Pompeis on õhk taas vingust paks, sest arheoloogid ja vulkanoloogid on tülitsema hakanud õiguse üle, kes võib 79. aastal tuha ja räbuga kattunud unikaalses linnas toimetada.

Konflikt sai alguse 2012. aastal, mil Euroopa Liit ja Itaalia valitsus eraldasid üle 100 miljoni euro restaureerimisprojektile, mis pidi linna lagunemise peatama. Pompei varemete lagunemine algas 1950. aastail. Näiteks 1956. aastal said huvilised vaadata 64 hoonet, 2010. aastal aga ainult kümmet. Nüüd käivad Pompeis paljudes kohtades arheoloogilised väljakaevamised. Vulkanoloogid ei ole aga niivõrd suure aktiivsusega rahul, sest kardavad pinnase rikkumise pärast. Pinnasematerjal võiks anda teadmisi kunagise vulkaanipurske kohta, et paremini kaista neid 600 000 inimest, kes elavad täna­päeval Vesuuvi varjus. 

Vulkanoloogid on arheoloogide tegevusest sedavõrd häiritud, et kirjutasid ajakirjale Nature avaliku kirja, milles kirjeldavad neile muret tekitavaid asjaolusid. „Nad [arheoloogid – toim] ei mõista, et enda arheoloogilist entusiasmi üles näidates vandaalitsevad nad vulkanoloogia kallal,“ kurtis Roberto Scandone, kes on Roma Tre ülikooli vulkanoloogiaprofessor.
Teadlased on rahulolematud ka see­pärast, et neile ei võimaldata ligipääsu palju­desse kohtadesse linnas, meedia aga kutsutakse samas kohale iga kord, kui arheoloogid on mõnele leiule sattunud.

Pompei arheoloogilise pargi esindaja rõhutab vastuses, et nad teevad koostööd Napoli ülikooli vulkanoloogidega, ja väljendab lootust, et antiikne linn võiks olla piisavalt suur mõlema uurimisvaldkonna jaoks.