Minevik saab oleviku värvid

Tehisintellekt on ajalooliste mustvalgete filmiklippide värvimise lihtsaks teinud. Kas seda tehes anname vanadele kaadritele uue elu või hoopis manipuleerime ajalooga, andes sellele võltsvärvide võõba?

© Shutterstock

ANDREAS EBBESEN JENSEN

9. MÄRTS 2022

Prantslastest vennad Auguste ja Louis Lumière läksid aastal 1897 Pariisist Liverpooli. Pagasis oli neil pöördeline leiutis kinematograaf ehk kaame­ra, mis suutis elavaid pilte ühtaegu nii salvestada kui ka esitada. Vennad seadsid kaamera üles Liverpooli toimekal peatänaval Lime Streetil.

Taustal kõrgub Ristija Johannese kirik ning objektiivist libiseb mööda inimeste ja hobutrammivagunite voog. See ajalooline filmilõik on esimene elav pilt Liverpoolist – ning üks esimesi filme üldse. Praegusel vaatajal võib olla keerukas tajuda kihavat linnaelu, mida kaamera jäädvustas. Film on mustvalge ning täielikult puudub sealt klõbisevate hobuse­kapjade heli ja inimeste kõnekõma.

Nüüd, 125 aastat hiljem, on paljud ajaloolised filmiklipid läbinud digitaalse uuenduse. Need on muudetud värvilisteks ning nende käima panemisel kostab arvutikõlaritest vilka linnaelu heliriba. Ka 1897. aasta Liverpooli Lime Streeti filmilõik on saanud täiesti uue kuue. Mees, kes selle vana salvestise ellu äratas, on 40. eluaastais ajalooõpetaja Lee Rymill, kes elab Liverpoolis.

Kui vennad Lumière’id saanuksid 100 aastat tagasi Liverpooli filmida värvilisena ja heliga, oleksid nemadki seda teinud.“

Vabal ajal peab Rymill veebilehte www.historyofliverpool.com, mis kirjeldab linna ajalugu. Koroonapandeemia põhjustatud seisaku ajal otsustas Rymill värskendada vendade Lumière’ide mustvalget filmilõiku Liverpoolist, kasutades selleks tasuta programmi DeOldify. See tark­varaprogramm põhineb tehis­intellekti ühel alamkategoorial – sügav­õppel (ingl deep learning).

Programm suudab tuvastada videos näha olevaid objekte, näiteks inimesi, hobuseid ja autosid, ning koloreerida neid varem salvestatud andmete põhjal selle kohta, mis värvi need objektid tavaliselt olid.

„Programm sisaldab andmebaasi miljonite filmidega, millest see õpib. Kui ma panen programmis tööle mustvalge filmi­klipi Lime Streetist, analüüsib tehisintellekt filmis olevaid objekte ja suhtleb andmebaasiga, et saada teada teiste sama­laadsete asjade värvust,“ selgitas Rymill.

„Seega teab programm, et taevas on sinine, pilved valged ja hobused ilmselt pruunid, misjärel see värvib selle info põhjal kujutised automaatselt üle,“ ütles Lee Rymill.
Programm töötab sekunditega ja seda peetakse märkimisväärseks tehniliseks saavutuseks. Kriitikud aga pelgavad, et uus tehnoloogia võib ajalooliste filmide väärtust hoopis vähendada.

Film oli käsitsi koloreeritud

Mustvalgete filmide koloreerimine algas juba mõni aasta pärast seda, kui vendade Lumière’ide kinematograaf 1895. aastal läbimurde tegi. Napilt kaks aastat hiljem spetsialiseerus näiteks prantslanna Élisabeth Thuillier uute kinofilmide käsitsi koloreerimisele. See oli aeganõudev protsess, kus viimsele kui ühele kaadrile kanti värvid peenikese pintsliga. Selle töö tegemiseks palkas Thuillier 200 naist. Iga kolorist vastutas ühe värvi eest, mille ta kandis igale üksikule kaadrile. Seejärel andis ta selle üle järgmisele naisele, kes hoolitses järgmise värvi eest.

