Maailma esimesed vulkaanikütid

Laava, gaas ja tuhk teevad vulkaanist ühe kõige ohtlikuma loodusnähtuse.   Foto: Shutterstock

Vulkaane on kardetud kõigil aegadel. Pursked põhjustavad tuhavihma, laavavoogusid ja mürgiseid gaase, kuid kuni 19. sajandi lõpuni neist palju enamat ei teatud. Lahendamaks saladuslike tulemägede mõistatust, pidid kartmatud vulkaanikütid neid mägesid uurima otse pursete ajal.

Kui sõudepaat St Pierre’i sadamakaile lähenes, vaatasid paadis istuvad mehed sõnatult varemeid. Prantsusmaale kuuluval Kariibi mere Martinique’i saarel asuv St Pierre oli veel kahe nädala eest olnud kaupluste, rahvarohkete tänavate ja lilli täis rõdudega elav linn. Tol päeval, 21. mail 1902 lehkas linn aga surma järele.

„Õhk oli täis kohutavat lõhna, millest hiljem õudusunenägusid nägime. Segu valukoja aurudest, väävlitikkudest ja põlenud asjadest. Aeg-ajalt ka puhang kõrbenud või roiskunud liha,“ kirjutas 31aastane geoloog Thomas Jaggar hiljem oma aruandes.

Ameerika Ühendriikide Harvardi ülikooli geoloogina oli Jaggar sulanud kivimite ehk magma ekspert, seetõttu saatis riik ta St Pierre’i linna saatust uurima. Pilku tõstes nägi Jaggar Mont Peléed, umbes 1400 meetri kõrgust vulkaani, mis asus kuus kilomeetrit põhja pool.

14 päeva varem toimunud vulkaanipurse oli St Pierre’i maa pealt pühkinud. Alles nüüd, kui varemed olid maha jahtunud, sai rühm teadlasi ja kohalikke ametnikke maale minna ja surnud linna uurida.

Jaggar kõndis üksinda varemetes ringi, et rahulikult muljeid koguda. Majade seinamüüride jäänused ulatusid talle rinnuni, puud olid juuripidi maast lahti rebitud ja kolmetonnine neitsi Maarja teraskuju oma aluselt 15 meetri kaugusele paiskunud.

Imeline ajalugu
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.

„Oli raske eristada, kus olid olnud tänavad. Kõik oli maetud hoonete ümberkukkunud kiviseinte, roosa krohvi ja katusekivide alla. Selle kõige all lebas 30 000 surnukeha,“ kirjutas Jaggar hiljem.

Sulanud metallist lapsevankris lebas üks söestunud beebilaip. Pagaritöökojast leidis geoloog pagari jäänused – too oli purske ajal peitnud ennast ahju, püüdes kuumuse eest pääseda. Surnukehal oli käsivars näo ees ja jalad krõnksu tõmmatud. Mees oli niivõrd ära küpsenud, et tema reite ümbermõõt oli vähenenud mõne sentimeetrini. Kuumus oli pannud naha tema põlvedel ja küünarnukkidel kokku tõmbuma ja paljastanud luud.See pilt oli Jaggarile kui julm ilmutus.

„Ma mõistsin, et tuhandete inimeste surm maa-aluste protsesside tõttu on geoloogidele üsna tundmatu ja seletamatu nähtus ning väärt elukestvat tööd,“ kirjutas ta hiljem.

Jaggarile ja paljudele teistele ta kaas­aegsetele vulkaaniküttidele sai eluülesandeks otsida ja uurida vulkaane enne nende surmavaid purskeid, aga ka pursete ajal ja järel, et paremini mõista nende hävitavat jõudu ja leida võimalusi järgmiste katastroofide prognoosimiseks. Töö oli räpane ja eluohtlik, kuid nende pingutus andis kuldaväärt teadmisi vulkaanide maa-aluste protsesside kohta.

Loe vulkaanide teadusliku uurimise algusest lähemalt veebruarikuu Imelisest Ajaloost!

Jaga lugu:
Seotud lood
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Alo Lõhmus
Alo LõhmusToimetajaTel: 667 0250
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel: 667 0044
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel: 667 0044
Robin Tiits
Robin TiitsReklaamimüükTel: 528 3657