Väliseestlase kummaline reis Nõukogude Eestisse

Tallinna reisijate sadam 1960. aastate lõpus.  Foto: MM F 558/2, Eesti Meremuuseum

Järgnev lugu ilmus 1966. aasta septembris Toronto eestlaste ajalehes Vaba Eestlane. Üks Ameerika Ühendriikides elav eestlane, kes lahkus kodumaalt enne Teist maailmasõda, kirjeldab oma reisimuljeid okupeeritud kodumaalt. Artiklit on kärbitud ning välja on jäetud reisiga otseselt mitteseotud osad.

Viimasel ajal hakati mind kõige lähemate omakeste poolt, tungivalt kutsuma – tulgu ma neid Eesti külastama. Algul ei sobinud see mõte kuidagi. Milleks minna sinna? Kuid kui üks kutse tuli teise järele, siis hakkasin kaaluma ja otsustasin, et kui mulle antakse individuaal-viisa ja lubatakse omaste juures elada, siis lähen. Teatasin sellest kutsujatele, läksin Nõukogude Liidu konsulaati ja täitsin vastava sooviavalduse. Oh neid küsimusi ankeetlehel! Üks keerulisem teistest, nõnda ei osanudki vastata. Viimaks suure rassimise peale sain ankeetlehe täidetud ja andsin sisse, jäädes vastust ootama.

Aeg möödus, vastust ei tulnud ega tulnud. Kutsujad teatasid Eestist, et neid on Tallinnas mitmesse ametiasutusse saadetud, kus nende käest on lubadusi ja allkirju võetud, et nad annavad mulle prii korteri ja ülevalpidamise minu sealolemise ajal. Mis neilt veel nõuti ja milliseid lubadusi nad nõudsid, seda mulle ei kirjutatud, küll aga selgus see hiljem Eestis. Ootasin ligi aasta, enne kui viisa sain.

Ajasin reisibürooga asjad korda, panin kohvrid väikeste kingitustega valmis ja astusin sel suvel ühel juunikuu hommikul lennukisse, et Helsingisse lennata ning sealt laevaga üle lahe Tallinna sõita.

Ilm oli suviselt ilus, lend Ameerikast üle ookeani läks sujuvalt. Euroopas tuli lennuk vahetada ja õhtuks olin ilma viperusteta Helsingis. Helsingi vaatlemiseks ei olnud kuigi palju aega. Nii palju, kui sain ringi vaadata, oli Helsingi läänelikult puhas ja tipp-topp korras. Südalinnas oli suur hulk moodsaid maju juurde ehitatud, tänavad ja puiesteed puhtad. Linn ja inimeste ilme oli kõigiti euroopalik.

Imeline Ajalugu
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.
1965. aasta juulis avati taas Tallinn–Helsingi laevaliin ning esimese reisi olevat sooritanud mootorlaev Vanemuine.  Foto: ERM Fk 2644:2221, Eesti Rahva Muuseum

Vene madrused Eesti laeval

Järgmisel hommikul hotellist taksoga sadamasse sõites tabas mind esimene üllatus. Otsin ja vaatan, kus on eesti laev Vanemuine? Leidsin selle, kuid laeval askeldasid vene madrused ja ahtris lehvis vene lipp. Eestist polnud peale nime midagi. Laevale minnes oli esimene kõva kontroll. Uuriti põhjalikult dokumente. Olin sattunud laevale, kus valitses vene keel ja meel, vene kord ja korralagedus. Meeskonnas olid eranditult venelased. Samuti oli laeval sisustus venepärane.

Reisijaid kogunes laevale umbes paarisaja ümber, peamiselt soomlased, kes käivad Tallinnat uudishimulikult vaatamas ja seal lõbutsemas, sest Soomes saab viina tšekkidega.

Ilm oli suviselt ilus, vaikne ja soe ning meri sädeles päikeses. Mõnetunnilise sõidu järel kangastus Eesti ranna viirg kauges vines. Mida lähemale Tallinnale jõudsin, seda põnevamaks kõik muutus. Varsti eraldusid Aegna ja Naissaar ja horisondile kerkisid Tallinna tornid.

