neis jutlustades nii hästi kui võimalik tõlkida piiblilugusid. Hoolimata headest kavatsustest sattus ta sageli naerualuseks. Näiteks teadis Egede, et Gröönimaa rahvas ei tundnud leiba ega vilja. Meieisapalve „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev“ ei tähendanud nende jaoks midagi. Selle asemel proovis ta kasutada sõna mamaq , mida kuulis sageli seoses söömaaegadega. Seda sõna tervitati aga kõva naerumürinaga. Nimelt ei tähendanud see toitu, vaid „oh kui isuäratav“. Misjonitöö hõlbustamiseks hakkas Egede inuiti lastele taani keelt õpetama. Idee seisnes selles, et mõnest lapsest võiks lõpuks saada misjonär. 1725. aastal ristis ta esimese Gröönimaa lapse, kes sai kuninga järgi nimeks Christian Frederik. Nälg nõrgestas mehi Isegi kui misjonitöö näis paljutõotavana, läksid asjad halvemini äriga, mis pidi misjonile andma hädavajaliku sissetuleku varude ostmiseks Taanist. Kaubavahetus oli loid. Håbeti teine saatelaev Anne Christine seilas koju Bergenisse, lastiks kõigest pool tünni rasva. Inuitid olid harjunud kauplema Hollandi vaalaküttidega ning selleks ajaks, kui taanlased oma soovidega välja ilmusid, olid nad kogu oma saagi nagu tavaliselt hollandlastele müünud. Talvel ähvardas Egede kolooniat nälg. Toiduks oli peamiselt hülgeliha – kui sedagi. Igapäevane ports tangusuppi ainult suurendas näljatunnet. Egede poeg kirjutas, et inimesed olid nii nõrgad, et suutsid sõuda ainult tunnikese, kui juba aerud käest kukkusid. Kolonistideks valiti süüdimõistetud sõdurid, näiteks häbipostist vabastatud, kes sunniti abielluma ja viidi Gröönimaale. © United Archives / Getty Images Gröönimaa pidid koloniseerima kurjategijad Hans Egede misjoni esimese kuue aasta jooksul elas Gröönimaal püsivalt ainult 25 taanlast. See arv mitmekordistus 1727. aastal, kui kuningas püüdis koloniseerimisele tõuke anda, tühjendades Kopenhaagenis ühe parandusmaja. Bergeni kompanii, mis vastutas kaubavahetuse eest Gröönimaaga, läks 1727. aastal pankrotti ja Taani riik võttis kuningas Frederik IV juhtimisel üle kompanii kaubamonopoli. Järgmisel aastal saatis kuningas ekspeditsiooni koloniseerima Nipisati saart Evighedsfjordi lähedal. Koloonia pidi toimima nii kauba- kui ka misjonijaamana ning sel pidi olema fort, muu hulgas kaitseks rüüstavate Hollandi vaalaküttide vastu. Ekspeditsiooni juhtis äsja ametisse nimetatud Gröönimaa kuberner Claus Enevold Pors. Pors tõi peale sõdurite endaga kaasa ka 12 meessoost süüdimõistetut. Enne Taanist lahkumist sunniti neid abielluma 12 naisega Kopenhaageni parandusmajast Spindenhuset. Vastabiellunud pandi kokku loosiga ja nende laulatus toimus Holmi kirikus Kopenhaagenis. Paarid saadeti Hans Egede sõnul välja „kõige armulisema kavatsusega, et maa nii rahvastataks ja rajataks kolooniad“. Miski ei läinud aga plaani järgi. Paarid ja lapsed, kes peagi abieludest sündisid, majutati talveks ekspeditsiooni laevale, kus nad kõvasti külmetasid. Möllas kopsupõletik ja esimesel talvel surid neist pooled. Ellujäänutele saadeti uued kaasad, kuid seda skeemi ei saatnud kunagi edu, sest süüdimõistetud kaklesid, jõid ja vahetasid naisi. Sellised tegevused muutsid raskeks pere eest hoolitsemise ning ülejäänud Gröönimaa alamatele heaks eeskujuks olemise. Näita rohkem Ühel päeval said kolonistid siiski nautida tõelist pidusööki: kašelotiaju. „Väljapressitud traani kasutasime seejärel või asemel hülgeprae jaoks ja pannkookide küpsetamiseks natukesest rukkijahust, mis meil veel järel oli,“ kirjutas Egede rahulolevalt. Pastor püüdis hollandlastelt meeleheitlikult toiduaineid osta, kuid nood ei saanud kuigi palju nendega jagada. Toitu tuli normeerida nii täpselt, et supitangusid pidi lõpuks kaaluma hõbedakaaluga, et keedetaks ainult rangelt hädavajalik kogus. Püssirohu ja kuulide puudus takistas mehi jahile minemast. Ainult varustuslaeva saabumine kodumaalt hoidis viimasel hetkel ära ekspeditsiooni kokkuvarisemise. Raskused polnud veel kaugeltki möödas. 1727. aastal läks Bergeni kompanii pankrotti ning kuningas Frederik IV võttis kaubavahetuse Gröönimaaga üle. Egedet ei mõjutanud kuninga otsus eriti palju, sest tema kõige hullemaks vastaseks jäi ikka loodus. 