1970. aastal leiutas Kanada insener Wilson Markle meetodi, mille abil lisada värve digitaalselt filmidele, mis olid aasta varem toodud Kuu pealt. Arvuteid kasutades „tõlgiti“ salvestuste halltoonid ette antud värvitoonideks. Töö oli siiski üpris lihtne, kuna Kuu keskkond ei ole just värviküllane.

Režissöör Peter Jackson ja ta meeskond on Esimese maailmasõja filmiklippide ülevärvimisel olnud üliedukad.

© Dave J. Hogan / Getty Images

Koloreerimisest on saanud suur äri

Ajaloo ülevärvimisega ei näe vaeva üksnes Youtube’i kasutajad. Ka professionaalne filmitööstus haistab mineviku koloreerimises suurepäraseid teenimisvõimalusi.

2015. aastal asus „Sõrmuste isanda“ triloogia režissöör Peter Jackson tavatu projekti kallale: ta hakkas Esimese maailmasõja filmi­klippe koloreerima. Dokumentaalfilm „They Shall Not Grow Old“ („Ei muserda aeg neid“) esilinastus 2018. aastal ja sai tohutult edukaks, teenides üle 20 miljoni dollari tulu.

Protsessi käigus vaatas Jackson üle rohkem kui 100 tundi filmilõike, mis seejärel monteeriti linateoseks ning koloreeriti. Meeskond ei kasutanud tehis­intellekti, vaid salvestas ja värvis iga kujutise eraldi. Meetodit nimetatakse rotoskooptehnikaks ja päris alguses tehti seda käsitsi, lisades igale kaadrile värve pintsliga.

Tänapäeval toimub ülevärvimine arvutite abil ja tehnika on laialt levinud.

Suurimate tegijate seas on French Composite Films. Nad on koloreerinud näiteks dokumentaal­seriaali „America in Color“ („Ameerika värvipildis“) must­valgeid salvestisi. Composite Filmsi asutaja Samuel François-Steininger ütles Imelisele Ajaloole, et kompanii töötab praegu suure hulga rahvus­vaheliste dokumentaalseriaalidega, pannes mustvalged võtted värvides särama.

Näita rohkem

Palju raskem ülesanne on koloreerida vanu, paljude inimestega mängufilme. Sellega on hakatud tegelema viimaseil kümnendeil. Filmid digitaliseeriti, mis­järel koloristid piiritlesid erinevad piirkonnad kaadritel ning valisid nende jaoks värvitooni.

Arvuti hoolitses seejärel originaalkaadri valgustingimuste põhjal tumedate ja heledate värvitoonide loomise eest ning vormistas vajalikud üleminekud toonide vahel. Seda tehnikat kasutas esialgu ka ajalooõpetaja Lee Rymill, kui soovis minevikku värvidega elustada.

Tehisintellekt teeb töö ära

Aastaid tagasi alustas Lee Rymill pere­albumi mustvalgete fotode koloreerimisega fotorakenduses Photoshop.

„See oli aeglane töö, kus ma kopeerisin originaalfotod mitme kihina Photoshopi. Kui ma värvisin inimese nägu, eemaldasin pildilt kõik teised elemendid ja lisasin nahavärvi nende näole käsitsi. Sama protsessi korrati seejärel teiste kihtidega, kus ma lisasin värvi rõivastele, juustele ja muule,“ selgitas ta.

Rymilli sõnul oli ta teinud põhjalikku tööd selle nimel, et valida välja õiged ja ajastutruud värvitoonid.

„Ma kulutasin palju aega, uurides minevikku, näiteks seda, milliseid värve rõivastel toona kasutati, et muuta foto nii realistlikuks kui võimalik,“ rääkis ta.