Aegna juures ootas meid moodne mootorlaev, millelt Vanemuise pardale ronisid vene passkontrolli ametnikud, viis-kuus meest, kõik vene mundris ja igaühel ordenipael rinnal. Kõik reisijad käsutati kohvikusalongi, kus reisijate passid ja dokumendid kokku korjati ja kõigile umbusklikult, külmalt ja hindavalt näkku vahiti. Oli kõle ja hämmastav tunne. See seltskond asus passide kallale ja kõik leheküljed uuriti peensusteni läbi. Passe ulatati üksteisele, diskuteeriti omavahel.

Tallinna siluett merelt on jäänud üldiselt endiseks. Toompea ja tornid on kõik endiselt kohal. Pika Hermani otsas lehvis mingi võõras lipp. Linna kohal heljus suitsu pilv. Nii see vana Tallinn ligines ja ligines ning põnevus kasvas!

Sõjalaevade rivi Tallinna sadamas

Aegamööda liginesime sadamale. Sadam on väliselt jäänud endiseks, kuid sadamasuust sisenedes tekkis üllatus. Endise jahtklubi taga, kus varem asusid Sadamatehaste ujuvdokid, asuvad nüüd mitmesugused sõjalaevad. Neid on kaide ääres, poide küljes, ankrus, üksteise küljes – divisjon divisjoni kõrval, peamiselt hävitajad.

Läänemuul on muudetud täiesti sõjasadamaks, kus oli ristlejaid, hävitajaid, torpeedopaate jm sõjalaevu. Allveelaevu ei märganud. Laod, mis sõjas purustati, on nüüd taastatud ja on sõjalaevastiku käsutuses.

Vana elevaator on ikka endisel kohal. Baikovi sild on nüüd ainult kaubasadamaks, kus olid mõned kaubalaevad ja kraanad. Kaupmehe sillale on ehitatud reisijate hoone, mille juurde Vanemuine maandus. Reisijate hoone on eraldatud traataiaga, mille taga seisid inimesed – sugulased ja tuttavad –, kes meile lehvitasid.

Endine Veeteede valitsuse hoone ja tollimaja näisid endistel kohtadel. Mis nendes asusid, ei läinud korda selgitada. Kõik sadamasse suunduvad tänavad on täiesti suletud, välja arvatud Sadama tänav, mille kaudu pääseb linna. Tollimaja otsa, kust kanal kulges Sadamatehaste basseini, on ehitatud kõrge plank. Samuti on Veeteede valitsuse maja otsa ehitatud kõrge plank, mis varustatud okastraadiga, et keegi Läänemuuli ei pääseks. Eraisikud pääsevad ainult Kaupmehe sillale okastraadini ja mitte kaugemale.

Oli otsad kai külge kinnitatud ja algas maale minek. Esiteks siirdusime veel kord läbi passikontrolli, kus tempel passi löödi ja pass kätte anti, et võiksime „punasesse paradiisi“ minna.

Sealt tuli minna tolliruumi, kus kõik kohvrid ja pisipakid piinlikult avati ja põhjalikult läbi soriti. Ainult naiste käekotte ei avatud. Nii põhjalikku tollirevisjoni polnud ma varem näinud. Kõik ametnikud olid vormis venelased ja asjaajamine käis vene keeles. Mul tekkis tolli peal kõva sõda. Olin toonud paar väikest eset sugulastele kingituseks, mida läbi ei lastud. Selgitasin puudulikus vene keeles, et need pole mõeldud müümiseks, vaid kingitusteks. Kui kõvaks vaidlemiseks läks ja ma keelega enam toime ei tulnud, tuli kusagilt üks ametnik, kes eesti keelt valdas. Oli see ametnik või tõlk, on raske ütelda. Mulle sosistati, et maksku ma 27 dollarit ja nemad lasevad asjad läbi. Vihastasin ja jätsin asjad sinna. Paar päeva hiljem läksime tolliametisse lootuses, et mõni teine ametnik laseb asjad läbi. Seal oligi teine mees, kuid see seletas, et esemed on seadusega keelatud sisse tuua ja tema ei või neid läbi lasta. Lisas aga, et maksku ma 34 dollarit ja tema laseb läbi. Mõtlesin, et altkäemaksu ma ei maksa ja jätsin asjad sinnapaika. Ütlesin, et maalt lahkudes tahan asjad tagasi. Nii lahkusin tollipealt mõrudas meeleolus.

