Tule minevikku!

Suvepäike vanas pildialbumis Tallinna Kalamaja linnaosa elanike vanadest fotoalbumitest selgub, et linlased on osanud suvepuhkust mere ääres hinnata igal ajal – isegi siis, kui teed koduranda tõkestas okastraat.

© Riina Tarkpea erakogu LAURI JAMSJA, TALLINNA LINNAMUUSEUM 8. MAI 2022 3 min read Ehkki Kalamaja ei seostu just eriti paljudele puhkamise ja aja mahavõtmisega, on sel piirkonnal nii mõndagi pakkuda olnud ka lõõgastujaile. 19. sajandil sai end vette kasta supelmajakestes praeguse Linnahalli kandis. 1850. aastail hakkas ettevõtja Johann Krausp pakkuma ravivanne, muu hulgas sai end turgutada linnase- ja kuusekäbiekstraktivannis ning kontsentreeritud merevee vannis. Meremuda toodi Kalamajja nii Viimsi lähedalt madalast lahest kui ka Haapsalust. Kümblusasutuste pidajaid häiris Tallinna reovesi, mis just nende ettevõtmiste lähedal kanali kaudu merre voolas. Hoolimata lehkavast mereveest ja linnalt saadud ettekirjutustest õitses kümblusasutuste äri edasi: 1889. aastal kümbles Krauspi vannimajas külmas merevees 18 460 inimest. Kahjuks pole Kalamaja elanike albumitest seni leitud pilte Krauspi või mõnes teises kümblusasutuses käimisest. Kõige vanem elanik, kes lubas Kalamaja muuseumil oma fotoalbumeid lehitseda, oli 1932. aastal sündinud Ingrid. Mere äärde pole kauge minna Küll aga on Kalamaja inimeste perealbumites rohkesti fotosid 1920. aastate puhkehetkedest. Üks suverõõmude nautimise koht oli Pirita, kus käidi ujumas, päevitamas ja paadiga sõitmas. Piritale reisimiseks on läbi aegade kasutatud ühissõidukeid, näiteks omnibuss-vankrit ehk ahvikasti, parve, Kalarannast väljunud aurupaati Kalev või isegi veoautot nr 134. Pirita ja Kalaranna vahel sõitnud laevadest suurim oli Polaris, mahutades suisa 300 reisijat. Austatud kuurordi staatuse pälvis Pirita 1924. aastal. Kaitserajooni piirkonda arvati maa-ala, mis ulatus Kadriorust mööda mereranda Viimsi mõisani. Muidugi ei jätnud Kalamaja elanikke külmaks ka teised 1920.–1930. aastail populaarsed suvituskohad, nagu Pärnu, Narva-Jõesuu, Haapsalu, Toila, Elva, Pühajärve ja Viljandi. Avastati isegi väljamaa rõõme, sõites üle mere Helsingisse või kaugemalegi. Soo tänaval elanud Hildegard sõitmas 1930. aastail Helsingisse. © Anneliis Tõldsepa erakogu Okastraat eraldas merest Ehkki kosutust pakkuv mereäär oli Kalamajas inimestel omast käest võtta, sulgus see 1940. aastail. Teine maailmasõda katkestas senise supluskorralduse ning mere äärde rajati muu hulgas paadi- ja ehitustarvete töönduslik artell Rool. Köie tänaval elanud Riina (snd 1941) meenutab, kuidas Kalamaja elanikke lahutas merest kõrge plankkaed okastraadiga. Kaugelt nägi merd üksnes kõrgendikul asuvalt Vana-Kalamaja ja Suur-Patarei tänavalt. Salme tänaval elanud Külli (snd 1961) on kirjeldanud merest äralõigatust nii: „Meil ei tulnud mitte kunagi ette, et me oleme merele nii lähedal, sest see oli ju kinnine sõjaväe piirkond. Mõtlesin, et kus me elanud oleme, et me oleme mere lapsed, mere ääres elame ja meil ei olnud kunagi seda tunnet. Me ei teadnud, et plankaia taga on meri.“ Kui oli soov lõõgastuda vee ääres, tuli Kalamaja elanikel seda otsida mujalt. Lähim pääs merele oli alles Russalka skulptuuri juures. Kalamaja Köie tänava pere käis 1957. aastal matkal Saaremaal Suure Tõllu kivi juures. © Riina Tarkpea erakogu Nõukogude okupatsiooni tingimustes arenes siseturism. 