Emadepäev oli kui paradiis

Esimesest arglikust katsest Eestis emadepäeva tähistada kasvas 1920. aastatel välja üleriigiline pidupäev, mida võrreldi lausa paradiisiga. Karskusliikumise algatatud üritus muutus niivõrd populaarseks, et riik otsustas selle „kaaperdada“, kirjutab Kadri Bank.

Heledal maikuu pühapäeval 1923. a. astusid sooäärse onni vanaema ja tütrepoeg nobedal sammul koolimaja poole.

„Saame näha… saame näha, mis on,“ pomises vanake omaette.

„Vanamamma, kas sa tõesti ei tea, mis on emadepäev?“ küsis kuueaastane kahvatu poiss tudisevalt vanaemalt.

„Ei tea, Attu, ei tea, saame näha,

Imeline Ajalugu
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.

mis on,“ pomises vanake endiselt vastuseks.

„Miks sa ei tea, vanamamma, tead ikka kõik?“ nõudis rahutu poiss edasi.

„Kust ma siis seda tean, mis ei ole olnud!“

„Ei ole olnud, kas kunagi ei ole olnud?“

„Kunagi ei ole olnud siin ümbruses. Olen siin elanud, kaugemalt kirikut ­ pole jalgagi saanud, emadepäeva siin ümbruses pole olnud.“

Niimoodi on ajakirjas Eesti Naine kujutatud esimest emadepäeva Eestis. Jutustuse autor on Helmi Mäelo – kirjanik, naisõiguslane, karskusliikumise edendaja ja naine, keda võib nimetada emadepäeva maaletoojaks.

Emadepäeva traditsioon on Eestis üllatavalt uus. See sai alguse 1922. aastal Tartumaalt Uderna küla koolimajast, kus ka Helmi Mäelo oli kunagi kooliteed alustanud. Kui üldiselt kiputi lasterohkust pidama rumaluse ja vaesuse märgiks, siis suurest perekonnast pärit Helmi soovis suure pere emasid hoopis tunnustada. 24aastaselt organiseeris ta koolimajas emadele piduliku koosviibimise, tehes argliku katse, „kas sellise päeva korraldamine sobib eestlase tagasihoidlikule iseloomule“. Helmi üllatuseks „avanevad inimeste peidetud tunded ja nähtub tahe nende üksteisega jagamiseks“. Kõik huvilised ei mahtunud koolimajja äragi.

Kordaläinud üritus andis julgust rääkida ideest laiemale ringile. Kui 1923. aastal asutati Tartus Eesti Karskusliidu juurde Naiste Karskusliit, sai selle üheks eestvedajaks Helmi Mäelo. Liit seadis muu hulgas eesmärgiks emadepäeva idee levitamise, sest nii sai populariseerida ka karskeid ja kristlikke väärtusi pereelus. Uus ühendus pöördus kohe oma liikmete ja teiste naisorganisatsioonide poole ettepanekuga emadepäeva tähistada ning veel samal aastal tehti seda 20 kohas üle Eesti. Sellest emadepäevast hakati rääkima kui Eesti kõige esimesest ja seda Mäelo hiljem ilukirjanduslikus vormis karskusliidu häälekandjas Eesti Naises kujutaski.

Koolidele saadeti juhised

Järgmisel, 1924. aastal tegutseti juba läbimõeldumalt – karskusliit andis välja esimese kavavihiku, kus olid kirjas juhised päeva tähistamiseks ning ka emadepäeva üldine mõte.

„Emadepäeva korraldamise siht on laste ja vanemate vahekorra ligendamine, iseäranis aga tähelepanelikkuse ja austamistunde kasvatamine emade vastu, kes seda oma „suure tööga“ võrreldes väga vähe tunda saavad,“ kirjutati vihikus. „Mujal maades, nagu Ameerikas, Soomes jne. on eri kodukasvatusühingud ja liidud, kes emadepäeva korraldavad, Eestis korraldab selle Naiste Karskusliit ja teeb ettepaneku kõikidele koolidele, naisorganisatsioonidele ja Eesti Karskusliidu liikmetele selle kohapealseks läbiviimiseks.“

Kooliõpetajaid kutsuti üles oma kasvandikele selgitama, et sel päeval ­tuleb ema vastu eriti tähelepanelik olla ja tema kohustusi võimaluse korral ise täita.

