Maailmalõpu ootel
Ajast, mil liikumine rohkem kui 100 aastat tagasi tekkis, on Jehoova tunnistajad veendunud, et maailma hukkumine on möödapääsmatu. Hoolimata asjaolust, et sündmust on ikka ja jälle edasi lükatud, jätkavad nemad ootamist.
Kui 27aastane ärimees ja isehakanud piibliuurija Charles Taze Russell abiellus 1879. aasta kevadel endast kaks aastat vanema Maria Frances Ackleyga, ei eeldanud ta, et nende abielu kujuneb eriti pikaks.
Ta oli veendunud, et tema – ja võib-olla ka ta naine – kaotab peagi oma maise keha ja napsatakse hingena maa pealt, et liituda taevas Jeesuse rahvaga. Just nimelt sellise ülesvõtmisega pidi algama maailmalõpp, mille käigus ilmutab end Jumala kuningriik.
Russell oli veendunud, et õige pea tuleb Jeesus tagasi maa peale. Esialgu on ta kohal nähtamatuna, aga seejärel, kui kõik maised kuningriigid ja ka kõik kirikud on kadunud, astub ta inimkonna ette kogu oma majesteetlikkuses.
Russell uskus, et tema maisel persoonil on maa peal tegutsemiseks aega jäänud väga vähe, kuid järele jäänud aja pühendas ta uurimistööle ja selle käigus endale avanenud tõdede levitamisele. Tegelikult rajas ta kirikut või sekti, kuigi Charles Russell ise ei kasutanud selliseid sõnu, et kirjeldada enda loodavat liikumist. Ta arvas, et on lihtsalt piibliuurija, kes läheb tagasi algse piibli juurde ja loob puhta ja võltsimata usu, mis põhineb pühakirja tegelikul sõnumil.
Selleks oli aga vaja teisigi piibliuurijaid ehk piiblitudengeid, nagu hiljem hakati nimetama neid, kes tegid vanadest käsikirjadest oma tõlked. Selle käigus tekkisid käsikirjade väljenditele uudsed tõlgendused, mis sageli erinesid märkimisväärselt traditsioonilisest kristlusest.
Loe Jehoova tunnistajate ajaloost lähemalt juulikuu Imelisest Ajaloost!