1950. aastate ekskursioonid olid enamasti mõnepäevased, põhilised sõiduvahendid olid rongid ja inimeste veoks kohandatud veoautod. Pärast sõda oligi üks suuremaid murekohti just nimelt transport, bussiekskursioonide korraldamise muutis keeruliseks nii busside vähesus kui ka nende väike mahutavus. Esimesed isiklikud autod võimaldasid sõita mugavamalt nii Piritale, loodusesse kui ka Lätti jt Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud maadesse. Linnakärast põgenemiseks renditi tube või maju ka Tallinnas ja selle lähistel, näiteks Nõmmel, Kaberneemes ja Randveres. Üürimaja renditi sageli pikemaks ajaks, mõnikord suisa terveks suveks. Kui muidu oli Kalamaja lastel palju aega õues mängida, siis suvel olid tänavad mängijatest tühjemad: paljud linnalapsed veetsid renditud suvemajades aega koos vanaemadega. Nende vanemad sõitsid sinna nädalavahetustel pärast tööd. Pikemaks ajaks mindi külla ka maal elavatele sugulastele. 1950. aastail muutus üha populaarsemaks siseturismi vormiks matkamine. Seda oli juba iseseisvusajal laialdaselt propageerinud ka Eesti Turistide Ühing, kes ärgitas oma 1938. aasta matkakavas inimesi matkama kodumaa kaunistes kohtades. Olenemata puhkuse sihtkohast ja viisist võib Kalamaja elanike piltidelt märgata imelist kergust, mille allikaks on puhkuse ajal avanenud võimalus aeg maha võtta. Soe ilm, loodus ja eemalolek argisest keskkonnast – seda kõike on püütud ka läbi kaamerasilma jäädvustada. Majaomanik Aleksanderile meeldis end Pirita rannas tuulutamas käia. © Eve Andressoni erakogu Aleksander suvitas Pirital Pärnumaalt pärit Aleksander teenis Tallinnas elatist juuksuri, klaverimängija ja vasikanahkade müügiga. Ta oli töökas mees ja jõudnud haljale oksale, omades kaht maja Soo tänaval ja üht Uus-Kalamaja tänaval. Suviti armastas 1881. aastal sündinud Aleksander käia Pirital hinge tõmbamas. Pildil näemegi Aleksandrit 1920. aastail rannamõnusid nautimas. 1940. aastail põgenes Aleksander küüditamishirmus oma sünnikohta Halinga külla. Soo tänava kodust õnnestus tal imetabasel kombel muu hulgas kaasa võtta isegi söögilaud ja klaver. Näita rohkem Tamara pere 1925. aastal veemõnusid nautimas. © Riina Tarkpea erakogu Suvi Naissaarel Kalamajas sündinud ja seal 60 aastat elanud Tamara (snd 1916) puhkas lapsena koos oma vanematega igal suvel mere ääres. Võimalus suviti ujuda ja päevitada oli talle väga oluline. Aastail 1921–1922 veedeti puhkus Narva-Jõesuus lähisugulaste suvevillas. Aastail 1923 ja 1924 suvitati Kalamajale lähemal – Pirital. Seal üüriti kohalike talus üht või mitut tuba. Üürikodude eest hoolitseti hästi: korraldati koristamistalguid, tuulutati ja pesti pesu. Loomulikult nauditi ka suvemõnusid: peesitati võrkkiiges, ujuti meres, söödi-pidutseti. 1925.–1928. aasta suved veedeti Naissaarel. Neil aastail oli Naissaar populaarne suvituskoht, saarele sai sõita paadiga. Kalamaja elanikele oli niisuguse reisi ette võtmine eriti mugav, sest alus väljus ju Kalarannast. Tamara pere üüris endale elamise Naissaare rannarootslaste talus, mis asus arvatavasti Lõunakülas. Tamara meelistegevus Naissaarel oli loomulikult ujumine. Näita rohkem Jalutuskäik Emajõe Ateenas Karlil tuli nii mõnigi kord sõita Kalamajast Tartusse tööd tegema. See tuli sellest, et Karlil olid kuldsed käed. Oma pere Noole tänava korterisse ehitas ta näiteks pliidiga köetava radiaatoritega küttesüsteemi ja veekloseti ning vedas hoovipealsesse pesukööki veetoru. Torulukksepa oskused oli Karl pärinud oma isalt, kellel oli tsaariajal olnud oma torulukkseppade brigaadiga ettevõte. Seal õppis ameti selgeks ka Karl. Mõnikord, kui Karl viibis oma brigaadiga pikemal komandeeringul Tartus, tuli tema pere talle Emajõe Ateenasse külla. Üheskoos käidi 1930. aastail jalutamas Tartu parkides, Toomemäel ja