Göringi viimane üllatus

IMELINE AJALUGU

20. september 2011, 21:17

1945. aasta novembris seisavad 22 natside juhti Nürnbergis tribunali ees. Nende hulgas on Hitleri mantlipärija Hermann Göring. Edev mees, kelle südametunnistusel on miljonite inimeste elu, kardab väga äikest. Tribunali ees peab Göring tõelise maratonesinemise, rääkides järjest 12 tundi.

Liitlaste süüdistajad on end süüdistusmaterjaliga hambuni relvastanud. Ameerika süüdistaja Robert H. Jackson, kes järgnevatel päevadel natside hirmutegusid päevavalgele hakkab tooma, kasutab sakslastest maha jäänud dokumente usinalt. Süüdistajat kuulates jääb Göringi nägu ilmetuks. Saalis toimuv ei näi talle korda minevat. “Alati saavad võitjatest kohtunikud ja võidetutest süüdistatavad”, märgib ta, kui süüdistusaktis tema patte üles loetakse. Ja neid on tal rohkesti: osalemine juutide tagakiusamises, okupeeritud alade oma huvides ärakasutamine ning miljoneid väärt kunstiaarete röövimine. Suur osa röövitud aaretest viidi Göringi koju.

Massimõrvad jätavad külmaks

Kui süüdistaja on oma esinemise lõpetanud, teatab Göring, et ta on süütu „selles, mille kohta süüdistus on esitatud“. Ta on ette valmistanud pikema kõne. Ta tahab selgitada, et võtab küll kõik loetletud süüteod omaks, kuid et ta tegi seda kõike vaid saksa rahva hüvanguks ja seetõttu ta ennast kurjategijaks ei pea. Kohtu eesistuja katkestab ta kõne.
Ka järgmise päeva sündmused ei kulge Göringi soovi kohaselt. Kirjalik ülestähendus Hitleri sõnade kohta, mis tõestab, et Hitler tõenäoliselt teadis, et Saksamaa sissetung 1941. aastal mõistab miljonid venelased näljasurma, ehmatab süüdistatavaid silmnähtavalt. “Kontsentreeritud poliitiline hullumeelsus”, hüüatab endine Hitlerjugendi juht Baldur Von Schirach. Veel üks süüdistatav kinnitab, et ta ei oleks ealeski Hitlerit toetanud, kui ta oleks Hitleri sellisest avaldusest teadlik olnud.
Nördinult pöördub Göring oma endiste kaasvõitlejate poole. “Ärge unustage, kuidas ameeriklased kahmasid endale California ja Texase! Ka see oli agressiivne sõjaline tegevus“, ütleb ta, oma raevu peasüüdistaja eest üldse mitte varjates.
Õhtupoolikul läheb asi veelgi hullemaks. Süüdistaja näitab filmi, mille liitlased on teinud koonduslaagrite vabastamisel. Ükski inimene, kes seda filmi näeb, ei suuda seda unustada.
“...Kahvatute laipade lõputu jõgi voolamas üle kinolina. Laibad naha all turritavate ribidega. Laibad, mida suured buldooserid otsekui prahti kokku lükkavad. Laibad, mis ei ole enam laibad, vaid liha ja luude kõrbenud jäänused“, jutustas üks filmi vaatajatest hiljem. Süüdistatavad on silmnähtavalt vapustatud. Paljud katavad hirmu ja häbi tõttu näo kätega ja süüdistatavate pingil istuv kindral Wilhelm Keitel, Natsi-Saksamaa relvajõudude ülemjuhataja, pühib taskurätiga silmist pisaraid.
Ainult Göring käitub selliselt, nagu ei avaldaks nähtu talle mingit mõju. Ometi asutas just tema paljud neist laagritest, millest hiljem said koonduslaagrid. Kuigi oma esialgsel kujul ei olnud laagrid mõeldud surmalaagriteks, olid vägivald ja inimvihkamine süsteemi selle loomisest saadik sisse programmeeritud ning vangide suremus sellistes laagrites oli kõrge. Göringi kätetöö oli ka Gestapo, kes hoolitses vangide pideva juurdevoolu eest laagritesse. Ainsaks märgiks selle kohta, et Göring siiski tunneb kaasvastutust tema ees ekraanil lahtirulluva õudusunenäo eest, on viis, kuidas ta vahetevahel oma käsi hõõrub, otsekui neile kogunevat higi laiali pühkides.