Seejärel jättis ta värvidetailid tehis­intellekti hooleks ja keskendus selle asemel filmidele heli lisamisele. Liverpooli salvestisele lisas ta näiteks munakive tabavate hobusekapjade kaja ning tänavahäälte sumina. Need helid leidis Lee Rymill internetist ja monteeris originaalsalvestisele. Aeg-ajalt salvestab ta vajalikke helisid ka ise.

„Ühes Liverpooli klipis seisab poiss tänaval ja müüb ajalehti. Poiss on umbkaudu sama vana nagu minu poeg, nii et ma lasin oma pojal ajalehepoisi häält teha. Teises klipis peab üks mees sõduritele kõnet. Tal on nüüd minu hääl. Ma leidsin originaalkõne teksti internetist ja kandsin selle ise ette,“ ütleb ta.

Viis koloreeritud filmi filmiajaloo lapsepõlvest

Viimaseil aastail on amatöörid ja professionaalid asunud koloreerima USA, Rootsi ja Taani varaseimaid filmilõike.

© Youtube / 19th century videos

Prantsusmaa 1895, Lumière’ide perekond valmistub ekskursiooniks

Üks ajaloo esimesi filmiklippe näitab vendade Lumière’ide pereliikmeid hobutõlda pakkimas. Klipp on koloreeritud programmiga DeOldify ning sellele on lisatud heliefektid.

© Youtube /Denis Shiryayev

San Francisco 1906, linnaelu enne suurt maavärinat

Neli päeva enne seda, kui maavärin hävitas 80 protsenti San Franciscost, salvestasid filmipioneerid vennad Milesid ühe filmi. See näitab toimekat Market Streeti, mis oli 92 tundi hiljem rusudes.

© Youtube / Denis Shiryayev

New York 1911, askeldamine New Yorgi sadamas

Rootsi kinoteatri fotograafid reisisid 1911. aastal New Yorki. Seal filmisid nad metropoli toimekat sadamat, kärarikkaid rongisüsteeme ja hiiglaslikke sildu.

© Youtube / Johnny´s war stories

Läänerinne 1914-1918, sõja unustatud näod

Peter Jacksoni dokumentaalfilm „They Shall Not Grow Old“ („Ei muserda aeg neid“) pandi kokku 100 tunnist filmi­lõikudest. Youtube’is on selle reklaamrull.

© Youtube / restoringoldstuff

Århus 1902, Taani, eliitkodanikud jalutamas

1902. aastal filmis kuninglik õukonnafotograaf Peter Elfelt rahvahulka Saint Clemensi sillal Århusis. Klipis tuulutab end linna koorekiht.

Lee Rymilli videoid on Youtube’is vaadatud sadu tuhandeid kordi ja ta on veendunud, et vaevalt oleksid need kunagi nii populaarseks saanud, kui tema ei andnuks neile modernseid värvitoone. Ometi on ka neid, kes arvavad, et vanade filmide värskendamine ei ole hea mõte.

Ajalooliste filmiklippide koloreerimine annab paljudele inimestele võimaluse tajuda minevikku vahetult ja päriselt, kuid ajaloolased osutavad siiski sellega kaasnevatele ohtudele. Üks probleem on, et uutel koloreerimisprogrammidel puuduvad ajaloolised teadmised. Sageli juhtub, et näiteks maailmasõdade sõdurid saavad valet värvi mundrid, mis kuuluvad võib-olla hoopis vaenlasele. Mõnikord on algoritmid andnud vale silmade või näovärvuse.

Kõige rohkem on muret siiski rõivaste värvusega. Arvutiprogrammid peavad mõistatama, mis värvi riided esialgu olid, ja need teevad seda konservatiivselt. Näiteks Rymilli Liverpooli-film jätab tänapäeva vaatajaile mulje, et Liverpooli elani­kud olid anno 1897 peaaegu kõik rõivastatud ühetaolistesse sinakas­lilladesse rõivastesse. Nii see muidugi ei olnud, kuid programm teeb turvalise valiku ja jätab seega eksitava mulje.