Tähtveres. Koos Karli ja tema naise Hildaga oli nendel jalutuskäikudel kaasas ka 1938. aastal sündinud poeg Mati, kes suuremaks kasvades õppis selgeks oma isa ja vanaisa ameti ning hakkas samuti torulukksepaks. © Mati Pebre erakogu Väike Mati 1939. aastal Tähtvere pargis . © Mati Pebre erakogu Kalamaja Noole tänava pere 1939. aastal Tartus Toomemäel. Narva-Jõesuu naisterand Kalamajas Soo tänaval elanud ema-tütar Alide (snd 1877) ja Hildegard (snd 1909) käisid 1930. aastail suvitamas Narva-Jõesuus oma sugulaste juures. Mitmel suvel üüriti seal suvemajas tuba. Narva-Jõesuu oli tallinlaste seas tuntud suvituskoht. Ehkki Pirita oli palju lähemal, mõjus Narva-Jõesuu uhkemana, lisaks oli kõrges hinnas sealne pikk liivarand. Hildegard ja Alide said Narva-Jõesuus peesitada alal, mis oli mõeldud ainult naistele. Rannas olid nimelt kehtestatud eraldi tsoonid naistele ja meestele, lisaks oli omaette ühisrand. Kuni 1922. aastani teati Narva-Jõesuud hoopiski Hungerburgina. 1930. aastail kavatseti Narva-Jõesuule anda uus nimi, mis oleks lääne turistidele suupärasem ning aitaks neid paremini ligi meelitada. Nimed, mida pakuti, olid Kuurort Narva, Narva Merekuurort, Narva Rand, Narva-Suu. Ema Alide istub toolil ja tütar Hildegard toetub sellele, taga seisavad sugulased Julie ja Luise. Foto on tehtud 1930. aastal Narva-Jõesuus. © Anneliis Tõldsepa erakogu 21aastane Hildegard (vasakul) 1930. aastal oma vennanaise Elli ja tema koeraga. © Anneliis Tõldsepa erakogu Postkaart Rio de Janeirost Johan sündis 1905. aastal Vana-Kalamaja tänaval. Noore poisina teenis ta koos sõpradega taskuraha üleslauljana. Nende keelpilliansamblit sai tellida näiteks sünnipäevaüllatusena akna alla muusikat mängima. Johan mängis ansamblis kitarri. Talle ei meeldinud oma kitarri liiga mahe kõla. Mees igatses endale kahe kaelaga võimsamat pilli. Ühel hommikul, kui poisid kella 6 paiku järjekordselt mängult koju tulid, heitis oma pillis pettunud Johan muusikariista bussi rataste alla. See juhtus praeguse Viru hotelli kandis, kus toona asus bussipark. 1925. aastal läks 20aastane Johan Brasiiliasse tööd ja paremaid elutingimusi otsima. Eestis valitses tol ajal suur tööpuudus. Johan rändas mööda maad ringi ning jäi lõpuks elama Rio de Janeirosse. Ta töötas nii ehitusel kui ka sadamas. Albumis on foto, millel poseerivad mehed ühel puhkepäeval kohaliku restorani ees. On 23. juuni 1926. Tõenäoliselt tulid Eestist kaugel viibinud mehed kokku, et tähistada kohalikus söögimajas eestlaste võidupüha ja jaanilaupäeva. Johan kirjutas foto pöördele: „See on üks söögimaja kaigastest üles löödud. Näha on ka osa saviseina.“ Õde Alide pidas venna Johaniga kirjavahetust, mehe viimane kiri jõudis Brasiiliast Eestisse 1939. aastal. Sõja algusega katkes ka õe-venna suhtlus. 1963. aastal otsiti Johanit Punase Risti kaudu, aga tulutult. Teada on üksnes see, et Johani unistus kahekaelalisest kitarrist läks Brasiilias lõpuks täide. Johan 17. juulil 1926 São Paulos Brasiilias. © Heda Ursula Ranniku erakogu Johan (paremalt teine) Eesti ja Brasiilia poistega 1926. aastal kohaliku söögimaja ees. © Heda Ursula Ranniku erakogu Kaunid suved Nõmmel Kalamajas sündinud ja seal 35 aastat elanud Riina (snd 1941) veetis oma suved alates 1946. aastast Nõmmel. Nende perel oli seal suvekodu, kus elati maist oktoobrini. Riina ja vanaema Elli olid kodused, ema-isa käisid elektrirongiga Tallinnas tööl. Nõmmel oli perel külluslik marja- ja puuviljaaed, kus sai põske pista sõstraid, tikreid, vaarikaid, õunu, pirne, ploome, kirsse, mureleid ja ka metspähkleid. Aiasaadustest valmistatud