1730. aasta talvel langes temperatuur umbes 40 miinuskraadini. Kui lained vastu kallast murdusid, muutus möirgav meri väikesteks peenteks jäänõelteks, mis tungisid läbi kõikjalt. „Neil päevil oli nii erakordne külm, et Prantsuse brändi külmus pudelis, mis seisis kütmata majas,“ kirjutas Egede oma päevikus. Perekonnal oli pidevalt puudus küttest, nii et temperatuur elutubades ei olnud eriti palju kõrgem kui väljas. Tütar Kristine ütles, et kui keegi pillas keeva vee laua kõrvale, „sai sellest maha voolamise ajal kohe jää“. Samal talvel suri kuningas Frederik ja Taani uus kuningas Christian VI andis käsu, et kõik Gröönimaal asuvad taanlased peavad koju sõitma. Kuninga kohustuseks oli kanda kulud, mis seondusid sõdurite garnisoni hoidmisega Gröönimaal, ja Tema Majesteet uskus, et see on raharaiskamine. Üksnes Egede perekonnal lubati lahkesti veel üheks talveks jääda. „Minule oli see väga halb uudis ja see tabas mind südamesse, nagu eimiski muu siin maailmas suutnuks teha. Kogu leidlikkus ja hoolsus, mille olime pannud nende vaeste teadmatuses inimeste õpetamisse, oli raisatud ja asjatu,“ kirjutas misjonär kibedasti. Rõuged tapsid tuhandeid Egede kangekaelne soov Gröönimaale jääda hämmastas kuningat sedavõrd, et 1732. aastal saadeti üks mees nende järele luurama. „Mispärast pastor ja tema naine järjekindlalt klammerduvad sinnajäämise ja nii paljude hädade kannatamise külge aasta aasta järel ning on isegi enamiku oma rahast sellele tööle kulutanud,“ imestasid ametnikud. Luurele saadetu ei leidnud vastust, kuid Egede õnneks otsustas kuningas järgmisel kevadel, et missioon jätkub. Lisaks saabus kolm misjonäri, kes pidid Egedet aitama. Laev ei toonud aga kaasa ainult abilisi. Pardal olid ka rõuged. Kohutava kiirusega levis epideemia piki Gröönimaa rannikut. Egede sõnul suri enne epideemia raugemist 12 000 inimesest umbes 4000. Surnute seas oli ka Christian Frederik, esimene inuit, kelle Egede ristis. Brändi sulatas jää ja pakkus Hans Egedele võimaluse gröönlaste seas piibli sõnumeid levitada. © Shutterstock Alkohol tegi imesid Gröönimaa inuitid ei olnud alguses piiblisõnast eriti huvitatud ja jäid truuks šamaanide nõiakunstile. Hans Egede sai aga abi ootamatust kohast. Üks Gröönimaa mees oli peaaegu hinge heitmas, kui sai ühelt taanlaselt lonksu alkoholi. Inuitid olid seni brändit põlastanud, sest nad olid näinud, et see tegi Euroopa meresõitjad jalust nõrgaks. Haige paranes üllatavalt hästi ning kinnitas sestpeale kõigile, et tema ei kasuta enam šamaanide abi. Taanlaste brändipudelist oli ta leidnud midagi palju paremat. Kuuldus imeravimist levis kiiresti ümberkaudsetesse asulatesse ning peagi vahetasid gröönlased karusnahku ja liha alkoholi vastu. Gröönlased arvasid, et kange jook suudab mitte ainult haigusi ravida, vaid tühistab ka kahjustavad loitsud ja aitab naistel üle elada rasked sünnitused. Uus vaade alkoholile tegi rahva taanlaste suhtes sõbralikumaks ning Hans Egede misjonitöö lihtsamaks. Alkoholi kuritarvitamine ja sõltuvus sundis koloniaalvõimu 1750. aastaist alates seadma inuittidele alkoholi müümisele piiranguid ning kehtestama keelde. Need reeglid kehtisid suuremal või vähemal määral 1955. aastani. Näita rohkem See kaotus ei olnud Egedele viimane. Epideemia ajal hoolitsesid tema ja Gertrud haigete eest. Töö koormas ja muserdas naist nii, et ta jäi kurnatusest haigeks. 21. detsembril 1735 sulges Gertrud viimast korda silmad ja murtud Egede lasi valmistada spetsiaalse kirstu, et tema surnukeha Taani viia. 9. augustil 1736 jättis ta Gröönimaaga hüvasti. Taanis kannatas Egede mustade mõtete all. Eriti tundis ta süüd rõugeepideemia pärast. „Kui ma arvasin, et saabun maale nende inimeste lunastuseks ja õnnistuseks, tõid palved ainult hävingut ja hukatust,“ kirjutas ta masendununa. Peagi pastor toibus ja 1737. aastal rajas ta seminari, mis hakkas välja õpetama misjonäre teenistuseks Gröönimaal. Ta kirjutas ka raamatuid oma kogemuste ja inuittide kohta. 