Kuid nüüd tuleme tagasi laeva saabumise juurde. Tollimajast väljudes ootasid sugulased ja tuttavad. Esimesed tervitused ja sülelused orjastatud Eesti pinnal olid soojad ja südamlikud. Kohtamine üle kolmekümne aasta on omamoodi elamus, mida ei oska kirjalikult väljendada. Üks vana tuttav oli oma väikese vene autoga vastu tulnud ja panime kohvrid ta autosse. Järsku ilmus kohale üks ametnik, kes hakkas pärima andmeid sõidutaja isiku kohta – kus ta elab, millega ta tegutseb jne. Auto number märgiti üles ja kõik pandi kirja. See hämmastas mind. Milline nuuskimine ja jälitamine! Midagi hakkas ängitsema ja hinge matma, oli see siis paljukiidetud õnnelikkus ja vabadus?!

Olime nüüd autokontrollist läbi ning algas sõit sugulaste poole, kes elavad väljaspool Tallinnat ühes alevis. Läbisõit Tallinnast jättis omapärast mulje. Tänavapilt on erinev, mida oleme harjunud nägema Euroopas ja Ameerikas. Autosid oli võrdlemisi vähe liikumas ja needki vähesed olid kõik vene omad. Mõned vene stiilis majad on juurde ehitatud, kuid näevad välja hallid ja armetud. Tänaval torkas silma palju madruseid ja sõjaväelasi, eraisikute rõivastus oli kehv ja hall. Ei mingisuguseid rõõmsaid toone. Kõik oli rusuv ja hall.

USAs elav väliseestlane

Mulle sosistati, et maksku ma 27 dollarit ja nemad lasevad asjad läbi.

Metsal on kõrvad ja merel on silmad

Olime esimesed tervitused vahetanud, väikesed kingitused jaganud, veidi ringi vaadanud ja lauda istunud, kui tuju hakkas tõusma ja jutupaelad pääsesid valla. Inimesed nagu vabanesid kartusest ja surutisest, kuni peremees sähvas: „Ärge unustage, et suud tuleb pidada, sest metsal on kõrvad ja merel on silmad.“ See oli nagu külm dušš, mis meeleolu viis alla nulli.

Veidi hiljem selguski, et nuuskurite auto oli värava taga ja jälgis kõike, mida räägitakse ja tehakse. See oli mulle nagu hoop puuga pähe. Milline nuhkimine ja jälitamine! Ka kodus pole inimesel rahu ega vabadust. Hakkasin enam ja enam taipama „õnnelikku elu“ nõukogude paradiisis.

Veel suurem üllatus tabas mind järgmisel päeval. Ametlikult poolt teatati, et ma võin vabalt liikuda oma peatuskohas ja Tallinna vahel, kuid kaugemale ei tohi ma ilma eriloata minna. Märkasin, et mind valvati ja jälitati kõikjal, kus liikusin. See kõik oli hingemattev ja rusuv. Nüüd selgus ka, et mu vastuvõtjad olid sunnitud andma lisakohustusi mu valvamise suhtes. Mõtlesin, et millise karuteene teeme Eesti külastamisega omastele, kes meid vastu võtavad!

Kui olin alevis, kus peatusin, kõik servad ära vaadanud ja ümbrusega tutvunud, siis hakkasin Tallinna sõitma. Rongid liikusid enam-vähem korralikult ja nii ei olnud raskusi sinna sõitmisega. Tallinna vana südalinn, mis sõjast jäi purustamata, on enamvähem endine. Majad on aga luitunud ja pole tükil ajal pintslit ja võõpa näinud. Teised alad on aga tundmatuseni oma palet muutnud. Tartu ja Pärnu maantee ümbrust ei tunne enam ära. Trammid ja bussid sõidavad piki endisi liine, mõni uus liin on ka juurde siginenud.