Kui film lõpeb, istuvad kõik saalisolijad tardunult oma kohtadel. Kohtu eesistuja ei suuda end isegi niipalju koguda, et kohtuistungit katkestada. Vaikuses on kuulda ameerika sõduri madalahäälset pominat: „Oh Jumal, ma tahaksin nüüd maha lasta esimese sakslase, keda ma näen“. Siis kostab Rubolf Hessi lõikav hääl. “Ma ei usu seda”, ütleb ta valjult ja selgelt. Göring palub tal vait jääda ja Hess kuuletub.
Jõuludeni jäänud nädalate jooksul astuvad kõrgeid ameteid pidanud natsid kordamööda kohtu ette. Oma nahka päästa püüdes ründavad nad nüüd samu mehi ja ideaale, keda ja mida nad kuni viimase ajani ebajumalatena kummardasid. Göring keeb vihast. Kui tunnistusi hakkab andma SSi kindral Erich von dem Bach-Zelewski, üks idarindel kõige suurema karastuse saanud ohvitsere, ei suuda Göring enam oma raevu talitseda. Bach-Zelewski vabastatakse karistusest, sest ta tunnistab oma endiste ülemuste vastu ja kinnitab tunnistajapingist, et jäi ametisse vaid selleks, et tema kohta ei saaks endale mõni brutaalsemalt tegutsev isik. Ka väidab ta, et julmused olid üldiselt „ meie ideoloogia loogiline tagajärg“.
Göring plahvatab. “Siga selline. Neetud reetur”, röögib ta sülge pritsides. Vihapurse läheb talle maksma nädalase tubakaportsu, kuid see ei pane teda veel oma arvamust vaka all hoidma.
Väljaspool kohtumaja ei saa Göring ühtegi oma kaasvangi mõjutada, sest süüdistatavad on üksteisest rangelt eraldatud. Justiitspaleega ühendatud vanglas elavad nad üksikkongides. Kongi põrand on kivist, mööbliks on üks tool, ebakindel laud ja nari. Kongiukse taga seisev valvur jälgib läbi uksesilma vangi iga liigutust. Öö läbi valgustab kongi lõikav prožektorivalgus. Toitu ja jooki serveeritakse läbi luugi. Kui vangidel on vaja end kergendada, saab seda teha ühes toanurgas. See on ka ainus koht ruumis, kuhu valvuri pilk läbi uksesilma ei ulatu.
Üksnes kohtuhoone söögitoas saavad süüdistatavad omavahel vabalt rääkida. Seal teeb Göring kõik endast oleneva, et ka teised käituksid sama kangelaslikult nagu tema. Ülesanne ei ole kergete killast, sest kõik taipavad,  mis suunas asjad liiguvad. Göring kasutab vaheldumisi ähvardamist ja meelitamist. Ka maalib ta kauneid kujutluspilte kangelastest, kes surevad selle nimel, millesse nad usuvad. Neile, kes kardavad, lubab ta kaitset.
“Ma ütlen, et te tegutsesite minu käsul ”, räägib ta rahustavalt oma hirmunud kaasvangidele. Neid, kes on saatusele alistunud, lohutab ta nende märtrisurma kirjeldades. Ta kinnitab suuresõnaliselt, et tuleb aeg, mil saksa rahvas kaevab nende maised jäänused üles ja matab need marmorsarkofaagides.
Prokurörid muretsevad Göringi mõjuvõimu pärast. Nürnbergi tulles olid paljud natsid valmis koostööks. Näiteks Baldur von Schirach oli valmis “saksa noorsoo petmise Hitleri poolt” kirjalikult hukka mõistma. Göringi mõjutusel on tema ja ka teised tippnatsid hakanud oma endist fanatismi tagasi saama.
Üksnes relvastusminister Albert Speer soovib endiselt Hitlerist ja tema režiimist distantseeruda. Kui ta 3. jaanuaril 1946 oma advokaadi kaudu teatab, et ta teatud ajal püüdis Hitlerit südametunnistuse piinade tõttu tappa, on süüdistajatel tunne, et nad on jõudnud läbimurdele juba väga lähedale. Ei tohi juhtuda, et Göring selle nurja ajaks. Speeri pihta sihitud sõimuvalingus kuulutab Göring, et ta “on suremas häbist” seetõttu, et “üks sakslane võib sellise alatusega hakkama saada, et vaid oma armetut elu pikendada”. Pärast seda paigutatakse Göring eraldi ruumi. Sellest päevast alates einetab endine riigimarssal üksinda.