20. sajandi algul spetsialiseerusid paljud ettevõtted filmide käsitsi ülevärvimisele.

© Moving pictures: how they are made and worked

Kui režissöör Peter Jackson esitles 2018. aastal mastaapset ja värvilist dokumentaalfilmi Esimesest maailmasõjast „They Shall Not Grow Old“ („Ei muserda aeg neid“), hoolitses filmimeeskond selle eest, et mundrid saaksid täpselt õige värvuse. Ikkagi leidis Briti kultuuripärandi suurima kaitsja Briti Rahvusraamatukogu elavate piltide osakonna kuraator Luke McKernan selles kritiseerimisväärset.

„Kui me soovime julgustada uusi põlvkondi mõistma, mida tähendas sõda, peame näitama filmiklippe nii, nagu need toona tehti. Originaalsalvestiste uurimine nõuab suuremat pingutust, kuid just selle pingutuse abil tekib sügavam arusaamine sõjast. Ilma selle pingutuseta ei teki tõelist mõistmist, vaid tekivad võltstunded. Filmid, mis näevad välja, nagu oleksid need salvestatud eelmisel nädalal, kuuluvadki eelmisse nädalasse,“ kirjutas ta oma blogis.

Ülevärvimine äratab huvi

Isegi kui kanga värvus on teada, ei pruugi programm tabada ehtsat toonast tooni, mis saavutati hoopis teistsuguste materjalide ja värvidega kui tänapäeva riide­tööstuses. Liiatigi on ka mustvalgel filmil ja fotol oma lummav esteetika, mis võib tänapäeva värvikirevas meediapildis mõjuda värskemalt kui võltsvärvidega üle võõbatud klipp.

Fotoajaloolane ja Århusi ülikooli lektor Lars Kiel Bertelsen säärase kriitikaga aga ei nõustu. „Vale on laita Peter Jacksonit ja Youtube’i amatööre ajaloo paikamise pärast. Esiteks on nad äratanud tohutu huvi originaalsalvestiste vastu. See ei tähenda ajaloo võltsimist, vaid selle elustamist uute põlvkondade jaoks,“ ütleb Bertelsen.

Lumière’ide koloreeritud film 1897. aasta Liverpoolist sai Youtube’is hitiks.

© YOUTUBE / LEE RYMILL

Ta võrdleb ajalooliste filmiklippide koloreerimist Hans Christian Anderseni klassikaliste muinasjuttude uuendustega. „Kui me keelt pidevalt ei uuenda, siis kaotavad ka tekstid oma võlu. Keegi ei suuda lugeda Anderseni muinasjutte selles keeles, nagu need esialgu 19. sajandil kirjutati. Keelel tuleb lasta aegade jooksul areneda ja sama kehtib ka ajalooliste fotode ja videote kohta,“ ütleb ta.

Lars Kiel Bertelsen paneb siiski südamele, et ka originaalsed filmilõigud peavad kindlasti säilima.

Samasugune suhtumine on ka Liverpoolis elaval Lee Rymillil. „Ma mõistan väga hästi kriitikat, et ma võtan kätte ja manipuleerin ajalooga,“ tõdeb ta. „Enda arvates ma aga hoopis elustan selle uue publiku jaoks, kes muidu poleks iialgi seda salvestist näinud. Ja tundub, et mul on arvestatav põhjus ajalooliste filmi­klippidega manipuleerimiseks. Kui vennad Lumière’id saanuksid 100 aastat tagasi Liverpooli filmida värvilisena ja heliga, oleksid nemadki seda teinud.“

Loe lisaks

J. Yumibe

Moving Color, Rutgers University, 2012

D. Wishik

Colorization: Not a Black-and-White Issue, The World and I Online, 2013

Loe ka neid artikleid

Tere Tulemast tagasi!

Sisesta enda kasutajaandmed

Taasta enda parool

Palun sisesta parooli taastamiseks, enda kasutajanimi või emaili aadress