Seitsmeteistkümneaastane Hürrem oli talumatult elevil, kui ta veeres 1520. aastal kuldses kaarikus üle Konstantinoopoli tänavate sultani residentsi ehk Topkapi palee poole. Miks oli just tema valitud sadade kaunite konkubiinide seast välja külastama suurt sultan Sulemaini? Hürrem ei mõistnud seda, kuna nii paljud naised sultani haaremis olid kaunimad kui tema.

„Ta on noor, mitte väga ilus, kuid siiski täis elu,“ kirjutas üks Veneetsia diplomaat sellest konkubiinist. Kuulduste järgi oli sultan ise soovinud Hürremit näha, sest tüdruku naeratus ja säravad punased juuksed olid teda kütkestanud.

Hürrem tõmbas kardina kõrvale ja vaatas välja, Euroopa suurima ja suurejoonelisima linna kaunitele tänavatele, mida ta võis üksnes hädapärast oma koduks nimetada. Neli aastat tagasi olid krimmitatarlased Hürremi tema kodumaalt Ruteeniast (tänapäeva Ukraina territooriumil) röövinud ja seejärel orjaks müünud. Isegi nimi ei olnud tema oma. Ta sai haaremis oma rõõmsameelse iseloomu tõttu uue nime Hürrem ehk „rõõmuküllane“.