Süüdistaja kaotab enesevalitsuse

Kui pikkades säärsaabastes ja lotendavates pükstes Göring 13. märtsi pärastlõunal tunnistajapingil koha sisse võtab, hoiavad kõik hinge kinni.
“Me peaaegu värisesime ootusest”, meenutab üks The Times´i korrespondent.
Silmagi pilgutamata tunnistab Göring kõike minevikus tehtut ja võtab selle osas vastutuse, kaasa arvatud juutidevastaste seaduste kehtestamine: “Mina andsin need seadused välja ja seega mina nende eest ka vastutan. Ma ei kavatsegi peita ennast väite taha, et see oli füüreri käsk,“ kinnitab ta. “Mina vastutasin Luftwaffe varustamise, koolitamise ja moraali ülevalhoidmise eest. Kõige toimunu eest kannan mina suuremat vastutust kui füürer “.
Göring küll kaitseb oma kaassüüdistatavaid, kuid suhtub neisse vahel üsna halvustavalt. Välisminister Ribbentropi kohta ütleb ta näiteks põlastavalt, et too ei olnud piisavalt mõjukas, et välispoliitikas oma sõna öelda. Göring kinnitab, et vaid tema pääses igal ajal Hitleri jutule ning et ta kohtus Hitleriga vahetevahel ka eraviisiliselt. “Äärmisel juhul võisime mina ja füürer olla vandenõus”, pareerib ta süüdistaja väidet, nagu oleks kogu režiim olnud üks suur vandenõu.
Göring räägib järjest 12 tundi ja kohus ei katkesta teda. Tema kaassüüdistatavad on vaimustuses ja tervitavad Göringit, nagu oleks ta koolipoiss, kes on end kogu klassi ühises pahateos süüdi tunnistanud ja nüüd ei peagi klass peale tunde jääma. Vanad lahkarvamused on unustatud. Isegi Speer leiab, et Göringi kaitse on „haarav“.
Süüdistaja Jackson on pahane, et kohus Göringile ennekuulmatult palju kõneaega andis. Järgnevas ristküsitluses ründab ta riigimarssalit. Göring vastab talle südikalt. Rahulikult, end kergelt ettepoole kallutades ja üht kätt põlvele toetades, juuksed korralikult tagasi kammitud ja silmis valvas pilk, tõrjub ta kõik Jacksoni rünnakud.
Üha uuesti ja uuesti parandab ta ameerika süüdistajat, kes ilmselgelt on sattunud õhukesele jääle. Jackson teeb vigu võtmesõnade tõlkimisel ja eksib kohanimedega. Nii saab tema jutus näiteks Reinist Reinimaa. Ka viitab ta kohtumistele, mida pole kunagi toimunud.
Lõpuks vehib süüdistaja oma paberiga ja nähvab, et Göringi tegevus on ette kavandatud ning see „pidi jääma saladuseks kõigi võõrvõimude eest“. Göring vastab kiiresti, et sellises käitumises ei ole midagi kuritegelikku.
“Ma ei mäleta, et USA oleks oma rünnakuplaanid eelnevalt avalikuks teinud”, märgib ta külmalt.
Jacksonil saab mõõt täis. Ta pöördub kohtunike poole ja peab maha pika tiraadi Göringi kohta, kes „ei ole valmis tegema vähimalgi määral koostööd tribunaliga, kes ometi on andnud talle selle kohtuprotsessi näol võimaluse, mida Göring ise mitte ühelegi inimesele ei ole andnud“. Seejärel muutub Jacksoni kõne nii valjuhäälseks ja seosetuks, et kohtu eesistuja tuleb talle appi ja kuulutab kohtuistungi selleks päevaks lõppenuks.
Ka hilisemate ristküsitluste ajal ei kaota Göring oma meelerahu. Osavalt loovib ta küsimuste vahel ning ei jää hätta. Kui ta lõpetab, on ta endaga ülimalt rahul. “Ma ei jätnud ju endast viletsat muljet, ega ju? Ärge unustage, et minu vastas olid Inglismaa, Ameerika, Venemaa ja Prantsusmaa parimad ajud koos neid toetava juriidilise masinavärgiga. Ja nende vastas olin vaid mina, täiesti üksinda“, ütleb ta pärast ülekuulamist. Avalikkus on temaga nõus. “Kui jätta kõrvale kõik muu peale tema terasuse ja põhjendamisoskuse, võiks öelda, et Göring lahkus tunnistajapingist palju suurema mehena, kui ta sinna tuli”, kirjutab The Times hiljem.