Peale koolide soovis karskusliit kaasata tähistamisse ka kirikuid. Kavavihikus kirjutati, et päev võiks alata emadele peetava jumalateenistusega, millele järgneksid koolide ja (nais)organisatsioonide aktused. Koosviibimistel soovitati pidada paar kõnet – mis ei oleks liiga pikad ega igavad –, laulda koorilaule ja esineda ilulugemisega. Ära oli toodud ka kõne näidistekst ja etlemiseks sobilik repertuaar.

Koosviibimisi paluti võimaluse korral pildistada ja pilt ka Naiste Karskusliidule saata. Fotosid hakkaski saabuma ja neid avaldati järgemööda Eesti Naises.

Fotodele lisaks paluti tagasisidet ankeedi vormis. Nende põhjal selgus, et emadepäeva tähistati ühel või teisel moel juba 150 paigas. Üks Saaremaa koolijuhataja kirjutas: „Ennenägemata suurim vastastikune rõõmuavalduse moment laste ja emade vahel. Kõik olid pisarateni liigutatud. Tundus, et keegi ei tahtnud lahkuda ­sellest ­„laste ja lillede“ paradiisist.“

Mitmesugused teemad ja kombed

Helmi Mäelo kõrval oli ettevõtmise eestvedaja tema mõttekaaslane karskusliidust, pedagoog Helmi Põld. Igal kevadel moodustasid nad nn emadepäeva komitee, kuhu kuulusid asjast huvitatud organisatsioonide esindajad.

Komitee pani kokku kavavihiku. Eri aastatel püüti neis trükistes fookusesse tõsta emadepäeva eri külgi. Kui esimestel aastatel ärgitati seda tähistama koolides, siis hiljem rõhutati, et emadepäev on ikka eelkõige kodune püha.

Ühel aastal pöörati tähelepanu äsja emaks saanud naiste rollile, teinekord jälle emadele, kes olid lapsed juba üles kasvatanud. Kuna päeva tähistamine oli ellu kutsutud karskusliikumise poolt, peatuti ka alkoholiga võitlemise teemal.

Kui esimene emadepäev toimus juuni alguses, siis edaspidi oli see maikuu kolmandal pühapäeval. Kuuendast emadepäevast alates tähistati seda aga mai teisel pühapäeval, et see toimuks enne kooliaasta lõppemist.

Korraldajad püüdsid luua uusi emadepäeva kombeid. Näiteks kutsuti igal emadepäeval puid istutama, et need kodumaad kaunistaksid. „Kui meie emad kord aastate pärast puhkavad mullas, siis kohavad nende nimepuud kusagil seltsimaja juures ja pakuvad meile varju, kaunistavad kohta, kus koos käib kogu ümbruse rahvas.“

Muu maailma eeskujul valmistati ka emadepäeva märk, mida võis karskusliidust ja koolideseltside kaudu osta ning pidupäeval emale rinda kinnitada.

Aasta-aastalt muutus emadepäev ­menukamaks, Helmi Mäelo meenutusel oli see vabariigi aastapäeva järel tähtsuselt teine üleriigiline pidupäev. Kirikud ja kristlikud organisatsioonid lisasid emadepäeva oma kalendrisse.

Mäelo on meenutanud, kuidas kell 7 hommikul hakkasid emadepäeval helisema kirikukellad, andes märku orkestritele, kes seejärel alustasid Lydia Koidula viisistatud luuletuse „Ema süda“ mängimist. Samal ajal heisati sinimustvalged lipud.

Taibates emadepäeva kasvatuslikku potentsiaali, toetas ettevõtmist üsna algusest peale ka haridusministeerium. Toetus oli eelkõige moraalne: anti välja soovituskiri, et seda päeva tuleks koolides tähistada ja aasta-aastalt hakkaski järjest enam koole seda tegema.

Ent aja möödudes ei piirdunud riigi osalus vaid moraalse toega. Tosin aastat pärast Eesti esimest emadepäeva otsustasid riigijuhid ürituse heast mainest kasu lõigata.

Helmi Mäelo kirjeldab oma mälestustes, kuidas ta pöördus oma vana tuttava, peaministri asetäitja Kaarel Eenpalu poole, et küsida riigi propagandatalituselt toetust emadepäeva kavavihiku välja andmiseks. Eenpalule idee meeldis ja ta tegi ettepaneku „korraldust veelgi laiemale alusele rajada“. Selle vastu ei olnud Helmi Mäelol midagi.

„Mõne nädala möödudes saime aga Propagandatalituselt üllatusliku kirja emadepäeva peakomitee moodustamiseks Propagandatalituse ruumides. Selle kirja alusel näis, et emadepäev oli riigistatud,“ kirjeldab Mäelo.

Naiste Karskusliit saatis valitsusele protestikirja ega läinud komitee moodustamise koosolekule. Samas kardeti, et eemale jäädes muutub kavavihik propagandavahendiks. Ka emadepäeva komitee ajutiseks juhiks valitud Linda Eenpalu – kodumajanduskoja juht ja Kaarel Eenpalu abikaasa – püüdis karskusliitu „oma lapse juurde“ tagasi kutsuda. Nii otsustati „kaasa minnes päästa, mis päästa annab“. Järgmisel aastal valiti emadepäeva komitee juhatajaks Helmi Mäelo.

Päts võttis vastu toidukuhjadega

Tänu riigi osalusele oli karskusliidul nüüd enam raha, nii et päeva sai hakata tähistama veelgi pidulikumalt. Nii kutsus riigivanem lasterohkeid emasid aktusele Estonia kontserdisaali ja pidusöögile Kadrioru lossi.

Juba õhtul enne emadepäeva võtsid neid emasid vastu naisorganisatsioonide esindajad ja juhatasid nad majutuskohtadesse. Kuna osa emasid olid eakad või esimest korda Tallinnas, siis võisid nad kaasa võtta ühe pereliikme.

Ka Helmi Mäelo enda ema kutsuti kord Tartumaalt Tallinnasse. „Kui mu ema oma noorima poja Kristjani saatel sealt tagasi tuli, ütles ta: „Nüüd võin ma surra, sest olen näinud, kui ilus võiks ­olla paradiisis!“.“

Poeg Kristjan on sama sündmust meenutanud nii: „Ema oli maainimene ja esimest korda läksime suurde linna, eksisime ära. Mingi paraad oli samal ajal. [---] Lossi teisel korrusel oli pikk laud, püramiidikujuliste toidukuhjadega. Päts pidas kõne ja sõime.“

Püha sattus põlu alla

Emadepäeva jõuti iseseisvusajal tähistada 1940. aastani, järgmisel aastal jäi see juba ära. Nõukogude okupatsiooni ajal oli see põlu all, sest kandis endas rahvuslikke ja kristlikke väärtusi. Helmi Mäelo tütar on meenutanud, et kui ta ema 1940. aastal Nõukogude võimu poolt üle kuulati, siis pandi talle süüks just emadepäeva tähistamist. Aimates, et selline „süütegu“ võib ­tähendada ­repressioone, põgenes ta 1944. aastal koos lastega Saksamaale ja sealt edasi Rootsi.

Avalikult hakati emadepäeva jälle tähistama 1980. aastate lõpus. Taasiseseisvumisajal on sellest uuesti saanud päev, mil nii koolides kui ka riigiasutustes toimuvad aktused ja kirikutes jumalateenistused. 1998. aastast annab Eesti Naisliit välja ka aasta ema tiitlit.

Kodutütred jagavad lilli lasterohketele naistele emadepäeva pidulikul aktusel Estonia kontserdi­saalis 1935. aastal.  Foto: Rahvusarhiivi Filmiarhiiv
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Alo Lõhmus
Alo LõhmusToimetajaTel:
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel:
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel:
Jaana Rüütel
Jaana RüütelReklaamimüükTel: 565 66130