Eesti NSV pealinnas Tallinnas ei maksa hotelli toateenijale jätta jootraha, vaid pigem mingi väike kingitus, õpetas Lääne-Saksa ajakiri 1980. aasta alguses turiste, kes valmistusid siia olümpiaregatti vaatama tulema.

„Teised maad, teised kombed,“ tõdes ajakiri Schöne Welt olümpia-eelse Tallinna elu-olu kohta. Lääne-Saksa reporterile torkas silma, et Venemaal (nii nimetasid lääne inimesed kogu Nõukogude Liitu) ei tuntud telefoniraamatuid ja raske oli leida isegi rongide sõiduplaane. Seda olevat ajakirjanikule põhjendatud asjaoluga, et välisturistil polevat niikuinii kellelegi helistada ning ka iseseisev sõitmine Tallinnast mõnda teise linna ei olnud soovitatav.

Välismaalane võis Tartut külastada vaid Inturisti organiseeritud sõiduna, see maksis 24 Lääne-Saksa marka. Visiit Pärnusse maksis 20 ja Viljandisse 24 marka.

Ajakirjanik märkis, et hotellitoas oli küll seinakontakt, ent polnud öölampi, mida sellesse ühendada. Toidukaardile märgitud toitu ei pruukinud tegelikult tellida saada, sest restoranides ei viitsitud iga päev uusi menüükaarte kirjutada.

„Ja ehkki Inturist kinnitab, jootraha polevat vaja anda, ei leidu ühtegi kelnerit, kellel parajat vahetusraha käepärast. Toatüdrukule hotellis soovitatakse anda raha asemel väike kingitus – näiteks huulepulk,“ refereeris 1980. aasta veebruaris ilmunud kirjutist väliseesti ajaleht Vaba Eesti Sõna.

Seevastu alkohoolseid jooke sai osta nii pudeli kui kaaluga. 100 grammi viina või Nõukogude konjakit olevat maksnud 3,50 – 4,70 Saksa marka.

Ajakiri kiitis Tallinna vanalinna, mida ta nimetas „Nõukogude Liidu ausambalinnaks“, ja andis väikese ülevaate eesti keelest, kus on rohkelt öö- ja ää-häälikuid. Lisaks pani reporter tähele, et eesti naised ja tüdrukud kandsid korralikke kleite, mitte pükse.

Inturisti 49-aastase direktori Olaf Söödi andmetel külastas Eestit toona igal aastal miljon turisti mujalt Nõukogude Liidust, kuid ainult 140 000 turisti lääneriikidest, enamik neist soome vodkaturistid. Lääne-Saksamaalt käis Eesti NSVs 3000 turisti aastas.

Kirjutise lõpetas pildike Tallinn-Leningradi rongist. Sõit kestis 7-9 tundi ning kui ajakirjanik soovis pildistada naiskonduktorit, keeldus see kategooriliselt, öeldes, et Venemaal on jaamade ja rongide pildistamine keelatud. Rongi tualetis polnud paberit ega peeglit.