kompotte-moose oli hea talvel Kalamaja kodus nosida. Riina vanaema võttis ka teisi Kalamaja koduhoovi lapsi Nõmmele „puhast õhku hingama“ ja marju sööma. Ehkki lapsed vaheldusid, oli kogu aeg keegi külas. Sageli jäädi isegi nädalateks suvitama. Põhiliselt mängisid lapsed oma aias. Käidi ka Glehni pargis krokodilli peal turnimas ja külma allikaveega basseinides ujumas. Basseini seinad olid looduslikult turbased, seetõttu olid ujumisriided pärast paksult turbapuru täis. Koduaias oli suur metallvann soojenenud veega, kus Riina ja teised külas olnud lapsed end pärast ujumist loputasid. Igal nädalal käidi ka Valdeku saunas, kus sai juua maitsvat sidrunimaitselist Kellukese limonaadi. Riina ja vanaema igapäevane käik oli retk piimatädi juurde värskelt lüpstud piima järele. Paljudel nõmmekatel olid siis veel lehmad ja sead. Riinal oli puidust tõukeratas, millega sai järgemööda sõita ümberkaudsetel tänavatel oma kehtestatud reeglite järgi. Autosid ju polnud, aga hobust vankriga nägi juba kaugelt, et eest ära tulla. Vanemas eas meeldis Riinale käia armsas ja hubases kinos Võit. Riina naabrite aias koos kanadega. On aasta 1947. © Riina Tarkpea erakogu Naabritädi Riinat sõidutamas. © Riina Tarkpea erakogu Vanaema Elli ja lapselaps Riina lõhnavate floksidega 1947. aastal. © Riina Tarkpea erakogu Randvere, 1950. aastad Aastail 1956–1957 suvitas Kalamaja Soo tänava tüdruk Anneliis (snd 1941) oma perega Randveres. Kohaliku pererahva käest renditi seal mere ääres asunud talumaja, kus elati sageli mitu kuud. Mereni oli kõigest 40–50 meetrit! Käidi ujumas, sadamast kalu toomas, seenel. Kui emad-isad sõitsid linna tööle, toimetas Anneliis oma vanaema Alide ja naabrite vahva pisipojaga omapäi. Isaga käidi mõnikord päikesetõusu ajal ka põhjaõngesid panemas. Alltoodud fotol peetakse ühiselt piknikku, maitstakse suitsulesta. Anneliis kandis ujumas käies kootud trikood, mis oli valmistatud Mako vabrikus. Trikood olid toona enamasti kootud, kas üheosalised või kaheosalised. Anneliis (paremalt teine) oma kootud trikooga suure kivi otsas. On aasta 1956. © Anneliis Tõldsepa erakogu Suvitajate ühine piknik 1957. aastal. Muu hea-parema kõrval maiustatakse suitsulestaga. © Anneliis Tõldsepa erakogu Autoreis Läti NSVsse Kalamajas Soo tänaval elanud Varandi pere elu muutus põhjalikult, kui isa Inno (snd 1929) ostis 1950. aastail oma perele BMW 326. Autot juhtis isa ise, ema ei osanud juhtida. Poes käimiseks autot ei kasutatud, kuna kõik poed olid läheduses ja toiduvalik väike. Linnas pruugiti autot ainult siis, kui oli vaja minna turule, kaubamajja või teatrisse või sõita terve perega Kadriorgu või Piritale jalutama. Kui oli vaja vaba aega sisustada, oli auto asendamatu kaaslane igal aastaajal – palju sõideti loodusesse (marjule, seenele, talvel suusatama, suvel randa, matkama mööda Eestimaad). Pikemateks sõitudeks oli isa konstrueerinud auto istmetele katted, nii et seljatugesid alla lastes sai autos ka magada. Kõige kaugemad sõidud tehti Lätti. Seoses ühe reisiga Riiga meenub peretütrel Merjel (snd 1962) üks vahva seik: „Kuna auto liikumiskiirus oli väike (kuni 70 km/h) ja teekonnal tegime liiga palju vahepeatusi, ei jõudnud me enne pimedat Riia lähedale järveäärsesse ööbimiskohta. Lõpuks keerasime auto ühelt väikeselt teelt sisse, parkisime kuuseheki taha ja seadsime auto magamiseks valmis. Ümberringi oli täiesti kottpime. Hommikul ärkasime kõva lärmi peale. Tõusime istuli, upitasime aknast välja vaadata ning näeme – ümber auto jooksevad gaasimaskides sõdurid! Olime pimedas oma ööbimise sõjaväe polügoonile üles seadnud! Pärast isa selgitusi manöövri ülemale saime voodiks sätitud autoga kuidagi sealt ära sõita, et auto eemal „magamistoast“ jälle autoks teha.