Sahara kõrbe kalju varjualusest leitud toidujäätmed, mis olid sinna kuhjunud ligi 5000 aastaga, näitasid teadlastele, et selles piirkonnas elasid omal ajal kütid-korilased. Üllatuslikult toitusid nad siiski peamiselt kalast, vähemasti seni, kuni kliima­muutused sundisid neid toitumis­harjumusi muutma. Itaalia ja Belgia teadlaste tehtud uurimistöö analüüsis Liibüas Kesk-Saharas Takarkori massiivi kaljusest varjualusest leitud 17 000 luud.

Kütid-korilased võtsid koopa kasutusele 10 000 aastat tagasi. Tol ajal oli tänapäeva trööstitu kõrb viljakas järvede ja jõgedega savann. Üks järvedest paiknes nimetatud kaljueendist kõigest 6,5 kilomeetri kaugusel. Seepärast eeldasid teadlased­, et leiavad jälgi kaladest, kuid leitud kalaluude hulk siiski üllatas.

Umbes 90 protsenti toidujäänustest, mis pärinesid aastast 8250 eKr, olid kalade, iseäranis säga ja tilaapia jäänused. Kalju varjualuses hilisemal ajajärgul (3950–2350 eKr) elanud inimeste toidujäätmeis oli jälgi kaladest drastiliselt vähem ning rohkem märke kitsede, lammaste ja veiste söömisest. 

Ka varasemad uuringud viitasid, et just sel ajavahemikul hakkas Sahara muutuma üha kuivemaks. Teadlaste hinnangu kohaselt kadus tilaapia sägast palju kiiremini: sägal on lisahingamis­organid ning nad saavad paremini hakkama üha madalamaks ja soojemaks muutuvas järvevees. Lõpuks aga kadusid ka sägad, viimased väikejärved kuivasid tilgatumaks ning seni niivõrd viljakas Sahara lõpetas maailma külalislahkusetuma kõrbe­maastikuna.