1740. aastal austati Egedet Gröönimaa piiskopi aunimetusega. Alates 1750. aastast kuni surmani 1758. aastal elas ta koos tütrega Taanis Falsteri saarel. Misjonär, kes ei leidnudki viikingeid, keda luterlusse pöörata, vaid ristis nende asemel Gröönimaa inuitte, sai hiljem tuntuks kui Gröönimaa apostel. Loe lisaks Hans Egede „Relationer fra Grønland 1721–1736, Meddelelser om Grønland vol. 54, 1925“. Niels Fenger: „Palasé – Hans Egede i Grønland“, SAGA, 2020. Mads Lidegaard „Hans Egede“, SAGA, 2020. Related Posts edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Taani pastor otsis Gröönimaa kadunud viikingeid" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/12/pre-3-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/12/pre-3-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/12/pre-3-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Tsivilisatsioon Taani pastor otsis Gröönimaa kadunud viikingeid Taani pastor otsis Gröönimaa kadunud viikingeid Keegi ei olnud Gröönimaa viikingitest 400 aastat midagi kuulnud. 1721. aastal tahtis pastor Hans... by Else Christensen 29. dets. 2023 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Katk tegi Rooma riigist hauakambri" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/12/pre-2-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/12/pre-2-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/12/pre-2-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Katastroofid Katk tegi Rooma riigist hauakambri Katk tegi Rooma riigist hauakambri Bütsantsi keiser vallutas 541. aastaks suurema osa kunagise Lääne-Rooma riigi valdustest. Väljastpoolt tundus riik tugevamana... by Natasja Broström 29. dets. 2023 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Miks ehitasid inglased Thamesi jõele relvastatud tornid?" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/11/GETTY-PRE-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/11/GETTY-PRE-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/11/GETTY-PRE-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Sõda Miks ehitasid inglased Thamesi jõele relvastatud tornid? Miks ehitasid inglased Thamesi jõele relvastatud tornid? © Fred Morley / Stringer / Getty ImagesEMRAH SÜTCÜ JA BUE KINDTLER-NIELSEN1. SEPTEMBER... by Emrah Sütcü ja Bue Kindtler-Nielsen 17. nov. 2023 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Miks oli jäämees Ötzi tätoveeritud?" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/11/otzi-prev-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/11/otzi-prev-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/11/otzi-prev-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Arheoloogia Miks oli jäämees Ötzi tätoveeritud? Miks oli jäämees Ötzi tätoveeritud? © Südtiroler ArchäologiemuseumEMRAH SÜTCÜ JA BUE KINDTLER-NIELSEN1. SEPTEMBER 2021 3 min read Alpidest leitud umbes... by Emrah Sütcü ja Bue Kindtler-Nielsen 17. nov. 2023 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Mis oli kirjas esimeses üle Atlandi saadetud telegrammis?" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/11/a-prev-1-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/11/a-prev-1-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/11/a-prev-1-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Leiutised Mis oli kirjas esimeses üle Atlandi saadetud telegrammis? Mis oli kirjas esimeses üle Atlandi saadetud telegrammis? © METROPOLITAN MUSEUM OF ART SCIENCE SOURCEEMRAH SÜTCÜ JA BUE KINDTLER-NIELSENSEPTEMBER 2021... by Emrah Sütcü ja Bue Kindtler-Nielsen 17. nov. 2023 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Kas USA teadis, et Jaapan kavatseb Pearl Harborit rünnata?" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/11/pearl-pre-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/11/pearl-pre-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/11/pearl-pre-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Sõda Kas USA teadis, et Jaapan kavatseb Pearl Harborit rünnata? Kas USA teadis, et Jaapan kavatseb Pearl Harborit rünnata? © Associated Press BilledbylineEMRAH SÜTCÜ JA BUE KINDTLER-NIELSEN1. SEPTEMBER 2021 3... by Emrah Sütcü ja Bue Kindtler-Nielsen 17. nov. 2023 Tags: First Second Third Forth Fifth Sixth

Taani pastor otsis Gröönimaa kadunud viikingeid

Tule minevikku!

Kingitus väärtusega 53€!

Toimetus

Tellimine

Reklaam ajakirjas

Imelise Ajaloo raamatud

Privaatsustingimused

Üldtingimused

Kirjuta meile

© 2023 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud

Tere Tulemast tagasi!

Loo uus kasutaja!

Taasta enda parool