USAs elava eestlase sõnul oli Tallinn muutumas aina enam vene linnaks.  Foto: ERM Fk 2644:12648 / Eesti Rahva Muuseum

Linn on muutumas üha suuremal määral vene linnaks. Tänaval on ülekaal vene keelel ja meelel. Madruseid, sõdureid, ja viletsas rõivastuses tsiviliste on kõik südalinna tänavad täis. Sildid on on kahes keeles. Vene keel on alati esikohal. Vanade südalinna kaupluste aknad on pea kõik suletud. Mõnes neis asuvad kooperatiivid. Turg ja bussijaam on viidud kuhugile Tartu maantee taha otsa. Viru väljak ja endine turuplats on muudetud pargiks. SS „Kalevi“ aed on suure kaubamaja all. Schnelli tiigi ja Tornide väljaku alad on jäänud endiseks, kuid sealt vahivad vastu vastikud Lenini jt kommunistide mälestussambad, milliseid on Tallinnas ohtrasti. Kadriorg ka enamvähem endine.

Eestlaste rõivastus erineb tunduvalt vene rõivastusest. Naised käivad enamuses palja päi, barettidega või rättidega. Kui mõni daam liigub kübaraga ning mees kaabu ja mantliga, siis kõik vahivad tagasi ja teavad, et tegemist on välismaalastega. Kohvikud on rahvast tulvil. Eesti kohvikutes on teenindamine korralik ja kõik serveeritav maitsev. Hinnad keskpärased. Öölokaale ma ei külastanud.

Uued majad ei pea sooja ega vihma

Omal ajal elasid Toompeal sakslased, nüüd aga venelased, valitsejad. Mõned endised tuttavad elavad südalinna vanades majades. Neid külastades seletasid nad, et nad on õnnelikumas olukorras kui uutes vene „kastides“ elavad eestlased. Vanade majade katus peab vihma, seinad tuult, lagi ja aknad sooja, kuid uutes majades tuleb kõik läbi seinte ja inimesed külmetavad. Mõningaid uusi maju on juurde ehitatud, eriti Narva-Tartu ja Pärnu maantee rajooni. Väga inetud on aga kasti stiilis uued elamud. Need on värvimata, tolmused ja nõgised ning jätavad vastiku mulje. Enamasti elavad nendes majades venelased.

Kortermajade ehitus Mustamäel.  Foto: AM TR N 45050:19 / Eesti Ajaloomuuseum

Mul õnnestus ka paljukiidetud Mustamäe „mikrorajoonis“ ära käia, kus üks mu endistest tuttavatest oli endale omapärasel teel korteri saanud. Tal oli varem niinimetatud individuaal-elamu, mis millegi pärast hakkas funktsionääridele meeldima. Ta kutsuti elamuvalitsusse ja teatati, et ta maja riigistatakse. Teatati, et kui ta soovib maja eest raha, siis talle riigi poolt korterit ei anta. Kui ta aga loovutab maja tasuta, antakse talle korter. Kuna korterit on raske saada ja lageda taeva alla ka jääda ei tahtnud, anti maja üle kommunistidele. Tuttavale anti vastutasuks Mustamäe rajooni ühte viie-korruselisse majja kahetoaline korter. Sinna ei saa ükski harilik surelik korterit, kuna seal elavad venelased ja partei tuusad. Tuttav korteriomanik korraldas väikese olengu ja kutsus meid külla.

Eemalt näevad need uued majad tavalisest veidi paremad, lahtiste rõdudega ja heledamate toonidega. Mustamäel aga selgus, et kõik majade juurde viivad teed ja õued on asfalteerimata. Peenike liivatolm käib üle majade katuste, kui mõni auto juhtub liikuma. Tolmav liiv oli nii sügav, et kingad olid kohe liiva täis. Suure vihmaga ja lume sulades on see piirkond porilomp, kus liikuda saab vaid säärikutega.

