Aastaid tagasi alustas Lee Rymill pere­albumi mustvalgete fotode koloreerimisega fotorakenduses Photoshop.

„See oli aeglane töö, kus ma kopeerisin originaalfotod mitme kihina Photoshopi. Kui ma värvisin inimese nägu, eemaldasin pildilt kõik teised elemendid ja lisasin nahavärvi nende näole käsitsi. Sama protsessi korrati seejärel teiste kihtidega, kus ma lisasin värvi rõivastele, juustele ja muule,“ selgitas ta.

Rymilli sõnul oli ta teinud põhjalikku tööd selle nimel, et valida välja õiged ja ajastutruud värvitoonid.

„Ma kulutasin palju aega, uurides minevikku, näiteks seda, milliseid värve rõivastel toona kasutati, et muuta foto nii realistlikuks kui võimalik,“ rääkis ta.

Seejärel jättis ta värvidetailid tehis­intellekti hooleks ja keskendus selle asemel filmidele heli lisamisele. Liverpooli salvestisele lisas ta näiteks munakive tabavate hobusekapjade kaja ning tänavahäälte sumina. Need helid leidis Lee Rymill internetist ja monteeris originaalsalvestisele. Aeg-ajalt salvestab ta vajalikke helisid ka ise.

„Ühes Liverpooli klipis seisab poiss tänaval ja müüb ajalehti. Poiss on umbkaudu sama vana nagu minu poeg, nii et ma lasin oma pojal ajalehepoisi häält teha. Teises klipis peab üks mees sõduritele kõnet. Tal on nüüd minu hääl. Ma leidsin originaalkõne teksti internetist ja kandsin selle ise ette,“ ütleb ta.