Hitleri tankikütid

Kui Teine maailmasõda puhkes, värbas Saksa armee erilist tüüpi sõdureid – tankikütte. Neil oli üks lahinguvälja ohtlikemaid ülesandeid: hävitada vaenlase mitmetonnised raskesti relvastatud tankid.

Hans Roth kuulis Nõukogude tankide roomikute tontlikku metalset lõginat ammu enne, kui need nähtavale ilmusid. Roth ja tema rühmakaaslased, keda kutsuti tankiküttideks, silmitsesid pingsalt pimedust.

Oli 1941. aasta 3. juuli hommik, kell näitas 3.30. Rothi kaitsekraav asus Lääne-Ukraina künklikul maastikul. Künkad ja puud pakkusid üksusele head kaitset, mille varjus tuli täita ülesanne: hävitada vaenlase tankid.

„Künkal meie ees tulid kiirustades nähtavale venelased,“ märkis Hans Roth hiljem oma sõjapäevikus.

Roth ja tema kaaslased panid oma 300kilogrammised tankitõrjekahurid PaK 36 positsioonidele, samal ajal varjust venelasi jälgides. „Sihtmärk 70 meetrit. Põrgu päralt, olge vait! Rahu. Las need sead tulevad lähemale. 100 meetrit … 90 meetrit … 80, nüüd 70 meetrit!“

Imeline ajalugu
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.

Tosin varjestatud tankitõrjekahurit tulistasid oma surmavad mürsud välja. „Peaaegu ühekorraga tabas 10 mürsku meie kahuritest teras­koletisi. On see võimalik? Leegid ja suits tõusid neljast tankist. Ülejäänud viis seisid paigal.“

Tankid olid peatunud, kuid nende meeskonnad olid ikka veel elus. Koos väikese rühma meestega jooksis Roth seetõttu soomushiidude poole, et need lõhkeainepakettide abil õhku lasta. Vahepeal viisid ülejäänud sõdurid tankitõrjekahurid parem laskenurga jaoks uuele positsioonile. Ootamatult saabus küngaste tagant nähtavale uus Nõukogude tankide laine – ja selle järel veel üks. Tankidest tulistati küttide pihta valang valangu järel.

Kuulipildujakuulid kõrvust mööda vihisemas, tormasid Roth ja teised oma kaevikutesse. Kõik nende ümber näis plahvatavat.

„Minu sõber vasakul tõstis käed taeva poole. Ta oli tabamuse saanud. Kahur, mis meid varjas, lõhenes äkki otse­tabamusest. Üks kamraad lamas liikumatult maa­pinnal minu ees – surnuna. Ja minust paremal karjus üks sõdur sanitari järele.“

Mürsud langesid kui vihmavaling ümber Rothi ja teiste sakslaste.

„Ma viskusin maha ja klammerdusin maapinna külge, mis järgmisel hetkel täpselt minu ees lõhenes. Ma hüppasin uuesti üles ja peaaegu kukkusin kahe kaaslase otsa, kelle oli tulistamine lõhki rebinud.“

Imekombel jõudis Roth kaitsekraavi – ainsana 20 mehest.

Vahepeal olid tema kaaslased mürsusajus tankitõrjekahureid liigutanud. Uuelt positsioonilt lasid nad tükkideks veel viis Nõukogude tanki, ja kui saabus kolmas laine lahingumasinaid, tervitasid tankihävitajad ka neid ning suutsid lõpuks Nõukogude rünnaku peatada. Taamal lahinguväljal seisid vaenlase põlevad tankid.

Saksa tankiküttide pataljonidest kujunesid Teise maailmasõja ühed kardetumad ja surmavamad. Spetsiaalse väljaõppe saanud sõdurid, kelle ülesanne oli leida ja hävitada vaenlase tankid, jäid hoolimata muljet avaldavatest võitudest siiski alatiseks Saksa ülistatud tankivägede varju. Kui sõjaõnn pöördus ja tankikorpused ei suutnud enam Nõukogude tankide hiidlainet tagasi hoida, olid just tankikütid need, kellest sai Saksa­maa viimane kaitsevall.

Loe Hitleri tankiküttidest lähemalt juulikuu Imelisest Ajaloost!

Saksa tankihävitaja Ferdinand (Elefant) 1944. aastal Itaalias. (Wikimedia Commons)  Foto: Wikimedia Commons
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Alo Lõhmus
Alo LõhmusToimetajaTel: 667 0250
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel: 667 0044
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel: 667 0044
Robin Tiits
Robin TiitsReklaamimüükTel: 528 3657