“ Merjele olid Lätis põnevaimad paigad suur Riia loomaaed ja lõbustuspark ning kauplus Laste Maailm. Seal oli elamuseks sõit liikuva trepiga, millesarnast Eestis toona veel kuskil polnud. Pilku püüdis ka liikuvate nukkudega vaateaken. Merje on nende ühiste perekondlike väljasõitude üle õnnelik – need andsid talle loodusarmastuse kogu eluks. Sõiduautot BMW 326 toodeti Saksamaal aastail 1936–1941 ning pisut ka pärast sõda Nõukogude kontrolli alla läinud tehases. Varandi pere sai selle uhke auto omanikuks 1950. aastail ning see oli nende lahutamatu kaaslane kuni 1971. aastani. Merje (vasakul) 1967. aastal koos oma perega väljasõidul. © Inno Varandi ja Merje Varandi erakogu Rannarõõmud Pirital Soo tänaval elanud Hildegardi (snd 1909) perekond käis sageli puhkamas Pirital. 17aastane Kalamaja neiu käis Pirital sõpradega aega veetmas juba 1920. aastate lõpul. Koos klassiõdedega mängis ta seal ka võrkpalli. Peale rannamõnude nautimise pakkus meelelahutust paadisõit Pirita jõel, üks selline võeti 1930. aastail ette sugulastega. Hildegardi tütar Anneliis (snd 1941) armastas samuti Pirital klassikaaslastega puhkamas käia. 1959. aastal läksid nad Piritale eksamiteks „õppima“, aga enamjaolt ei olnud aega õpikuidki avada. Anneliisil oli Piritale Kalamajast mugav minna, sest Meriväljale sõitev buss nr 1 peatus tema kodumaja ees ehk Tööstuse ja Kungla tänava nurgal. Aknast vaadati, kui eemal buss peatus, ning siis lipati ruttu õue. Kuna buss oli sageli rahvast täis, saadeti piletiraha konduktorile käest kätte ja pärast tuli sama teed pidi pilet tagasi. Pilet maksis 50 kopikat, ent 1961. aasta rahareformi järel 5 kopikat. Bussisõidu ajal sõlmiti nii mõnigi uus tutvus, kellega rannas koos aega veeta. Kooliajal käis Anneliis ainult Pirital, kus ujuti, mängiti võrkpalli, osteti jäätist-limonaadi ning vaadati nägusaid noormehi. Kuna Pirital olid 1950. aastail lukustatavad riietuskabiinid, ei pidanud oma asju valvama ning sai vabalt ühest ranna otsast teise jalutada ning suhelda tuttavatega. Ujumisrõivaid oli aga tollal keeruline saada. Üks võimalus oli näiteks teha kolmnurksest pearätikust rinnahoidja, mis seoti seljataha kinni. „Ilus aeg oli nooruse aeg,“ ütleb Anneliis. Kui naine oli juba ise ema, viis ta Piritale päikesevanne nautima ka oma lapsi. Hildegard (paremalt neljas) käis 1920ndail Pirital koos klassiõdedega võrkpalli mängimas. © Anneliis Tõldsepa erakogu Hildegard sugulastega 1934. aastal Pirita jõel. © Anneliis Tõldsepa erakogu Anneliisi poeg Marti 1968. aastal Pirital. © Anneliis Tõldsepa erakogu Saaremaa maitsed Alates 1950. aastaist sõitis Kalamaja Köie tänava tüdruk Riina (snd 1941) oma vanemate tööpuhkuste ajal koos perega Saaremaale. Esimestel aastatel tuli Saaremaale minekuks sõita kõigepealt kitsarööpmelise rongiga Virtsu, sealt edasi praamiga üle vee. Kuivastus ootas veoauto, mis viis inimesed Kingisseppa (Kuressaarde). Riinale on mällu sööbinud, kuidas auto kasti roniti mööda metallredelit. Kui pere sai omale auto, muutus sõit palju mugavamaks. Kuna tüdruku isa Nikolai oli saarlane, sõideti palju mööda Saaremaad ringi ja külastati sugulasi-tuttavaid. Kalamaja pere seadis end sisse vanaisa Jakobi talus. Nikolai tegi seal vajalikke remonditöid, parandas katust, lõhkus puid. Loomulikult peesitati ja ujuti inimtühjas Järve rannas, sest kohalikel polnud aega taevast vaadata. Riina sõnul oli sealses rannas puhas ja läbipaistev vesi ning imepärane