Varastas surmalt tähelepanu

Göringi õnnetuseks peab ta aga vastutama oma tegude, mitte sõnade eest. Ja kohtunikud on 1. oktoobril tema kohta otsust langetades täiesti ühel meelel. Göringist rohkem ei saa üks inimene süüdi olla. Kohus tõdeb, et Göring oli „peaaegu alati liikumapanevaks jõuks ja allus üksnes oma füürerile. Ta oli selle agressiivse sõja juhtfiguur ning poliitiline ja sõjaline juht. Tema juhtimisel seati sisse orjatöö ja tema algatas nii kodu- kui ka välismaal juutide ja muude rasside orjastamise programmide elluviimise. Selle mehe jaoks ei ole kohtuprotsessi käigus läbivaadatud materjali valguses ühtegi vabandust“.
Kui kohtunik kohtuotsust ette loeb, on Göringi näol tavapärased ükskõiksuse kortsud. Ta ei ütle ühtegi sõna ka siis, kui kohtuniku viimaste sõnade tõlge läbi kõrvaklappide temani jõuab – “Tod durch den Strang” – “surm poomise läbi”. Ilma näoilmet muutmata võtab ta kõrvaklapid peast, keerab kannapealt ringi ja lahkub kohtusaalist.
Järgnevatel päevadel taotleb ta tagajärjetult kohtuotsuse muutmist. Ta soovib poomise asendamist mahalaskmisega, kuna peab seda hukkamisviisi sõdurile kohasemaks. Tema taotlus lükatakse tagasi.
15. oktoobri õhtul hakkavad vanglatöötajad saladuskatte all hukkamist ette valmistama. Süüdimõistetud ei tea, et vaid veidi pärast keskööd viiakse nad vangla spordisaali, kuhu on kiiruga püstitatud võllas. Kell 22.45 kõlab Göringi kambris valvuri hüüe. Göring, kes on selle hetkeni rahulikult oma voodis lamanud, hakkab krampides visklema. Juurde tõtanud valvur püüab leida krampide põhjust, kuid Göring on juba näost siniseks muutunud ja surnud. Vangla arst avab ta suu ja leiab sealt klaasikillu. See on kõik, mis tsüaniidikapslist alles on jäänud.
Liitlased kavatsesid teatada sõjakurjategijate hukkamisest järgmisel hommikul kella 6.25ks planeeritud pressikonverentsil. Seda nad ka teevad, kuid Göring on varastanud suure osa neile määratud tähelepanust. Viimast korda. Kui uudis Nürnbergi tänavatele jõuab, tunnevad paljud sakslased kergendust ja mingit võidurõõmule sarnanevat tunnet. “Hästi tehtud, Göring”, ütleb üks, “sa olidki alati teistest samm ees”. “Tüüpiline”, ütleb teine. “Ta pidi alati rambivalguses olema”.
Sakslased patsutavad üksteisele seljale ja naeratavad. Isegi ameerika vanglapsühhiaater, keda Göring usaldas, nimetab enesetappu „ targaks, isegi geniaalseks lõpplahenduseks“.
2005. aastal tunnistas üks endine ameerika vangivalvur, et teda oli ninapidi vedanud kena sakslanna, kes oli palunud tal Göringile üks kapsel üle anda, kinnitades, et selles on elutähtis ravim. Enamik ajaloolasi peab sellist selgitust usutavaks, kuid seda on võimatu tõestada.
Saladuseks on jäänud ka see, mida Göringi laibaga tehti. On väiteid selle kohta, et laip „põletati ja ta tuhk hävitati“. Igatahes marmorsarkofaagi Göring ja tema kaassüüdlased saksa rahvalt ei saanud.
Lugu natsiliidri Hermann Göringist ja tema kaaskohtualustest Nürnbergi tribunalil ilmus ajakirja Imeline Ajalugu 2011. aasta oktoobri numbris. Artikkel oli 8 leheküljel.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad: