18. sajandi Liivimaa kohtumaterjalidest nähtub, et talupoistel ja –tüdrukutel oli tihti seksuaalsuhteid juba enne abiellumist ning pruudi neitslikkusel ei olnud talupoegade silmis peaaegu mingit tähtsust, kirjutab Tartu ülikooli ajalooprofessor Mati Laur ajakirjas Tuna ilmunud artiklis „Talurahva abielueelsed seksuaalsuhted 18. sajandi Liivimaal“.

„Külaühiskonnas suhtuti abielueelsetesse suhetesse mõistvalt, kui need toimusid pärast abiellumises kokkuleppimist ning jäid monogaamseks,“ kirjutab Laur. „Ei olnud tingimata vajalik, et naine astuks abiellu neitsina, küll aga see, et ta oleks vaid sellistes seksuaalsuhetes, mis hiljem abielu sõlmimisega legitimeeritaks.“

Asjaolu, et pruudi neitslikkust ei peetud abiellumisel oluliseks, andis talurahvaühiskonnale teatava vabaduse elada seksuaalelu ka „puhtast lustist“, mida ei olnud kõrgemate seisuste esindajatel. Kuna viljakus oli toona oluline ning viljatuses süüdistati ainult naisi, siis paljudel juhtudel ei abiellutudki maal enne, kui oli selge, et naine tõesti lapsi saab.

Kohtumaterjalist ilmneb, et talunoorte seksuaalelu ei olnud siiski alati seotud abiellumiskavatsusega ning paljudel poistel ja ka tüdrukutel oli korraga „mitu rauda tules“. Kui niisugustest suhetest sündisid vallaslapsed, jõudiski asi kohtu ette.