Elanikud kurtsid majades esinevate puuduste üle. Üheski viiekorruselises majas pole tõstetooli ja kõik tuleb treppide kaudu ülesse tassida. Veesurve on nii nõrk, et ülemiste kordade elanikud kurdavad veepuuduse üle. Ööseks tuleb asetada ämber kraani alla, avada kraan ja hommikuks on ämber täis. Talvel on ülemistel kordadel radiaatorid külmad, kuna soojus sinna ei ulata.

Tallinna Kaubamaja 1960. aastail.  Foto: ERM Fk 2644:3673 / Eesti Rahva Muuseum

Kirjud individuaalelamud ja madalad palgad

Linna servadesse on tekkinud mitmesuguseid individuaalelamuid, igaüks isemoodi ja suuruses, nii kuidas jõudu ja ehitusmaterjali on olnud võimalik saada. Torkab silma, et iga majasein on ise värvitoonis ja majad on kirjud. Pärisin, millest see on tingitud? Selgitati, et värvi hankima minnes ei saa kunagi nii suurt kvantumit, millega saaks korraga maja ära värvida. Antakse täna natuke ja paari nädala pärast jälle vähe lisa. Kuna värvid on eri toonides, siis on ka majad kirjud. Sama lugu on tapeediga. Toad on kirjud, iga sein isemoodi.

Värviga on veel see häda, et see kunagi ei kuiva. Majaperemees, kus peatusin, oli toonud põrandavärvi ja värvinud külalise tulles põrandad üle. Õnnetuseks kleepis see kõik taldade külge ja koorus maha. Kõik oli rikutud – nii põrand kui ka jalatsid.

Omapärased on veel vagunvillad. Need on vanad trammi- ja raudteevagunid, mida odavasti on venelastele müüdud. Neid on nüüd kõik linna servad täis.

Palgad on häbematult madalad ja hinnad kõrged, mistõttu esmajärguliste tarbeainete hankimisega on raskusi. Stalini ajal on kolhoosnikud saanud 30 kop. päevas – ela või sure. See ongi põhjuseks, miks keegi kolhoosis töötada ei taha ja kes vähegi saab, see ära jookseb. Nüüd olevat olukord siiski vähe paranenud. Oskustööliste palgad on 125–150 rbl. kuus, arstid ja kooliõpetajad saavad sama palga. Raamatupidajate palk olevat parem ja need saavad 225 rbl. kuus. Mu võõrustaja tütar on Tartu Ülikooli lõpetanud arst, keda sunnitakse Tallinnas töötama hommiku- ja õhtupoolikul ja makstakse talle 150 rbl. kuus. Kõik paremad kohad antakse aga venelastele ja eestlasi surutakse kõrvale. Ka pensionid on väga madalad. Mu tuttava vanaema saab 12 rbl. kuus, mille eest saab kuus mõne pudeli piima osta.

Hinge sees hoidmiseks katsutakse iga hinna eest norme ületada ja toodetakse praaki.

Musta rukkileiba, kartuleid ja soolakala olevat saada, aga kõrge hinna eest. Valget leiba ja saia saab harva. Püülijahu peaaegu ei kunagi, väljaarvatud suurtel pühadel. Suhkru ja rasvainete saamisega on raskusi. Kõigi toiduainete hinnad on kõrged. Toitainete kauplusse minnes tuleb võtta seda, mida juhtub parajasti olema. Valikut ei ole.

Munad maksavad 12 kop. tükk, s.o 1.33 tosin ja neid on vähe saada. Või maksab umbes 2.25 rbl. nael.

Rõivastamisega on samuti raskusi. Käisin „Tallinna Kaubamajas“ ja vaatasin hindu. Valmisrõivaid on vähe saada ja need on viletsa kvaliteediga. Vilets meeste ülikond maksab 100 rbl. ümber. Mõned paremad, mis välismaalt toodud, maksavad 150–200 rbl. Vilets meesterahva ülikonnariie maksab 10–12 rbl. jard, parem 25–40 rbl. Mantlitest, nendest ei maksa rääkida.

Jalatsitega on raske, kuna saadaval on peamiselt väikesed numbrid. Nahk on kõva ja toores. Kui jalatsid saavad märjaks, on ka jalad märjad. Kui tuled vihmaga või talvel koju ja paned märjad jalatsid kuivama, siis järgmisel hommikul on need kõvad kui kondid.