männimetsa lõhn. Nikolaile maitses värskelt lüpstud soe ja vahutav piim, mis toodi talle kell 5 hommikul kopsikuga voodisse. Linnatüdrukuna armastas Riina poepiima, mitte lehmapiima. Riina jaoks pandi värske piim mannerguga kaevu külma vette jahtuma. Alles siis, kui piim lõpuks külm ja paks koorekiht oli pealt ära kooritud, suutis tüdruk seda juua. Vanaisa õdede Liini ja Mari juures nägi Riina ka leivaküpsetamist ja õppis koorest võid tegema, keerutades koorekirnu sanga. Milline elamus oli määrida tulisele leivale võid, mis sulas nõnda ruttu, et leib lausa tilkus! Värske leib, isetehtud või ja kaevust võetud külm piim – need olid ehedad Saaremaa maitsed. Tädidel oli talumaja, kus oli köök suure leivaahjuga ning elu- ja magamistoad. Külaliste-sugulaste majutamiseks oli ilusa valge antiikmööbliga võõrastetuba, mille seinal oli suur maakaart. Selles toas meeldis Riinale istuda, sirvida ajakirju ja uurida maakaarti. Tädid olevat olnud maailmahuvilised ja suured lugejad, ehkki tegid rasket maatööd. Nende vend, Riina vanaisa Jakob, oli koolipapa ja töötas suurema osa elust Saaremaal koolidirektorina. 1954. aastal Järve rannas. © Riina Tarkpea erakogu Seenelkäik 1961. aastal. © Riina Tarkpea erakogu Rannapungerja ja Kauksi 16aastased Kalamaja poisid Ivo, Jaan ja Riho käisid koolivaheajal Ida-Eestit avastamas, matkates 1969. aastal mööda Peipsi järve äärt. Matkal liiguti nii bussiga kui ka jalgsi. Nädal aega kestnud puhkuse ajal telgiti Kauksi rannas ja Rannapungerjal, kus poisid tutvusid ka Tapalt pärit matkahuviliste sõbrannadega. Üheskoos käidi metsas mustikal ja valmistati lõkketulel mustikasuppi. Poisid kujundasid ka oma matkalipu, mis heisati pidulikult telgi juures. Ehkki alltoodud fotol pigistab Ivo (snd 1953) justkui kivist vett välja, lööb ta tegelikult lõkke püstipanekuks vaia maa sisse. Ivo vastutas söögi ja Jaan matkapäeviku pidamise eest. Kuna kolmas matkasell Riho armastas väga pildistada, oli tema ülesanne koguda Peipsi avastusretkest lustakaid fotosid. © Ivo Metsjärve erakogu © Ivo Metsjärve erakogu © Ivo Metsjärve erakogu Ar tikli autor Laura Jamsja on Kalamaja muuseumi külastusjuht. Kalamaja elanike erakogudest pärit fotod digiteeris Erik Jürviste. Lugemissoovitusi jagas Lauri Frei. Kalamaja muuseum tänab inimesi, kes jagasid muuseumiga oma fotoalbumeid ja mälestusi. Loe lisaks: Ivask, Merje; Svetlana Andrejeva, Madis Tuuder 2016. Narva-Jõesuu – supelsaksad südames. Narva: SA Narva Muuseum Kannike, Anu; Lauri Vahtre 2018. Eesti eluolu 100 aastat. Tallinn: Post Factum Pehk, Teele 2021. Näituse „Kalarand – igaühe-mereääre kolmas tulemine“ materjalid. Kalamaja muuseum, avatud alates 24.09.2021 Reinart, Heili 2021. Supelsaksad: elu ja melu Eesti kuurortides 1940. aastani. Tallinn : Tallinna Raamatutrükikoda Tooman, Heli 2018. Eesti turismi 100 aastat. Tallinn: Post Factum. Related Posts edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Sõjahull kuningas Karl XII juhtis Rootsi riigi hukatusse ning põgenes luksuslikule puhkusele Türgi sultani juurde" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/600x400-Karl_XII_and_Ivan_Mazepa_after-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/600x400-Karl_XII_and_Ivan_Mazepa_after-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/600x400-Karl_XII_and_Ivan_Mazepa_after-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Ühiskond Sõjahull kuningas Karl XII juhtis Rootsi riigi hukatusse ning põgenes luksuslikule puhkusele Türgi sultani juurde Sõjahull kuningas juhtis Rootsi hukatusse Karl XII jumaldas sõdimist, kuid tema kergemeelsus