Viikingite välimus rabas naised jalust

IMELINE AJALUGU

12. juuni 2013, 15:40

Viikingimehed nägid nii head ja hoolitsetud välja, et inglise naised olid valmis nende nimel abielu rikkuma. Karmide sõdalastena tuntud viikingid olid edevad, moeteadlikud, kaunite soengute ja hoolitsetud habemetega ning veetsid pikki tunde vannis.

Paljud tänapäevalgi levinud müüdid skandinaavia viikingite kohta pärinevad inglise munkadelt, kes need väljamõeldised kirja panid. 8. sajandil olid kloostrid, kirikud ja mungad viikingitele lihtne sihtmärk. Skandinaavlaste röövretked tõid kaasa selle, et mungad jäädvustasid nad ajalukku verejanuliste barbaritena. Tänapäeval teavad ajaloolased aga, et valdav osa viikingeid elas inglastega rahumeelselt koos.

Iganädalane pesupäev

Lahtipaiskunud tammepuust ukse taga ootas nelja meest aurav kuumus. Pesuruumi soojus oli teretulnud vaheldus väljas olevale uduvihmale ja mehed ohkasid kuuma veega vannidesse vajudes heaolutundest. Pesemishütti saabus peatselt rahu ja vaikus ja mehed küürisid oma keha puhtaks, kammisid juukseid ja puhastasid küünealuseid ja kõrvu.

Nii võis välja näha viikingite aja pesupäev, mida need skandinaavlased igal laupäeval pidasid. Sõna laupäev skandinaavia keeltes – taani keeles näiteks „l¸rdag” – pärinebki vana-põhjala sõnast „laugardagur“, mis otsetõlkes tähendab pesupäeva. Väljend on vaid üks paljudest näidetest selle kohta, et viikingid olid nii väljanägemise kui isikliku hügieeni poolest oma kaasaegsetest ees.

Ettekujutus viikingitest kui räpastest, vastikutest sõdalastest, kelle käitumine ja välimus meenutas raevunud sõnni, ei pea paika. Vastupidi, võrreldes ülejäänud tolleaegsete eurooplastega olid viikingid moeteadlikud enese eest hoolitsevad mehed, kellel polnud puudust sarmist ega enesekindlusest.

Skandinaavlased olid Euroopa puhtaimad

Enese eest hoolt kandmast ei takistanud isegi kuudepikkused röövretked. Näiteks sõlmisid rootsi viikingid ja Bütsants pärast aastakümneid kestnud veriseid kokkupõrkeid rahulepingu, kus oli tingimus, et viikingid saavad pärast laevadel impeeriumi sadamalinnadesse saabumist piiramatu juurdepääsu pesemisasutustele.

14 aastat hiljem viikingitest kaupmeestega Volga jõel kohtunud araabia saadik Ibn Fadlan kirjeldas oma tähelepanekut, et igal hommikul tõi viikingite orjatüdruk neile kausi veega, kus tema omanik „pesi ja kammis juukseid. Lõpuks tõmbas ta vee ninna ja sülitas vette“. Kui mees oli lõpetanud, kandis ori vee teiste meeste ette, kes tegid sama.

Ibn Fadlan suhtus pesemisrituaali põlgusega ja nimetas põhjala mehi „kõikidest Allahi loodutest kõige räpasemaks“. Moslemina oli ta harjunud end enne palvusi viis korda päevas pesema. Tolle aja eurooplastega võrreldes oli aga viikingite igapäevane pesemisrituaal ebaharilik, sest eurooplased pesid end põhjalikult vaid üks-kaks korda aastas.

Naised armastasid viikingeid

Kui taani viikingid 9. sajandi lõpus Briti saared vallutasid ja sinna elama asusid, nägid anglosaksid peagi, kuidas sõdalase oma välimusele tähelepanu pöörasid. Munk John Wallingfordist kirjeldab oma kroonikas aastast 1200, et taani viikingitel „oli kombeks oma maa tavade järgi iga päev oma juukseid kammida, igal laupäeval end vannis pesta, tihti riideid vahetada ja enda väljanägemist mitmel sellisel kergemeelsel moel rõhutada“.