Pärisin, kuidas on lood talvel kütusega? Puid ei ole saada. Antakse turvast ja briketti, aga mitte alati sellises kvantumis, et igaüks võib vabalt kütta.

Piritale ja Kloogale

Otsustasin ka Pirital ja Kloogal ära käia, kuigi sinna minek oli keelatud.

Piritale pääseb bussiga. Narva maantee äärde on mõni uus maja kerkinud. Kadrioru rand endine. Suhkrumäele (Maarjamäele – toim) on punastele madrustele sambad püstitatud. Pirital enamvähem kõik endine. Kuna tuul puhub enamasti linna poolt, siis uhuvad lained sadama kõntsa ja õli Pirita randa. Uus on siin jahtklubi ja selle muul, samuti paar kohvikutaolist ehitust. Ka siin rannas on vene naiste ja laste ülekaal, kes padistavad õlises vees.

Kloogale pääseb nüüd elektrifitseeritud raudteega, mis on Klooga mererannani ehitatud. Raudteevagunid on endist aega meenutavad, pingid vineerist ja kõvad. Puhtus jätab soovida.

Sõites Tallinnast välja, selgub, et Lilleküla ja Tondi vaheline endine lage heinamaa on nüüd individuaalelamuid täis ehitatud. Kirjud nagu lihavõttemunad. Järve ja Rahumäe ümbrus on samuti maju täis. Nõmme metsa on ehitusi juurde tulnud. Pääskülas ulatub majade rida kuni Pääsküla jõeni, isegi teisele poole jõge. Saue jaama ümbrus on täis ehitatud, Keila on tundmatuseni muutunud, kuna endised lagedad põlluväljad on täis elumaju. Kirikuplatsil paistab silma mõni suurem ehitus. Keila jaamast edasi ulatuvad majade read kuni Haapsalu ja Paldiski raudteeliinideni. Keilas elavat nüüd 3500 inimese ümber. Inimesed on hädaga linnast välja põgenenud ja siia endile väikesed peavarjud ehitanud.

Klooga raudteejaama juurde on tekkinud väike asula, randa on ehitatud väike jaamahoone. Näib, et midagi planeeritakse. Kas metsa on midagi juurde ehitatud, seda ei näinud lühikese aja tõttu selgitada. Mererand on endiselt valge liivaga kaetud ja meri sädelevalt ning kutsuvalt sinine. Merevesi Kloogal on palju puhtam kui Pirital. Segavalt mõjuvad siin vene naised ja lastekarjad. Ükskõik, kuhu jala tõstad, on venelased ees.

Sünnikohta ja koduküla külastamas

Kui olin Tallinnas juba ringi vaadanud, tuli soov oma sünnikohta ja koduküla külastada. See asub aga nüüd keelatud ja rangelt valvatud tsoonis ning sinna pääseb erilubadega. Läksime tõlgiga Tallinnas luba hankimas. Käisime alul mitmes asutuses esiuste kaudu. Kõikjal öeldi kategooriline „njet“. Tähendab, ei saa. Me nii kergesti alla ei andnud ja jätkasime tagauste kaudu, pöördudes partei tuusade, funktsionääride ja asjameeste poole. Mõni võttis meid lahkesti vastu ja seletas, et tema ei saa midagi teha. Teine hakkas sõimama, et teda tülitatakse.

Siis võtsime naised appi – ja viimaks õnnestus tuttavate parteituusade naiste kaudu luba saada. Mind aga üksinda oma endisse kodukülla minna ei lubatud, vaid anti saatja kaasa.

Asusin siis ühel päeval Tallinna bussijaamast bussiga koos saatjaga teele. Bussid on viletsad, määrdunud ja logisevad. Neid on vähe ja need topitakse viimase võimaluseni täis. Kes ees, see mees. Sellepärast püütakse kohal vara olla. Hilisematel tulijatel tuleb seista ja halvemal juhusel maha jääda. Õhk bussis on talumata, õhujahutust ei ole.

Sõit läks linnast välja maale. Sõita tuli ligi kolm tundi. Maastik on paiguti tundmatuseni muutunud. Endised metsad paljudes kohtades kadunud, nende asemel lehtpuu võsa. Samuti on endised eesti talud ja külad kadunud. Põllud rohtunud ja võsastunud. Mõnel pool on näha kolhoosi hooneid ja teisal vanad lagunenud majad. Kurb pilt!

Kuna tee oli üks peateedest, siis see oli asfalteeritud, kuid viletsalt. Liiklus teel oli hõre, harva tuli mõni veo- või sõiduauto vastu. Hobusõidukeid ei näinud. Jalakäijaid peaaegu ei olnud. Nii jõudsime õnnelikult kohani, kus tuli bussilt maha minna.

Hakkasime jalgsi sammuma eesmärgi poole. Küla, millele liginesime, oli varem olnud elava liiklusega, ligi kolmekümne taluga kaluriküla, kus igal perel oli oma elamine, paat ja püünised. Külatänaval kihas siis elu. Ja nüüd – tee rohtu kasvanud, keskel väike jalgrada, teeäärsed nõgeseid ja ohakaid täis. Kiviaiad kadunud, kuuldavasti ära veetud, paadisadamaks. Põllud rohtunud ja kadakapõõsaid täis. Õued on kadunud ja nii kõrge võsaga kaetud, et vanade lagunenud majade katused paistavad vaevalt välja. Endine isamaja on endisel kohal alles, kuid viltu vajunud ja lagunemas, mõni aken lauatükiga klaasi puudumisel kinni löödud. Nii on see igal majal. Pilt on kurb ja masendav. Endisest õitsevast külast on nüüd armetu kalurite kolhoos tehtud, kus kõik on viltu vajunud ja lagunemas ning võssa kasvanud. Mulle meenusid kõik lapsepõlve jooksurajad mererannal. Nüüd on see muinasjutuline kauge minevik. Olen küll nimepidi endises külas, kuid tõeliselt kusagil sootuks teises maailmas, kus enam kuidagi elada ei tahaks.

Enne oli igas talus oma leib ja loomad, kala muidugi külluses. Nüüd kalurist kolhoosnikul peale kalade muud toitainet ei ole ja ta peab kõik mitu kilomeetrit eemal asuvast suuremast keskusest tooma, mis on tülikas ja väsitav. Ja oleks siiski sealtki kõike saada!

Mis on siia siis juurde ehitatud? Kalasadam, kalade vastuvõtu kuur, suitsetamise ahi ja kuur inventari jaoks. Ka elekter on majadesse sisse pandud ja sellest suursaavutusest räägitakse lakkamatult.

Kalur elab kolhoosis veidi paremini kui mujal, selletõttu, et kui ta püüginorm on täidetud, võib ta kalu omale võtta ja ka müüa. Normiga on aga probleem, sest meri ja kala on väga tujukad. Vahest on saak hea, samas jälle kehv. Siis on raske normi täita ja oled ise ilma ja teisele pole ka anda. Häda, kui keegi siis juhtub kalu võtma või kõrvaldama, siis on karistused rasked. Püüniste saamisega on samuti omajagu raskusi.

Endises kodukülas polnud midagi veetlevat ja nii tuli siit rutem lahkuda kui tulles arvasin. Vanemad tuttavad olid veel alles ja nendega tekkis tihe kontakt. Nooremad on aga kõik kadunud ja teisale siirdunud. Kuigi valvur oli kaasas, tuli inimestele rääkida elust-olust Ameerikas. Sellest rannakülast on inimesi lahkunud ja elavad vabas maailmas, ning nende kohta päriti ühte-teist.

Kõigi vanade tuttavatega jumalaga jätnud ja tuhandeid soove kaasa toonud, eestlastele vabas maailmas, sammusime jälle valvuriga jalgsi bussi peatuse poole. Olgu veel märgitud, et ühtegi hobust kalurite kolhoosis ei olnud ja nii tuli jala käia.