läks Rootsile maksma suurriigi positsiooni. Selmet Poltava all... by Troels Ussing & Andreas Abildgaard 9. sept. 2022 edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Suur lugu Hispaania kodusõjast: fašismi peatamine jäi räbaldunud rõivais väe hooleks" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/Lead-600x400-1-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/Lead-600x400-1-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/Lead-600x400-1-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Lahingud Suur lugu Hispaania kodusõjast: fašismi peatamine jäi räbaldunud rõivais väe hooleks Fašismi peatamine jäi räbaldunud rõivais väe hooleks 1936. aastal korraldas kindral Franco võimu saavutamiseks riigipöörde ja päästis valla Hispaania kodusõja.... by Mikkel Larsen & Bue Kindtler-Larsen 9. sept. 2022 edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Tänapäeva humanistlike Põhjamaade Soome-Rootsi-Norra-Taani lähiajaloos on õige mitmeid musti plekke" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/600x400_pohjamaade-must-sydametunnistus_A_P-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/600x400_pohjamaade-must-sydametunnistus_A_P-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/600x400_pohjamaade-must-sydametunnistus_A_P-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Igapäevaelu Tänapäeva humanistlike Põhjamaade Soome-Rootsi-Norra-Taani lähiajaloos on õige mitmeid musti plekke Põhjamaade must minevik Põhjamaade südametunnistusel on mitmesuguseid minevikus toime pandud jõledusi, nagu naiste-laste massihukkamised, LSD-eksperimendid homoseksuaalidega ja sundsteriliseerimine.© Julius Jääskeläinen... by Jonas Terney Arason & Bue kindtler-Nielsen 9. sept. 2022 edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Seksidroog osutus surmavaks mürgiks: saladuslik mõrvalugu Austria-Ungari keisririigist" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/box2-600x400-1-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/box2-600x400-1-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/box2-600x400-1-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Kuritöö ja karistus Seksidroog osutus surmavaks mürgiks: saladuslik mõrvalugu Austria-Ungari keisririigist Seksidroog osutus surmavaks mürgiks Kümme Austria-Ungari ohvitseri said 1909. aastal kingiks tablette, mis väidetavasti pidid suurendama vastupidavust voodis. Kingitused saatis... by Else Christensen 9. sept. 2022 edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Nutikad keskaja naised tüssasid kavalate nippide abil neitsikontrolli, et ikkagi tanu alla saada" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/shutterstock_212990821-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/shutterstock_212990821-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/shutterstock_212990821-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Igapäevaelu Nutikad keskaja naised tüssasid kavalate nippide abil neitsikontrolli, et ikkagi tanu alla saada Keskaja naised tüssasid neitsikontrolli Tuhande aasta eest võis neitsilikkuse kaotus purustada naise unistused. Et ikkagi tanu alla pääseda, võtsid kavalad... by Linda Corfitz Jensen 9. sept. 2022 Tags: First Second Third Forth Fifth Sixth

Suvepäike vanas pildialbumis

Tule minevikku!

Kingitus väärtusega 53€!

Toimetus

Tellimine

Reklaam ajakirjas

Imelise Ajaloo raamatud

Privaatsustingimused

Üldtingimused

Kirjuta meile

© 2023 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud

Tere Tulemast tagasi!

Loo uus kasutaja!

Taasta enda parool