Talupojad kolisid häärberitesse

Koos talude päriseksostmisega paranes maarahva iseteadvus ja jõukamad peremehed otsustasid vanamoelises rehetares elamisele punkti panna. Selle asemel kerkisid 19. sajandi teises pooles uued elumajad, mida mõisate eeskujul häärberiteks kutsuti ja kus kõiges saksu matkida püüti.

Tänapäevase pilguga hinnates nägid esimesed taluhäärberid välja pigem tagasihoidlikumad kui nende uhkeldav nimetus eeldada lubaks. Need vanabalti tüüpi elamud olid ühekorruselised madalavõitu kelp- või poolkelpkatusega majad, mis sarnanesid tolleaegsete vallamajadega, pastoraatidega ning lihtsamate mõisahäärberitega. Enamasti oli tegemist palkmajadega, vähesed jõukamad talupojad kasutasid ka telliseid.

Ruumijaotuse ja elukorralduse poolest erines uus maja rehetarest mitmeti. Kuna majas oli eluruume rohkem, oli vaja sellele ehitada kaks korstnat ja ka kaks sissepääsu. Taluomaniku ja teenijarahva ruumid olid teineteisest eraldatud. Maja keskel asuvast nn puhasesikust pääses peremehe eluruumidesse ning maja otsas asuvast esikust kööki ja teenijate ruumidesse.

Varasema elukorraldusega võrreldes oli see suur ja põhimõtteline erinevus. Rehetoas olid elanud kõik ühes suures toas, pead-jalad koos. Hiljem aga ehitati rehielamusse peale rehetoa veel teisigi eluruume, magamiskambrite kõrvale ka esinduslikumaid puhaskambreid, kuid igapäevaelu kulges pererahval ja talu­teenijatel siiski enamasti üheskoos.

Mulkide häärberites tõmmati aga kahe „pere“ vahele selge joon. „Kuigi vallalised teenijad moodus­tasid endiselt talupere lahutamatu osa, eraldus pererahvas (omanikupere) neist üha rohkem. Seda ei väljen­danud mitte ainult elamine eraldi ruumides, ka toitu hakati peremehe perele ja teenijatele eraldi valmistama ning söömagi hakati üksteisest lahus,“ kirjutab Heiki Pärdi raamatus „Eesti argielu“.

Imeline ajalugu
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.

Kui taluomaniku perel oli päevasteks toimetusteks ja magamiseks mitu eraldi tuba, siis teenijarahvale (sulane, tüdruk, karjane) mõeldud peretoas oli elu võrdlemisi tagasihoidlik. Ruumikas peretuba täitis nii elu-, töö- kui ka magamistoa ülesandeid. See oli viimistletud ja sisustatud lihtsalt. Kui peremehe poole peal olid seinad krohvitud või tapeeditud ning värvitud laed ja põrandad, siis teenijate pool võis olla katmata seinte ja värvimata põrandatega ning ka sisustus oli seal üsna lihtne.

Suurtes taludes võisid perele ja teenijatele olla ka eraldi köögid ja sahvrid. Abielus teenijatele ehitati suurtaludes veel eraldi alatared ehk sulastemajad.

Üksteisest rangelt lahus hakkasid elama ka inimesed ja loomad. Rehemajas asusid eluruum(id) ja vahel ka laut ühe katuse all ning mõnikord, eriti külmal ajal, võeti väiksemaid loomi ka rehetuppa. Nüüd hakati moodsate elumajade kõrval suuremat tähelepanu pöörama ka korralike, igati nõuetekohaste lautade ja tallide ehitamisele.

Loe taluhäärberite ehitamisest lähemalt novembrikuu Imelisest Ajaloost!

Idülliline ülesvõte Puhku talust Vändras 1921. aasta juunist.  Foto: Eesti Ajaloomuuseum
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Alo Lõhmus
Alo LõhmusToimetajaTel: 667 0250
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel: 667 0044
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel: 667 0044
Robin Tiits
Robin TiitsReklaamimüükTel: 528 3657