Nõukogude Eestit külastanud USAs elav eestlane

Mulle meenusid kõik lapsepõlve jooksurajad mererannal. Nüüd on see muinasjutuline kauge minevik.

Tervitusi kõigile vabadele eestlastele

Kui olin asjad korraldanud ja lahkumise päeva kindlaks määranud, korraldati mulle lahkumisõhtu, kuhu oli kogunenud majatäis rahvast. Seal unustasin peremehe manitsuse, „et tuleb suud pidada“ ja rääkisin avameelselt elust-olust Ameerikas ja Kanadas: meie teenistuskohtadest, autodest, suvilatest, organisatsioonidest ja meie tunnustatud esindustest vabas maailmas. Edasi andsin väikese ülevaate Ameerika elust, jõukusest, teenistusest, palkadest, pensionidest, koolidest, valitsuse hoiakust kommunistide suhtes jne. Mind kuulati hinge kinni pidades ja hiljem esitati mõningaid küsimusi. Päriti ühte-teist oma omaste kohta, kes elavad Ameerikas,

Jumalagajätt kujunes pikaks, südamlikuks, aga valurikkalt kurvaks. Vaadeldes neid tõsiselt kannatavaid inimesi, tekkis sügav kaastunne nende vastu, mis manas esile pisarad.

Kõik tulid kätt suruma ja oma viimaseid soove ütlema. Nende viimased soovid olid, et ma tervitaksin kannatava eesti rahva nimel vabas maailmas elunevaid eestlasi ja et meie neid ei unustaks ja nende heaks teeksime, mida suudaksime.

Need kannatavad eesti rahva tervitused ja soovid annan siinkohal kõigile edasi! Lisan aga, et meie rahva lootuseks kodumaal on vabaduses elavad eestlased ja Kõigevägevam. Ka sel õhtul oli nuuskurite auto värava taga ja jälgis kõike. Nii said selle häbematusega hakkama, et kutsusid viimased koosviibimiselt lahkujad autosse, kus nendelt peensusteni päriti, mida ma olen rääkinud maksvast olukorrast ja Ameerikast. Nad said isegi sellega hakkama, et sõidutasid need inimesed koju. Järgmisel päeval laevale minnes sain sellest teada. Nii oli mind kogu aeg jälitatud, mis tekitas hingematva tunde.

Sadamasse oli arvukalt inimesi tulnud mind ära saatma. Kahjuks ei olnud enam aega pikemaks jumalagajätuks, kuna kõik toimus kiiresti ja mehaaniliselt. Viimased käepigistused soovid ja tuhanded tervitused eestlastele ja omastele Ameerikas ja Kanadas. Palun võtke need vastu!

Käisin veel tolliametis, kust tõin ära esemed, mida olin kingituseks kaasa toonud ja mida läbi ei lastud. Sain need kätte ja tõin Ameerikasse tagasi.

Ruttasin läbi kontrolli ja trepist üles laevale. Viipasime veel traataia taga olijatega lahkumise tervituseks. Need olid viimased põnevad ja valurikkad silmapilgud. Seekord olin Soome laeva pardal, kus meeleolu oli teistsugune. Ma ei saanud ennem oma ängitsevast ja rusuvast tundest lahti, mis mind Eestis olles kogu aeg vaevas, kui otsad olid kai küljest lahti ja masinad hakkasid töötama.

Viipasin veel mahajäänutele, teades, et meie tõenäoliselt enam kunagi üksteist ei näe ja ma oma jalga enam Eesti pinnale ja isakodusse ei tõsta. Pikkamööda eemaldus laev ja katkestas kõiki sidemeid saatjatega ning Eestiga.

Tallinnat kuldas veel õhtupäikese sära mis vajus aeglaselt vette. Kurb oli seekord kodumaast ja omastest lahkuda. Hingasin kergemalt ja vabanesin masendatud meeleolust alles siis, kui astusin Helsingis sadamakaile.

Autor: Herkki Kukk / Imeline Ajalugu

Jaga lugu:
Seotud lood
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Alo Lõhmus
Alo LõhmusToimetajaTel:
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel:
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel:
Jaana Rüütel
Jaana RüütelReklaamimüükTel: 565 66130