Tallinlase rannasuvi läbi aegade

Suvel ihkab linlane müüride vahelt välja, nii on see alati olnud. Suvitamine koos suplemisega hakkas moodi minema 18.–19. sajandil. Millistes randades toona käidi ja kuidas rannapuhkus välja nägi, sellest kirjutab lähemalt Toomas Abiline Tallinna Linnamuuseumist.

Jõukamatel tallinlastel olid juba sajandite eest suvemajad või -mõisad linna lähistel, veidi vähem jõukad üürisid toa Kalamajas või mujal eeslinnas, et veidigi vabamalt hingata ning lasta end meretuultel paitada.Tehti ka lihtsalt väljasõite või jalutuskäike grüünesse ja küllap kuulus palavatel suvepäevadel sinna juurde ka kosutav rannasuplus.

Sajandeid peeti populaarseks väljasõidukohaks Kopli poolsaart, mis keskajast alates oli kuulus oma tammesalude poolest. Veel Põhjasõja ajal, s.o aastail 1700–1710, olid sealsed metsad nii suured ja tihedad, et noored mehed said seal varjuda sõjaväkke värbajate eest.

Rännumees Hans Moritz Ayrmann kirjutab oma reisikirjas Liivimaalt 1666.–1670. aastal Kopli kohta: „Mitte kaugel linnast asub ilus jalutusmets, mida nimetatakse suureks Kopliks. Sinna võib jalutama minna, ratsutada ja sõita ning igasugust lõbu nautida koos seltskonnaga.“ Kopli oli tallinlaste populaarseim puhkepiirkond kuni aastani 1912, kui sinna hakati rajama suuri laevatehaseid.

Suvitamine koos suplemisega hakkas moodi minema 18.–19. sajandi vahetusel. Omanikud ehitasid mitu suvemõisa ümber erilisteks kümblusasutusteks, kuhu siis linnast meelsasti välja sõideti.

Imeline ajalugu
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.

18. sajandi lõpul tegutses Viimsi mõisa juures menukas Carlsbadi-nimeline kümblusasutus, mille juures tegutsesid ka restoran ja võõrastemaja. 1798. aastal alustas Löwenruh’ suvemõisas tegevust lõbustusasutus ballisaali, keegliraja, lasketiiru ja restoraniga, mille juurde kuulus ka kolm rõivastusruumiga vannituba. Löwenruh’ suvemõisa allikad olid rauarikkad ja kümblejatele tervislikud.

1812. aastal avati samalaadne kompleks Wittenhofi (tänapäeva Endla ja Keemia tänava piirkonnas) suvemõisas. 1813. aastal avas Tallinna vanalinnas mageveevannidele keskendunud kümblus­asutuse raehärra Johann Andreas Wetterstrand.

1815. aastal rajas Tallinna lihunik Johann Krauspe oma kümblusasutuse Suure Rannavärava lähistele umbes praeguse linnahalli asukohta. Sinna olid tal ehitatud väikesed supelmajakesed, kus kümbleja sai segamatult lahti riietuda ja end vette kasta. Tallinna sadama reostus sundis omanik Krauspet seal siiski oma äri lõpetama ning peenemad suvitajad kolisid Kadriorgu.

Loe Tallinna ajaloolistest supelrandadest lähemalt juulikuu Imelisest Ajaloost!

Tallinna neiud hullamas Pirita rannas 1920. aastail. Toona asuti randa sihiteadlikult korrastama ning see kujunes kiiresti pealinna rannamelu keskuseks.   Foto: Tallinna Linnamuuseum
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Alo Lõhmus
Alo LõhmusToimetajaTel: 667 0250
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel: 667 0044
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel: 667 0044
Robin Tiits
Robin TiitsReklaamimüükTel: 528 3657