Edevad taanlased tekitasid aga oma kommetega ka suurt pahameelt ja olid kroonikakirjutaja sõnul „riigi arvukate konfliktide ja sõdade“ põhjuseks. Peamiselt seetõttu, et hoolitsetud põhjamaa mehed olid aadlinaiste silmis kütkestavad. „Nad vallutasid abielunaiste voorused ja keelitasid isegi esinduslike meeste tütreid oma armukesteks hakkama,“ kirjutab Wallingfordi John. Mitmed anglosaksid esitasid kuningale puhaste viikingite kohta kaebuse.

Taani viikingid Inglismaal ei olnud ainsad, kes väljanägemisele suurt rõhku panid. Arheoloogilised leiud näitavad, et ilu nimel tegutsesid nii rootsi, norra kui islandi viikingid. Arvukad leiud kogu Põhjalas asuvatest viikingite haudadest näitavad, et paljudel viikingitel oli oma küünepuhastaja, hambaorgid ja pintsetid ning need olid ka tavapärased hauapanused.

Soeng oli täiuslikult sätitud

Üks sagedane leid viikingiajast on luust või puidust kamm. Viikingid säilitasid seda tihti spetsiaalses karbis, et kammipiid katki ei läheks. Niisiis pidid need olema väärtuslikud esemed.

Juuksed olid viikingite eriline nõrkus. Mõni neist pleegitas oma juuksed kange seebiga paari tooni võrra heledamaks ja teatud perioodil oli moes nn rootsi lõikus – pikk tukk ja lühikesed juuksed kuklal. Seda soengumoodi kirjeldab vanainglise kiri, milles mees manitseb oma venda anglosaksi tavast kinni pidama ja „taani moodi“ mitte järgima.

Iga endast lugupidav viiking hoolitses loomulikult ka oma habeme eest. Vanadel puulõigetel on teadlased tuvastanud nii täishabeme kui vuntside ja kitsehabemega mehi. Ühiseks nimetajaks on nende hooldatus ja kammitus.

Hooldatud soeng ja lõhnav värskelt pestud keha eeldas loomulikult ka puhtaid ilusaid rõivaid. Näiteks väljendas üks 10. sajandi pärsia maadeavastaja oma üllatust põhjala inimeste kõrgekvaliteediliste rõivaste üle. Ka araabia kroonikakirjutaja Ibn Rustah kirjeldas umbes aastal 1000, et viikingid kandsid peeneid rõivad ja nende „rõivad olid puhtad“.

Nagu tänapäevalgi, vaheldus mood olenevalt ajast ja piirkonnast. Nii on teada, et ühel perioodil kandsid viikingid punaseid, aga hiljem hoopis siniseid puhvpükse. Lisaks sellele kaunistasid viikingid rõivaesemeid luksuslike siidipaelade ning hõbe- ja kuldniidiga. Käevõru, kaelakeed ja amuletid kaunistasid viikingit, iseäranis juhul, kui ehted olid valmistatud kullast või merevaigust.

Mustus oli karistatav

Kaasaegsete silmis oli viikingite kaunistamismaania jõudnud lausa äärmusliku piirini. Skandinaavlased läksid isegi nii kaugele, et võtsid vastu isiklikku hügieeni kaitsvaid seadusi. Keskaegse islandi seaduskogumiku Gr?g?si järgi oli teise mehe mustusega loopimine tema kiusamise eesmärgil keelatud. Sama kehtis ka juhul, kui viiking teise „vette, uriini, toidu sisse või mutta“ lükkas – hoolimata teise poole alandamise põhjusest.

Mõnisada aastat pärast viikingite suuraega läks Skandinaavias aga puhtuse hoidmine moest. Umbes 1500. aasta paiku hakkasid Euroopa ravitsejad levitama kuuldust, et vesi võib katkuga nakatada. See hirm valitses 300 aastat. Puhaste ja hästiriietatud viikingite pärand ei surnud siiski täielikult välja. Kõrgklass, kellel oli selleks ka võimalus, jätkas ilusate soengute, iluhooldusvahendite ja moodsate rõivaste kasutamist.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad: