Kuninganna osutus riigireeturiks

Egiptuse kuningannal polnud suurt valikut. Koos oma abikaasa, vaarao Ehnatoniga olid nad allutanud kogu preesterkonna. Vaarao surma ja poegade puudumise tõttu pakkus meeleheitel kuninganna ennast ja tervet Egiptuse riiki põlisvaenlaste hetiidide kuningale. Just sellise karmi kohtuotsuse on egüptoloogid langetanud ühele maailma ajaloo kuulsaimale naisele. Ühtlasi esitavad nad mitmeid kaalukaid argumente oma karmi süüdistuse tõestuseks.

Nii kõlab palve, mille kuninganna  „Dahamunzu” saatis hetiidide vägevale kuningale Šuppiluliumale. Kuningas on mõistagi skeptiline põlisvaenlase nii erakordse pakkumise suhtes ja saadab seetõttu Egiptusesse sõnumitooja tõde välja selgitama. Seepeale läkitab kuninganna veel ühe kirja: „Ma ei ole kirjutanud ühelegi teisele riigile; ma kirjutasin vaid sulle. Räägitakse, et sul on palju poegi. Seepärast anna üks neist mulle. Minule oleks ta abikaasa, aga Egiptusele kuningas.“ Šuppiluliuma on nüüd veendunud, et palve on õige, ja saadab oma poja Zannanza Egiptuse poole teele kuningannat kosima ning trooni saama. Kuid poolel teel prints mõrvatakse. Mõrvale järgneb hetiidide verine kättemaks, sest nende meelest oli kuningapoja surmas egiptlase käsi mängus.

Sündmusest, mida kutsutakse kuningapoega tabanud ebaõnne pärast ka Zannanza afääriks, räägitakse peamiselt kiilkirjatahvlitel, mida tuntakse nime „Šuppiluliuma teod“ all. Tahvlid leiti kaevamiste käigus hetiidide pealinnast Hattušast. Tekst on kirja pandud kuninga teise poja, Muršili II jutustuse järgi, milles ta pajatab oma isa saavutustest ning sõjaretkedest. Samast ajast pärit Egiptuse kirjavahetuses on ka mitmeid viiteid kirjale ja sellele järgnenud sündmustele.

See erakordne juhtum on köitnud teadlasi aastaid eriti seetõttu, et see toimub amarna ajastu lõpus, mis oli ainulaadne periood Vana-Egiptuse ajaloos. Hetiidide osapooled ei tekita kahtlusi, sest nii kuningat kui ka tema poega nimetatakse nende tuntud nimedega. Kuid asjasse puutuvad egiptlased torkavad silma krüpteeritud kuninga- ja kuningannanimede versioonidega. Kirja saatjana mainitakse vaid Dahamunzut, mis osutab egiptuse sõnale kuninganna. Lahkunud abikaasat nimetakse “Nibchururiyaks”, mida ei saa otseselt siduda Amarna dünastia kindla kuninga nimega. Kes nad siis olid? See surnud kuningas ja meeleheitel lesk-kuninganna?

Imeline Ajalugu
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.

Vaarao vallandas ususõja

Amarna ajastul toimus pea ennekuulmatu vastuseis Egiptuse põhiväärtustele. Vaarao Amenhotep IV muutis oma nime Ehnatoniks ja vahetas mitu Egiptuse jumalat üheainsa, päiksejumal Atoni vastu. Atonit võisid paluda üksnes tema ise ja kuninganna Nofretete. Taoline usurevolutsioon tähendas, et kuningapaar oli otseses opositsioonis kogu Egiptuse suure preesterkonnaga.

Nofretete positsioon ületas tunduvalt tavalise kuninganna oma. Temast sai muuhulgas kuninga kaasvalitseja, keda hiljem nimetati samuti kuningaks, ning tema tütrest Meritatonist kuninganna veel Ehnatoni eluajal. Tekkis veider olukord kahe kuningaga, kelle ühine tütar oli kuninganna.

Nofretete ei suutnud sünnitada vaaraole meessoost järeltulijat. Ehnaton sai siiski poja, Tutanhamoni. Mingil ajal kerkis õukonnas esile kuninganna Kija, kes saavutas kiiresti Nofretetest kõrgema staatuse, mis võis olla seotud kuningale poja ja troonipärija sünnitamisega. Kuid ka Kija kadus ruttu – võib-olla Nofretete kaasabil.

Pärast Ehnatoni surma sai vaaraoks Smenkhkare, kes võis olla nime vahetanud Nofretete või mõni seniteadmata vend või vennapoeg - selles osas pole teadlased üksmeelel. Ometi on tõsiasi see, et 9-aastane Tutanhamon asus valitsema koos oma poolõe, kuninganna Ankhesenamuniga. Nad said kaks surnult sündinud tütart, kuni Tutanhamon vaid 19-aastaselt ootamatult suri.

Seesugune persoonide galerii jätab teadlastele kaks võimalust lahkunud kuninga ja kirja kirjutanud lesk-kuninganna nime määramiseks: kas Ehnaton-Nofretete/Meritaton või Tutanhamon-Ankhesenamun. Vaidlused ühe või teise variandi poolt ja vastu on käinud lainetena aastaid. Kuid nüüd on briti egüptoloog ja amarna ekspert dr Nicholas Reeves ning kanada kiilkirja uurija Jared L. Miller kogunud terve hulga tugevaid argumente, mis osutavad Ehnatonile kui kõige tõenäolisemale kandidaadile, keda mainiti kirjas surnud kuningana. Nicholas Reeves astus veel sammu edasi ja süüdistab Nofretetet riigireetmises.

Kirja autoril oli suur võim

Eelistades Nofretetet Meritatonile või Tutanhamoni noorele lesele toetub Reeves muuhulgas argumendile, mil moel kuningannast räägitakse hetiidide annaalides. Kuningannat ei nimetata lihtsalt „kuninga abikaasaks“, vaid „Tema Ekstsellents kuninga abikaasa“. Vaevalt, et selline tiitel omistati noorele ja tundmatule kuningannale, kuid see sobib hästi võimukale Nofretetele.

Paljud teadlased on aegade jooksul surnud kuninga arvatava kandidaadina tõstnud esile pigem Tutanhamonit. Kuid mitmed kaalukad argumendid räägivad üha enam Ehnatoni kasuks. Sealhulgas see, et hetiidide annaalide järgi sai Šuppiluliuma kuninganna kirja hilissügisel. Kuid Tutanhamoni hauast leitud lillede ja muude asjade põhjal tegid arheoloogid kindlaks tema surma ajavahemiku – veebruarist märtsi keskpaigani. See tähendab, et tema lesk pidi ootama üle poole aasta enne Šuppiluliumale kirja saatmist.

Nii pikk ooteaeg otsustaval hetkel vahetult pärast kuninga surma ei ole millegagi põhjendatud. Pärast Tutanhamonit võitis võimumängu kõrgel kohal olev Eje, kes tuli troonile varsti pärast lapskuninga lahkumist. Seega oleks noore lesk-kuninganna salaplaan põlisvaenlasega olnud üleliigne ja Šuppiluliuma poleks iial oma poega teele saatnud.

Ehnatoni surma aastaaeg on seevastu paremini seostatav Zannanza afääriga. Otsustades mitmete veinianumatel olevate kirjade põhjal, suri Ehnaton oma 17. valitsemisaasta lõpus pärast sügisest viinamarjakoristust septembris või oktoobri alguses. See aeg sobib hästi tõigaga, et Dahamunzu kiri jõudis Šuppiluliuma kätte hilissügisel. Üks paljudest kirjadest, mis pärinevad niinimetatud amarna arhiivist, mis leiti pärast Ehnatoni surma tema rajatud pealinnast, lisab veel infot, mis räägib, et Zannanza afäär toimus Ehnatoni surma ajal. Kirjas räägitakse sõjategevusest Süüria aladel, mida mainitakse ka hetiidide  annaalides samaaegselt Dahamunzu esimese kirjaga. Kuid Ehnatoni pealinn hüljati ja amarna arhiiv suleti Tutanhamoni valitsemise ajal. Niisiis ei saa amarna-kirjad ilmselgetel põhjustel rääkida sündmustest pärast seda aega ja seega ei saa nad rääkida ka sündmustest pärast Tutanhamoni surma.

Puslesse lisanduvad uued tükid

Kanada kiilkirjaekspert, Müncheni Ludwig Maximiliani ülikooli professor Jared L. Miller pidi mõni aeg tagasi avaldama terve rea kiilkirjafragmente, mis leiti hetiidide pealinnast Hattušast. Seoses sellega leidis Miller mitmeid tükke, mis sobisid puslena juba tõlgitud osadega teistest kogudest. Tema käes oli kuus fragmenti ühest ja samast kiilkirjatekstist, mis pärinesid hetiidide kuninga Muršili II tegevusest pajatavatest annaalidest. Need hiljuti uuesti tõlgitud fragmendid annavad uut olulist teavet hetiidide kronoloogiast ning ka ajast, mil toimus Egiptuse kuninganna ja Šuppiluliuma kontakt.

Hetiidid ei jätnud endast maha kalendersüsteemi, sellepärast peavad teadlased seostama kuningaid ja sündmusi muuhulgas egiptuse allikaist teadaolevate dateeritud tegevustega. Õnneks vahetasid vanaaja valitsejad hoolsalt kirju. Näitena võib tuua, kuidas üks vaarao kurtis kirjas, et naaberkuningas oli unustanud ta juubeli. Tänu sellele aga saavad teadlased teada aastaarvu, mida saab siduda nende kahe valitseja ning nende omavahelise suhtlusega.

Miller sidus kiilkirjatahvlitelt saadud info teiste teadmistega sel ajal Egiptuses valitsenud dünastiate ja sündmuste kohta ja eristas faktid, mis hõlbustavad identifitseerida Egiptuse kuninga, kelle lesk kirjutas Šuppiluliumale.

Kiilkirjatahvlitel jutustatakse sõjasündmustest, mis toimusid kuningas Muršili II 7. ja 9. valitsusaasta vahel. Tekstides on juttu Horemhebist, kes sai vaaraoks pärast Tutanhamonit ja Ejet. Hetiidide kuningas ei nimeta Horemhebi kohe kuningana. Seetõttu võib oletada, et Horemheb oli sel ajal endiselt vägede ülemjuhataja ning ühtlasi Egiptusele kuuluvatele Aasia alade valitseja. Ka see fakt kinnitab, et Horemhebi tähtsamad sõjalised vägiteod said sooritatud enne tema kuningaks kroonimist. Horemhebil oli siiski kõrge staatus ja ta toimis „kuninga asemikuna“, mistõttu suhtus hetiidide kuningas temasse ka vastava aupaklikkusega.

Šuppiluliuma suri enne Tutanhamonit

Kuid juhul, kui Horemheb siiski polnud kuningas Muršili II valitsusaja 7.-9. aastal vaarao, on hetiidide kronoloogia egiptlaste ja amarna dünastia omast maha jäänud.

Selle järgi suri Tutanhamon umbes 7 aastat pärast Muršili II eelkäija Šuppiluliuma surma. Seega oli Dahamunzu kirja saaja surnud juba enne Tutanhamoni surma.

Samas on teada, et Šuppiluliuma elas veel 4–6 aastat pärast kirja saamist. Niisiis välistavad Milleri kronoloogilised tõestusmaterjalid Tutanhamoni ja tema lese seotuse Zannanza afääriga, mis leidis lihtsalt aset ammu enne seda, kui need kaks tõusid Egiptuse troonile.

Mitmed egiptuse ja hetiidide annaalidest pärit kirjad kinnitavad Ehnatoni ja Šuppiluliuma seotust. Üks varasem kiri Šuppiluliumalt Ehnatonile räägib Egiptuse kuninga isast Amenhotep IIIst ja nende headest omavahelistest suhetest. Šuppiluliuma tuli troonile Amenhotep III valitsusaja lõpul ja nende vahel võisid olla tõesti head suhted. Nimelt asus Šuppiluliuma tõsisematele sõjakäikudele alles kuninga poja Ehnatoni ajal, juhtides vallutusretki mh Süürias. Sõjaretked kasvasid eriti ulatuslikeks Zannanza afääri ja hetiidide printsi mõrvamise tõttu.

Kui hetiidide kuninga kirja saajat Ehnatoni pidada ühtlasi lahkunud kuningaks, kellest kirjutas lesk-kuninganna, siis peaks kronoloogia järgi Šuppiluliuma valitsema hetiide 25 aastat. Kui see oli aga Tutanhamoni lesk, siis pidi Šuppiluliuma olema troonil vähemalt 40 aastat.

Jared Miller on täiesti nõus, et pole olemas ühtegi kindlat tõendit, mis osutaks Ehnatonile kui kirjas mainitud surnud kuningale. Kuid teadlane arvab, et nüüd on välja toodud terve rida fakte, mis kõik on üksteisega seotud.

„Üks selgemaid argumente on minu arvates amarna ja hetiidide allikate kokkulangevus ning tõsiasi, et amarna kirjad võib paigutada Ehnatoni valitsemisaega. On tõestatud, et amarna kirju pole saadetud ühelegi kuninga järeltulijale ja et Akhetaton (Amarna linn, toim), kust kirjad leiti, hüljati varsti pärast Ehnatoni surma,“ selgitab Jared Miller. Ta on veendunud, et Zannanza afääri õige kuningas oli Ehnaton ja sellega toetab ta ka Reevesi teooriaid.

Kes oli aga kirja kirjutanud kuninganna, selle kohta puudub Jared Milleril kindel arvamus: „Ma olen pooleldi Nofretete ja pooleldi Meritatoni poolt. Ma ei suuda otsustada nende kahe vahel, kuid mind lohutab see, et enamik egüptolooge ei suuda seda,“ märgib teadlane.

Kuid siin jääb Nicholas Reeves kindlaks ja raudselt Nofretetete juurde, kes on tema meelest ainus Dahamunzu kandidaat. „Minu jaoks pole Meritaton üldse mingi kandidaat ja kõik! Tõestusmaterjalid tema sõltumatu võimu ning mõju  kohta on ääretult nõrgad ja kaudsed,“ kinnitab Reeves.

Kuningas ohverdas meeleldi oma poja

Niisiis on palju tõendeid, et just Nofretete oli Šuppiluliumale kirjutatud kirja autor. Sel juhul võivad kriitikud vastu vaielda, et tegelikult oli sel ajal olemas kuningapoeg, nimelt Tutanhamon. Seega ei vasta kiri tõele, sest kuninganna väidab selles, et tal pole poega. Kuid Tutanhamon oli Ehnatoni ja tema teise naise poeg, nii et Nofretetel polnud tõesti poega ja ta ei valeta. Kuningas Šuppiluliuma ei pruukinud jällegi teada Tutanhamoni olemasolust või mängis ta lihtsalt kõrget mängu, pannes panuse oma pojale, lootuses saata hetiidide prints Egiptuse troonile.

Taoline võimupoliitiline vingerpuss polnud sugugi ebatõenäoline, sest nii Nofretete kui ka Šuppiluliuma võisid palju võita sellest pühadust teotavast liidust. Šuppiluliumat tunti brutaalse ja kompromissitu kuningana, kes oli troonile saamiseks tapnud oma venna. Niisiis oli üks poeg vaid väike ohver, saavutamaks võimu kogu Egiptuse üle.

Nagu ajalugu näitab, kaotasid nad aga mõlemad. Šuppiluliuma jäi ilma oma pojast Zannanzast ja süüdistas egiptlasi tema mõrvas. Suur sõjakuningas jätkas seepärast halastamatuid vallutusretki, muuhulgas Egiptuse aladele Süürias, ja sellest ajast olid need kaks riiki sageli sõjajalal.

Nofretete maksis aga omakorda neist kõigist kõrgeima hinna. Pärast ebaõnnestunud katset sõlmida liit Šuppiluliumaga, kaob naine kogunisti ajaloost. Riigireetmine hetiididega oli nii kohutav surmapatt, et see pidi tema kaasmaalaste poolt olema täiesti andestamatu.

Ükski säilinud allikas ei räägi samas, mis Nofretetest sai. Kuid võib ette kujutada tema suhtes vaenulikult meelestatud preesterkonda, ametnikke ja kindlasti ka rahvast. Ehnaton oli tõusnud esile uudsete mõtete, kunstiarmastajast ja päikesekummardajast valitsejana, kes lasi puhuda uutel tuultel. Tõsiasjaks jääb, et tal oli oma missioon, mille ta julmalt rahvale kaela surus.

Ehnatoni nägemus ainujumalast keeras lühikese aja jooksul pea peale kõik – oma võimu kaotanud tähtsad linnad Teeba ja Memphis muutusid tundmatuteks kohtadeks, sest kuningas rajas täiesti uue linna, kuhu ta oma kaaskonnaga kolis. Kogenud ametnikelt ning võimsatelt preestritelt võeti ära mõjuvõim ja rahvas kaotas usuvabaduse. Vaevalt, et laiemad rahvahulgad võimuka kuningliku paari Ehnatoni ja Nofretete poolt olid. Seepärast võisid nad üsna tõenäoliselt – samuti kui sellised tänapäeva diktaatorid nagu Rumeenia Nicolae Ceausescu ja tema naine – kogeda järsku ja verist võimutipust kukkumist.

Kuningapaari teod viimastel aastatel enne Ehnatoni surma viitavad samuti sellele, et nad olid teadlikud oma vähesest populaarsusest. Paar üritas tulla vastu preestritele ning ametnikele mitmete sümboolsete nimevahetustega ja pani oma kahele nooremale tütrele päiksejumala Ra traditsioonilise nime järgi ra-lõpulise nime. Samuti lubasid nad egiptlasel taas oma algupäraseid religioosseid tõekspidamisi järgida ning kuninglik paar üritas leida kompromissi ning ühendada Atoni kultuse endise Amoni kultusega. Nofretete kuulsate tegude hulgas valitsejana oli suure Amoni templi taasavamine Teebas.

Nofretete kustutati ajaloost

Pole mingit kahtlust, et pärast Ehnatoni surma puudus Nofretetel taganemistee. Ta proovis arvatavasti igal võimalikul moel trooni säilitada, ise kohtuvalt hirmul olles. Puhtalt meeleheitest tegi ta saatusliku vea, saates Šuppiluliumale abi anuva kirja. Hetiidide  kuningas ulatas talle abikäe, kuid saatus või intrigantidest egiptlased astusid vahele. Igatahes jäi Nofretete täiesti üksi, tembeldatuna riigireeturiks. Ilmselt tagandati ta troonilt ning tema kuninglik nimi kustutati kujudelt, reljeefidelt ja templitelt. Praegu teadaolevatele faktidele tuginedes pole ka tõenäoline, et ta oli Ehnatoni järel troonil Smenkhkare nime all. Nicholas Reeves ei jäta igatahes Nofretetele palju võimalusi: „Tema Šuppiluliuma afäär, mis oli ränk riigireetmine, ei suurendanud just tema populaarsust Egiptuses. Ma kahtlen, kas ta selle tagajärjed üle elas.“

Mitmed uhked algselt Nofretetele mõeldud hauakaunistused jõudsid hiljem Tutanhamoni hauda. Noor kuningas suri ootamatult, kuid õnneks oli olemas hulgaliselt kuninglikke hauapanuseid, mis olid jäänud üle tema kasuemast. Kuhu võimas kuninganna ise on maetud, pole teada. Tegelikult ei tea keegi, kas ta üldse sai hauatähise. Arheoloogid loodavad siiani, et leiavad siiski ühel päeval riigireeturi viimse puhkepaiga.

Jaga lugu:
Seotud lood
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Alo Lõhmus
Alo LõhmusToimetajaTel:
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel:
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel:
Jaana Rüütel
Jaana RüütelReklaamimüükTel: 565 66130